Reisi-Lilli

 

Olen Lillikese fännidele juba ammuaega postituse võlgu, ja seda on mitu head inimest mulle üsna mitu korda meeldegi tuletanud. Ega midagi, raputan tuhka pähe – olge lahked, järgnevalt pildi-ülevaade Lilli kõrberännakutest. Temast on täitsa hea poseerija saanud. Muidugimõista mitte omal algatusel, vaid minu või Pauli kamandamisel. Aga igasugu kivid ja kaljunukid, nende otsa hüppab ta täitsa käskimata. Vana tõde, et koertele meeldib maapinnast kõrgemal olla, kuudikatusel näiteks, kivipall on muidugi veel uhkem. Fotol Alabama Hills. Lillil juba teine kord toda Hollywoodi filmitegijate lemmik-võttepaika külastada, läinudaastase talvise reisi ajal veetsime seal kah mitu päeva.   


Me kodukorra reeglid näevad ette, et koeral camperisse sissepääsu pole. Liiga väike ruum, loom oleks lihtsalt jalus, pealegi oleme nii mina kui Paul suhteliselt pirtsakad, kui asi koerakarvadesse puutub. Ning karvu, neid Lillil jagub. Ei mäleta enam, googeldada kah ei viitsi, oli see linnalegend või fakt, aga ma nagu oleksin kusagilt kuulnud-lugenud, et saksa lambakoertest ajavad kõige hullemini karva just sooblivärvi isendid, nagu meie Lilli. Ühesõnaga, Lillikese kuningriik (loe: üüratu suur reisipuur) asub trucki tagaistmel. Seal veedab ta sõidu- ja öötunnid, ja ka päevased, kui olud seda nõuavad. Üldiselt üritame olusid ikkagi sedaviisi sättida, et loomal võimalikult palju vabadust oleks. Samas, inimeste huvid eelkõige, vähemasti meie peres. Ja Lillikene, kuna ta piisavalt vabadust ja armastust saab, on mistahes oludes mõistlik ja kannatlik, nii kannatlik. Võrratu reisikaaslane. Pikkadel sõidupäevadel pööran end teinekord lausa autoistmel ringi, et kontrollida, kas koer ikka puuris, sest Lillikene veedab maantetunnid magades, või siis poolärkvel, lamavas asendis küljeaknast välja vahtides, vaikselt kui sukk. Ei mingit rabelemist või kiunumist, ega ka  - vabandust, kui saab liiga palju infot :-) – mingit kõhutuule puhumist, mis kuulukse koeraga reisijate elukvaliteeti alandavat. Lilli on reisidel rangel dieedil, üksnes ja ainult koerakrõbinad, pluss paar kvaliteetse hot-dogi lõiku, enne kui ta ööseks puuri sulen. Seda hot-dogi momenti, tundub mulle, ootab Lillikene terve päeva. Piisab vaid hilisõhtul „kennel!“ käsklus anda ja trucki tagauks avada, ja Lilli on puuris kui õlitatud välk. Car sickness (kuidas oleks eestikeelne tõlge? Autohaigus? Kõlab imelikult!), mis Lillit ta esimestel eluaastatel kimbutas, on õnneks kadunud kui tina tuhka. Pildil on Lilli rihmapidi camperi "jala" külge seotud, aga reeglina naudib ta laagripaikades vabadust, püsides mõisliku loomana kenasti meie läheduses.


Naudib vaadet ja vabadust. 


Lilli ja tünnkaktus
Lilli: "Seriously? You want me to pose with THIS?" 


Lilli ja Joshua Tree.


Vist olen rääkinud, et Oregoni kodus on meil sihuke tore naabrite sõpruskond tekkinud, meie Pauliga pluss kolm umbes samas vanuses abielupaari. Sel aastal sattus sedamoodi, et kõik neli paari veetsid osa külmadest talvekuudest soojas lõunas, Californias ja Arizonas. Pildil Lilli Palm Springsis, sõprade terrassil. Teate küll, see Palm Springs. Tänavad kannavad Hollywoody filmitähtede nimesid, linnakalmistule on maetud Frank Sinatra ja Sonny Bono, Coachella muusikafestival... ei, ma pean Palm Springsist vist täitsa eraldi postituse tegema. Anyway. Di ja Larry pole küll Hollywoodi kuulsused, kuid neil on õnnestunud juba pealt kümne aasta talvekuudeks magusa asukohaga, mõistliku hinnaga maja rentida. Nagu pildilt näha, asub residents otse golfiväljaku ääres. Lillikene lõbustas end tundide viisi mängu jälgimisega. Pikad golfipallilöögid olid erilised lemmikud, puttingust ta suuremat ei hoolinud. Veetsime Di ja Larry pool kaks päeva ja kaks ööd, nii lõbus oli, polnud ei meie ega nemad ju viiruse tõttu inimestega suurt suhelda saanud. Söögi ja joogiga sai pisut liialdatud, aga noh, mis seal ikka. Lilli, kes armastab kõiki inimesi, kaaperdas me sõbrad tundideks, sundides neid terassil tennispallimänge mängima. Lillikest omakorda armastab kogu me tutvusringkond, ka need inimisendid, kes muidu koertelembid pole. Põhipõhjus vist selles, et oleme Lilli sääraselt mängima õpetanud, et vaoshoitus, käskluste ootamine moodustab suure osa ta mängurõõmust. No näiteks tennispallimäng. Me ei loobi seda niisama pimesi, vaid kõigepealt kõlab "stay!" käsklus, ja siis lendab pall, ja siis peab Lilli viskajale silma vaatama, "go get it!!" märguannet ootama, vedruna pingul, valmis palli poole sööstma, niipea kui luba antud. Kes nüüd mõtleb, et issake, koerapiinamine, siis teadke, et teenistuskoertele on suurim rõõm ning parim preemia, kui nad käsku saavad täita. Ja no eks me loobime niisama lambist palli kah, aga sõpradele, jah, on Lillikese püsivus ja kuuletumine sügavat muljet avaldanud. Teinekord läheb lausa järjekorratamiseks, et kes ja kui palju Lilliga mängida saab, ja me Pauliga peame korda pidama ja peale passima, et vaene loom vahepeal ikka jalga puhata kah puhkaks. 
  

Alabama Hills. Pildistasin camperi ukselt. Lilli on rihmas, kuna mina tegin köögis süüa, Paul aga oli oma noorema vennaga mägedes offroad-tuuril. Vend ja vennanaine, kes sealkandis elavad (Ameerika mõistes tähendab "sealkandis" kolme-nelja sõidutunni kaugusel), liitusid meiega paariks päevaks.


Alabama Hills, hommikuselt pikad varjud. Taamal Sierra Nevada mäeahelik. 


Mojave kõrbes. Pauli foto.
Lillil tõsine nägu peas, justkui aimaks, et meil tuleb temaga seoses üks probleem lahendada. Nimelt ei paku Lillikese kasvataja enam boardingu-teenust. Seoses mõni aeg tagasi uuesti mehele minekuga on ta elukorraldus radikaalselt muutunud, koerandus tahaplaanile jäänud. Aga lugu säärane, et Paul on üle tüki aja Kauai saarele komandeeritud, sedakorda lausa kaheks kuuls, juuni-juuli. Otse loomulikult lähen ma kaasa, isegi kui tuleb nädalake hotellis karantiinis istuda. Hawaiil on igal issanda hotellitoal kobe rõdu, saab vähemasti värsket ookeaniõhku hingata ja vaadet nautida. Ühesõnaga, praegu tegelemegi aktiivselt Lillile uue hoiukoha leidmisega. Kui valik tehtud, plaanime enne kuuekümnepäevast boardingut ka nö. testööbimist, jätame Lillikese päevaks-paariks uute inimeste hoole alla, et näha, kuidas hoiupaik loomale mõjub. Eks murelikuks teeb muidugi. Kasvataja juures oli nii Lillile kui meile muretu ning pingevaba, aga nüüd… Õnneks on koertehotellid siinkandis tasemel, nii et küll asjad paika loksuvad, nagu nad alati loksunud on.

March 16/2021

“She never sat down in a car but stood, braced tense, facing the wind. Now and again she would turn her face toward me with an apologetic expression as though to say: "I have not forgotten that you are here but there are certain pleasures I cannot share with you." Her nose never ceased its sensitive quivering.” ― Mazo de la Roche

1 comment:

Saara said...

Oh, kuidas ma ootan neid Kauai postitusi! Kui me järgmine kord Hawaiile peaks minema, siis Kauail tahan veeta vähemalt nädala. Heal juhul kaks!