Alabama Hills


Pole saladus, et mul on nõrkus Tarantino filmide vastu. Pulf Fictionit vaatan vähemalt kord aastas, ja kui peaks veel mõne erilise lemmiku välja tooma, siis selleks on Django Unchained. Ning seesinane muidugi mitte ainult Tarantino geniaalse rezhissöörikäekirja tõttu, vaid ka tänu (või peaksin ütlema eelkõige tänu) Jamie Foxxi ja Christoph Waltzi võrratule paarismängule. Kusjuures hea hulk stseene on üles võetud kohas nimega Alabama Hills. /.../ The Alabama Hills are a formation of rounded rocks and eroded hills set between the jagged peaks of the Sierra Nevada and the geologically complex Inyo Mountains. Both geologic features were shaped by the same uplifting occurring 100 million years ago. Directions: Take Hwy 395 to Lone Pine. Turn west at the stoplight onto Whitney Portal Road, drive 2.5 miles to Movie Road, turn right. /.../ Jaa, lugesite õigesti. Movie Road. Sest Alabama Hills, nagu ühes eelmises postituseski vist mainisin, on Hollywoodi rezhissööride lemmik-võttepaiku, westernitreialite iseäranis. Liivakarva kaljulahmakad, kasin kõrbetaimestik - pane vaid kaamera tööle, kulissidega pole vaja vaeva nähagi. Meie ühegi võttegrupi peale ei sattunud, ja jumal tänatud. Äkki kisuks veel kuulsustelt autogrammi küsima või midagi, pärast endal kah piinlik. Fotole jäädvustatud hea välimusega meeskangelaselt ei olnud mul autogrammi tarvis, mul on see täitsa olemas juba, meie abielutunnistusel nimelt.


Enam kui tõenäoline, et te ei märkaks isegi fotot suuremaks klikkides toda imetillukest valget täppi massiivse mäeseina jalamil, kui noolerida ei osutaks. See täpp on meie truck + camper. Alabama Hillsi tumedate kaljude tagant piilub 640 km põhjast lõunasse ja 110 km idast läände ulatuv Sierra Nevada mäeahelik, pildil petlikult tagasihoidlik. Me muide oleme Sierra Nevada kõrgeimat tippu omava mäe, nelja ja poole kilomeetrit kõrguse Mount Whitney küljel (NB! küljel, mitte tipus) käinud, aastal 2014, peale Pauli perega veedetud Tänupühi, tagasiteel Californiast Oregoni. Toona väisasime ka Alabama Hillsi, kuid väga põgusalt. Vaid paaritunnise tuuri tegime, pildistasime Yarkot kivimürakate taustal, pidasime piknikku. Seekord aga püsisime kohal tervelt kolm päeva. Ja miks ka mitte? Ilm oli mõnus, päeval paarteist soojakraadi, tuuletu, pealegi oli tarvis Pauli sünnipäeva tähistada.


Laagri lõime üles (loe: parkisime camperi, tõstsime välja matkatoolid ja laua, päästsime Lilli puurist vallale) nonde suurte kivimürakate külje all, mõnusas privaatsuses. Et sattus olema nädalavahetus, polnud me ainukesed külalised, kaugemal märkas silm mõndagi matkasõidukit või telki. Aga see oli pigem tore, omada naabreid, ilma et õlgu kokku peaks hõõruma. Kas ma sellest olen juba kirjutanud, et ameeriklased on loodusoludes üllatavalt vaiksed? Rääkimata ametlikest laagripaikadest, campgroundidest. Kuigi me eelistame nö. "metsikult" laagris olla, sattusime reisi lõpupoole California rannikul ühes sellises ööbima, sest tahtsime pesu pesta ja pikalt dushi all käia, camperis on veetarbimine arusaadavatel põhjustel limiteeritud. Sekvoiametsas asuv campground oli tuugalt inimesi täis, aga õhtusel ajal nii vaikne, et. Praktiliselt kõik tasandasid häält, mingit tümakat kusagilt ei kostnud. Mis on iseenesest üsnagi üllatav, sest linna(m)elus on ameeriklane pigem valjuhäälne.


Räägime mastaapidest. Taas, kui neid nooli poleks, ei paneks te ilmselt tähelegi, et pildil oleme ka mina ja Lilli. Volilt kividele turnima me looma ei lubanud, ehkki talle endale hirmsasti meeldis, kargas ühe rahnu otsast teisele justkui mägikits. Aga need kivid on kavalad. Ilmselt ei võtaks kuigi palju aega, enne kui Lillikene end kusagilt sügavast lõhest leiaks, kougi siis teda sealt välja, päästeoperatsioon missugune. Ühesõnaga, kui meie Pauliga Alabama mägesid vallutasime, oli Lillikene enamjaolt lauskmaale kinni seotud, valvas me seljakotte ja veepudeleid.


… ja veelkord, mastaabid. Värviline täpp pildi keskel – Epp. Tohutusuurte kivipallide vahel. Vägisi kiskus neid nügima, et vaataks õige, kuidas allamäge veerevad. Aga noh, mitmetonnine kivimürakas väikese inimese nügimise peale muidugi ei liigu, eks.


Paul jahvatab kohviube. Me joome kodus iga päev värskelt jahvatatud ubadest kohvi, ega siis camperi-kodus või allahindlust teha. Ainuke häda oli selles, et ostsime täitsa mõttetu kohviveski. On teine küll väike ja kompaktne, kuid disainilt täitsa ebaõnnestunud. Keeruline käte vahel hoida, keeruline tasapinnale toetada. Mis muud kui rändab taaskasutuskeskusesse, ehk uus omanik oskab sellega osavamalt ümber käia. Muide kogu selle kuuajase camperielu jooksul keetis päeva esimese kohvi Paul. Tõusis enne mind, tõmbas magamistoa ja köögi vahelise kardina ette, et abikaasa püha hommiku-und mitte häirida, lülitas kütte sisse, pani kohvivee hakkama. Mina ajasin end teki alt välja alles siis, kui õnnis lõhn enam magada ei lasknud. Lükkasin kardina dramaatiliselt kõrvale, haigutasin, ringutasin, valgusin graatsiliselt magamislavatsilt alla, köök-elutuppa, kus ootas aurav kohvitass. Paar korda küll pakkusin, et võin ju mõnel hommikul ise kohvi teha, aga ilmselt kõlas mu pakkumine niivõrd ebaentusiastlikult, et Paul viisaka mehena sellest ära ütles.


Vähe on hommikusi tegevusi, mis mulle samasugust rahuldust pakuksid, kui tunnistajaks olemine  päikese esimesele puudutusele mäetippudel. Ärkad vara. Võtad ligi termoskruusi kohviga, ikka sellesama, mis su mees keetnud on, jalutad laagrist (nooled!) veidike eemale. Pöörad selja päikesetõusu poole. Ootad. Rüüpad kohvi. Ootad veel. Üsna valge on juba, aga see pole Sierra Nevada kohal rippuva kuu teene, vaid esialgu veel nähtamatu päikese, mille soojust sellesama Sierra Nevada tardunult lumevalge, hambuline serv hinge kinni pidades ootab.


Salveipõõsa-lõhnalises varahommikuses vaikuses ei ole ootaja aeg sugugi pikk. Pigem venitaks pikemakski neid kasinaid minuteid, mille jooksul kollakas-roosakaskuldne valgus tippudelt alla laskub, aeglaselt mööda mägede külgi kõrbesse voolab, viimaks ka vaatajat pealaest jalatallani üle kullates. Kohvitass pole veel poolegi peal, aga etendus juba läbi...


Laagrisse tagasi jalutasin päikesesoojuses. Lilli oli poolel teel vastas, etteheitev nägu peas. Mis, käisid ära, minu teadmata?? Korrarikkumine! Karistada! Ärakäinul tuleb koerale kümme korda kaigast visata!


Kivid puha viltu kõik. Paul üritab imiteerida.


Lilli ja veidrad kaljud. Parempoolsel kaljul on saba püsti.
 

Justkui viibiks mõnel teisel planeedil.


Ja siin on tulnukate kosmoselaeva iste koos juhiga, pildi keskel. Tulnukatest rääkides - Alabama mägedes õnnestus jälgida kõige kummalisemat laagripüsitamist, mida minu ja Pauli kui suhteliselt vilunud matkajate silmad näinud. Tegemist oli me naabritega, aga arvestage, et sõna “naaber” tähendab siinkohal matkaseltskonda, kes võttis platsi meist umbes poole kilomeetri kaugusel. Ega me poleks neid õhtuhämaruses muidu tähelegi pannud, kui arvutud valgusallikad poleks kohalviibijaist märku andnud. Tunnistan ausalt, võtsime binoklid appi, et selgust saada, mis kuramuse tivoli see toimub seal. Ühesõnaga. Kõigepealt panid nad püsti portatiivse tualettruumi. See on sihuke kõrge, koonusekujuline telk, milles pott sees. (No worries, me ei piilunud tualett-telgi sisemusse, me lihtsalt oleme sääraseid ennegi näinud). Käimla neli välisnurka märgistati värviliste tuledega. Seejärel püstitati magamistelk. Mis telgi interjööri valgustas, jäi selgusetuks, kuid valgusallikas oli nii võimas, et tähed taevas kahvatusid. Aga see polnud veel kõik. Telgist peldikuni (vahemaa hinnanguliselt paar kasinat meetrit) veeti kaks paralleelset valguskaablit, nii et moodustus minisuuruses lennuvälja stardirada, mida mööda käimlasse kihutada, kui kiire hakkab, või vastupidi, tekib hirm, et pimedas asjalt tulles telki üles ei leia. Kuigi kogu see show oli vaatamist väärt, ohkasime kergendunult, kui seltskond järgmisel hommikul kaablid kotti pakkis ja mujale suundus. Aga mine sa tea, viimati olidki mingid filmi-inimesed, et valgustehnikat nii volilt käes?

Fotod: Pauli ja minu omad enam-vähem pooleks.
January 29/2020
“The rocks were really big around the mountains and at times some rocks seemed as if they had been sculpted by some unknown artist.” ― Avijeet Das

8 comments:

Morgie said...

Kui me olime lapsed, oli meil kodus selline kohviveski:
https://www.osta.ee/kohviveski-2-115822712.html
Selle sai põlvedele vahele võtta ja vändata nii et kas pagan võtku.
Nüüd on see kusagile kadunud.

Epp said...

Jep, Morgie, sarnast plaanimegi nüüd muretseda. Toekat.

Klari said...

Mulle ka Tarantino filmid väga meeldivad, aga mu lemmik on Kill Bill. Muidugi Pulp Fiction on ka üks mu absoluutseid lemmikuid filmide seas üleüldse.

Epp said...

Sama siin, PF on üks mu absoluutseid filmilemmikuid. Ja soundtrack!!

Aga esimene Tarantino film, mida nägin, kinos kusjuures, suurel ekraanil, mitte videost, oli Natural Born Killers, ja ma mäletan täpselt, et selle filmi mõju oli TOHUTU. Mitte et film ise mulle üle mõistuse meeldinud oleks, või siiamaani mu Tarantino-nimekirja tipus, aga ma polnud enne filmikunsti niisugusel, Tarantinolikul moel kohanud. Kardinaalselt erinev noist ekraaniteostest, mis mu teele enne seda olid sattunud.

Klari said...

JAAAAAA, mul Natural Born Killersiga täpselt sama kogemus!!! Ma olin sellest TOHUTUS vaimustuses. Kuigi Tarantino kirjutas sellele ainult algse stsenaariumi, director oli Oliver Stone. Aga selle filmi keel oli miski, mis minusse väga suure jälje jättis. Ma olin heal juhul 15-aastane, aga võibolla veel noorem. Ma ei tea, mida see minu kohta ütleb :D

Kas sulle Robert Rodrigueze filmid meeldivad?

Epp said...

Oh, jah, mul polnud see meeleski, et Natural Born Killersi rezhissöör oli Stone.

OMG Rodriquez!!! From Dusk Till Dawn!!! Ja Mexico triloogia! Ja nii edasi. Ma panen ta tegelikult Tarantinoga ühte patta, neis on nii palju sarnast, käekirjas. Pole ka ime, nad ju palju koos töötanud, lisaks sarnane näitlejatevalik. Ja näiteks seesama From Dusk Till Dawn on ju Tarantino stsenaariumiga.

Epp said...

PS. Rodrigueze From Dusk till Dawn on üks mu "vähemalt kord aastas vaatan" filmidest.

Cranberry said...

Kivid- imelised kivid ja massiivid. Alumistel piltidel jäi mulje nagu oleks tegemist mammutite kivistumisega. Loodus on täis kunstiteoseid. Lähen vaatan veelkord ;)