Kõhevik

 


Ma ei kujuta ette, paljudega teist on juhtunud, et lähete keset metsikut loodust põõsa taha pissile ja komistate hauaplaadi otsa. Vot täpselt sedamoodi juhtus minuga kõrbes, kohas nimega KOFA National Wildlife Refuge, inimasustusest miilide kaugusel, ei ühtki küla/linna läheduses, kalmistust rääkimta. Ühesõnaga, saabume uude laagrikohta, tüürin camperist väheke kaugemale, tulvavee uuristatud kruusasesse voolusängi, ja mida ma näen. Rohelise tüvega palo verde puu all on hauaplaat. Esimene mõte oli, et keegi on sinna oma koera matnud. Järgmisel sekundil lugesin nime ja aastaarve ja… noh, olgem ausad, pähe tulid kõikvõimalikud teooriad, üks kõhedam kui teine. 

Asja Pauliga arutanud, püüdsime end lohutada mõttega, et tegemist noorelt surnud naise lemmikkohaga, kus ta aega veeta armastas, ja kuhu sugulased ning sõbrad ta tuha puistasid. Paraku ei tundu see tõenäoline, puu alt ei avane mitte mingisugust vaadet. Raske uskuda, et keegi regulaarselt viistteist-kahtkümmet miili kehva tolmuteed sõidaks, et võsas istuda. Kuna me mingeid matusetegevusest tulenevaid jälgi ei tuvastanud, näib ainukese loogilise järeldusena, et madal uhtorg on koht, kus 31 aastane naine elu jättis, või kust ta keha leiti, ja ta lähedased on selle ära märkinud. No nagu ristid maanteede ääres, eks.
 
Koju jõudnud, ei andnud uudishimu asu, googeldasin, pikalt ning põhjalikult, et asjaoludest aimu saada. Ei saanud. Küll aga leidsin nimele vastava Facebooki profiili. Ilus noor naine. Sissekanded lõppesid hauaplaadil kirjas olnud surma-aastal. Lehe ülaservas on märge: Memorialized account. We hope people who love /nimi/ will find comfort in visiting her profile to remember and celebrate her life. 

P.S. Fotodel hägustasin nime, et mitte hauarahu rikkuda. 

March 12/2021

“Just because something isn’t good doesn’t mean it’s bad.”
― Rebecca McNutt, Super 8: The Sequel to Smog City

7 comments:

Indigoaalane said...

Päris huvitav lugu. Ma tahaks et mu tuhk oleks niimoodi maetud. Plaati poleks vaja.

Epp said...

Jaa, Indigoaalane, mul sama mõte tuha ja plaadi teemal. Siiski, tuha võiks matmise asemel laiali puistata.

Rents said...

Kui creepy.

Epp said...

No ma räägin, kõhevik!
Kusjuures, oleks surmadaatum lähemal olnud, 2020 näiteks, ma poleks nõustunud kolme ööd sealsamas veetma, nagu me leiust hoolimata tegime. Sellegipoolest külastas mind paar korda mõte sarjast "mõrtsukas tuleb kuriteokohta tagasi"...

Kaamos said...

Mina tahan merre, kui se aeg käes on.
Kub koht kõrbes, paari sugupõlve järel ei mäleta keegi niikuinii enam ei kivi ega inimest. Sellest hetkest hakkavad tekkima legendid.
Aga hauaplaat veidras kohas...Tallinnas Koplis oli kunagi sakslaste kalmistu. Vene võim käis sealt buldooseriga üle ja ehitas Tivoli koos õlleputkaga sinna otsa. Otse õlleputka vastas põõsastes oli selle kalmistu ainus allesjäänud hauatähis, mingi vanadaami hauakivi. Õlleputka ja põõsad. Edasi mõelge ise.
Ma loodan, et inimestel kes surnuaiaga taotluslikult niimoodi tegid elus hästi ei läinud.

Kaamos said...

Kurb koht*
(Nisanäpp - see on enesekriitika)

Epp said...

Oi, Kaamos, "nisanäpp" ajas mu naerma =)
Ning jaa, legendide osas on sul õigus. Ja Vene võimu suhtumise osas kalmistutesse.

Ahjaa, seda unustasin kirjutada, et memoriaali oli külastatud ilmselt hiljemgi kui paigaldamise aastal. Puuokste ja plaadi küljes olid luitunutele lisaks ka mõned värske väljanägemisega, pühendusega ripatsid. Jällegi, hauarahu huvides ei hakka üksikasju ära tooma.