Ma siin allpool pisut eksitavalt kuulutasin, et meil polnud seekord kindlat reisisihti. Tegelikult oli. Sihiks oli aeg. Vaba aeg. Panime lausa maksimaalse päevase sõidulimiidi paika, kaks-kolm-neli tundi, mitte rohkem. Tõsi, road-trippi alustades tegime paar pikemat päeva, et käbedamalt külmast sooja kätte jõuda. Aga muidu – ei mingit kella peale uhamist. Death Valleys olime üle nädala täitsa paigal, vaid ühe korra vahetasime laagrikohta, no et vaade teistsugune oleks või nii. Mitme ööga laagreid oli teisigi, kui liiga ilus ja mõnus tundus, et truckile hommikul hääled sisse lüüa, edasi liikuda.
Ma lugesin reisi jooksul läbi kolm raamatut. Pole ju veel sugugi suvi, õhtud pikavõitu ja pimedad ka lõuna pool, ja kaua sa ikka neid va tähti ja täiskuud ja Linnuteed vahid, onju. (For the record: Alice Steinbachi Without Reservations: The Travels of an Independent Woman, Winston Churchilli biograafia, Reinhold Messneri Free Spirit: A Climber's Life.) Esimese foto tegin oma lugemisnurgast, akna taga Death Valley, klaasis Dry Chenin Blanc. Pudel maksis miljon dollarit. Samas, patt oleks vinguda, kui inimene on nii rumal ja lühinägelik, et peab oma veinivarusid Surmaoru ainsas, turistidele mõeldud poekeses täiendama. Kolmandal pildil mängib Paul Lillile ukulelet.
January 24/2020
“There's never enough time to do all the nothing you want.” ― Bill Watterson
No comments:
New comments are not allowed.