White House Black Market

 


Veame viie dollari peale kihla – te arvasite pealkirja lugedes, et kirjutan poliitkast? Mkmm. Ei kirjuta. Kuigi ainest oleks küll ja veel ja mõttedki peas valmis, aga neid loetavalt, mõistetavalt kirja panna tundub justkui liiga suur tükk tööd ette võtta. Samamoodi ei taha õiged sõnad mu juurde tulla, et kirjutada minu ja Pauli väga heast sõbrast, kel lõppeva aasta alguses ALS diagnoositi, ta vaprast võitlusest tõvega ning sellest, et pole kahtlustki, kumb ses võitluses alla jääb. Ja üleüldse tunnen, et mu blogimismasin võtab tasapisi selleks aastaks tuure maha, olen mõtetes juba kodus (ja ka blogis) pooleteiseks-kaheks kuuks uksi lukku keeramas, sest Arizona ja Utah kõrbeavarused ootavad, camperi-elu tahab elamist.

Anyway. Pealkirja juurde tagasi. White House Black Market pole poliitika- ega majandusjutt, vaid hoopistükkis rõivabränd, kellelt too kirju seelik, mille koos kahe teisega (kõik hiljuti sekkarist hangitud, kust mujalt) koduaia raagus puu otsa riputasin, et üles pildistada. Ja kui te nüüd küsite, mis neis kolmes seelikus nii erilist on, siis: neil kõigil on TASKUD. Lillelisel ja mustal küljetaskud, sõjaväerohelisel pealeõmmeldud. Jaa, ma nimelt kuulun uhkusega blogijate Taskuklubisse, nende hulka, kelle meelest rõivas ilma taskuteta on puhtakujuline riidematerjali raiskamine. Samasse klubisse kuuluvad minu andmete kohaselt näiteks Morgie ja Lendav, ja kui ma ei eksi, olen kuulnud ka sportrõivaid pruukivaid inimesi nagu Rents ja Frieda taskupuuduse üle oigavat. 

Niisiis, need kolm seelikut väärisid jäädvustamist. Mul on ausalt öeldes üsna korralik seelikukollektsioon tekkinud, enamik mitte mingid odavad hilbud, vaid väärikas rätsepatöö, siidpaeltega palistet siseõmblused ja puha. Mitte, et ma neid täishinna eest ostma kipuks, aga teiselt ringilt mõne dollari eest – iga kell. Mitte, et mul nendega siin kanjonikaldal ülemäära eputada õnnestuks, aga noh, eks me vahel ikka käime inimeste hulgas kah. 

December 22/2020

“People are a lot like magical pockets. They're a lot bigger on the inside than they appear to be on the outside.” ― Roshani Chokshi, Aru Shah and the End of Time

10 comments:

Epp said...

Ilus pilt ja kaunid seelikud!
Olen sinu blogi nyydseks paar aastat jalginud ning iga kord kui sa k6rbematkadest raagid, siis tekib minul kui tulihingelisel roomajatekartjal kysimus.
Kas teie oma reisidel olete ka kokku puutunud m6ningate kohalike (myrigstie) ussidega?
Voi teie koer?
Oleks vaga huvitav lugeda, kuidas sellistes olukordades kaituda voi kuidas need traumadeta yle elada :).

Nimekaim Hollandist.

p.s. mulle vaga meeldivad sinu 'quote'id' postituste all. V6tavad kirjutatu vaga tabavalt kokku!

Frieda said...

Väga meeleolukas pilt!
Ning jaa, taskupuudus on täielik kuritegu. Võetakse riidetükk, tehakse sellest võib-olla isegi ilus asi, aga täiesti ebafunktsionaalne, sest ilma taskuteta. Puhas raiskamine.

Lendav said...

Ei ole taskud ainult meie hinge peal, Murca on ka selle teema üles võtnud: http://mmurca.blogspot.com/2020/06/kiindumine-vihatants-taskud.html
Eriti jõle jõledus on valetaskud - lukud ja klapid, mis ei vii mitte kuhugi...

notsu said...

Indigoaalane jagas "Petit papa Noeli" laulu ja see meenutas kohe "Kadunud laste linna" kõhedat avastseeni:
https://youtu.be/-ymuqsdT9Co

mis meenutas, et nojah, ka "Kadunud laste linn" on vist ajastuse mõttes jõulufilm. Sealjuures üks Jeunet' kõvemaid filme, kui mitte kõige kõvem, mulle jättis sügavama mulje kui "Amélie".

notsu said...

Laul oli küll hoopis selles stseenis:
https://youtu.be/c9G3Jg1kunQ
mis põhjustas tõdemuse, et ma olen vanast peast pehmesüdameliseks muutunud - niipea, kui lapsed nutma hakkasid, hakkas mul neist nii kahju, et raske lõpuni vaadata. Kui see film omal ajal välja tuli (ja mina olin hilisteismeline), jäi see stseen lihtsalt groteskselt naljakana meelde.

Epp said...

Notsu, sa kommenteerid vist vale postituse all :) Jõuluteema oli eelmises kirjatükis. Aga pole hullu.

Epp said...

Issand, muidugi, Murca korraldas ju lausa taskuõmblemise talgud!! Aitäh meenutamast, Lendav. Mu sisemine häälgi ütles, et kellegi unustasin mainimata. My bad.

Epp said...

Epp, reisidel pole me roomajatega kokku puutunud (ptüi-ptüi-ptüi). Küll aga kodus. Ja mitte üks ega kaks korda, vaid kümneid. Olen sellest kirjutanud näiteks siin:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/09/dramaatiline-jarg-eelmisele-postitusele.html
ja siin:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2018/06/ma-tapsin-tana-logismao.html

Kuidas käituda, kui looduses mürgise roomajaga kokku puutud... noh, sellest saaks pikema postituse, aga lühidalt - inimesel on lihtne, kui just roomajale kogemata peale ei astu. Taganed rahulikult. Koeraga on keeruline. Loodad suures osas hea õnne ja koera mõistlkkuse peale. Ma olen oma looma pisut treeninud kah ses osas, ta hoiab madudest hirmuga eemale. Kuitahes hea treenitus paraku ei toimi olukorras, kus koer ringi tuustides madu ei märka ja sellele peale astub või täitsa kogemata mao haardeulatusse satub (jällegi - ptüi-ptüi-ptüi). Lõgismao hammustuse vastu pakutakse küll ka koera vaktsineerimist, aga see ei nulli mürgi mõju, vaid ainult pikendab aega, mida koera veterinaari juurde sõidutamiseks kulutada. In the middle of nowhere, kus lähim vetkliinik sadade miilide kauguses, jääbki vaid tolle eelnimetet hea õnne ja koera mõistlikkuse peale loota.

Epp said...

Nimekaimule Epule veel: ma ise olen kah väga rahul selle quote-süsteemiga. Sobiva tsitaadi otsimine on oluline ja tore osa igast postitusprotsessist :)

notsu said...

aah, sry, nüüd sain aru, miks filmipostituse all neid komme ei ole!