Reisikoer

Kui Lõuna-Californiasse jõudsime, oli Lillil kaks kolmandikku kasukat juba seljast visatud. Meil siin Oregonis on üsna korralikud talved, nii et piisas vaid paarist päevast pehmemas kliimas, kui Lillikene otsustas, et PALAV. Õnneks taipasin sugemisvahendid kaasa võtta, mistap Death Valley rongapojad saavad sel aastal ilmselt pehmed, koeravillast pesad. Ega karvaajamisest suurt kahju tegelikult sündinudki. Plastikust, poolkinnine autopuur püüdis enamjagu lendlevat materjali kinni, nii et trucki interjöör jäi suhteliselt karvavabaks. Kui meil läinud sügisel see truck tekkis, soetasime ka numbri võrra suurema puuri kui senine, et loom end pikkadel reisidel korralikult sirutada saaks, kondid kangeks ei jääks. Päeval ühe tekiga vooderdatud, öösel kahega (mugavus!) hõivab puur hoomatava osa salongist. Meie eluruumidesse, st. camperisse Lillil asja pole, kuigi ta siseneb sellesse sujuva hüppega ning hea meelega, korra oleme proovinud. Ma ei näe põhjust, miks peaks suur koer väga väikeses ruumis viibima. Karva ajav suur koer seda enam.

Laagripaikades oli Lillil päevasel ajal muidugi vabadus, kui me just ametlikke campgrounde ei pruukinud, nagu mõnikord juhtus. Neis kehtib rihmareegel, ja õige kah. No ja tegelikult oli Lilli ka in the middle of nowhere-laagrites osa aega lõa otsas, kui me mõlemad Pauliga millegagi parasjagu hõivatud olime. Ta püsis küll alati truult camperi läheduses (Lilli, mitte Paul), aga mine sa looma tea, võtab veel mõne lõhna üles, kaob California avarustesse, otsi siis tuult väljal.

Reisikaaslasena on Lillikene VÕRRATU. Olen teda ennegi sama teemaga seoses kiitnud, aga tookord oli tegemist paaripäevase suurlinnareisiga, seekordne oli neljanädalane! Kui meie, inimesed, saime valida, mitu tundi maanteel uhada, kus ja millal peatuda, mida süüa, kui kaua magada jne jne, siis Lillil tuli loomulikult kõik alla neelata, mis ette anti. Oi, ta on ikka üks äraütlemata kannatlik ja tore loom. Magas vaikselt pikad ööuned „allkorrusel“ - meie magamistuba camperis on nimelt trucki salongiosa peal. Hommikuti ootas, kuni me köögis nn. pimedusekohvi joodud saime, puurist välja pääses alles siis, kui valgeks hakkas minema, kuna mul polnud vähematki soovi võõrastes kohtades jala ette nägemata koera jalutada. Taskulamp aitas õhtuti hädast välja, aga hommikuti oli kuidagi imelik lambivalgel ringi hiilida.

California bensiinijaamasid nägi Lillikene selle reisi jooksul omajagu. Õnneks tegime talle juba ammu, kutsikaeas selgeks, et iga peatus ei tähenda, et peale inimeste ka koer autost välja pääseb. Mistõttu ei kostnud tagaistmelt vähimatki vingumist või innukat ähkimist vms, kui sõiduk kiirust vähendas või seisma jäi. Lilli oskas tänulik olla, kui natukeseks puurist pääses, aga kui ei pääsenud – polnud kah hullu. Eks ta ole juba kogenud, et varem või hiljem jõutakse laagripaika nagunii, seal on uued vaated ja värsked lõhnad, ja muidugimõista ka õhtusöök.
Fotod: Paul. #1 ja #3 - Death Valley. #2 - Morro Bay.
January 27/2020
“If you want to go fast go alone. If you want to go far go together.” – African proverb