Hoiatus: camperi-elu sobib vaid paaridele, kes teineteisele närvidele ei käi. Sest tegemist on ikkagi väga, väga, VÄGA kasina ruutmetraazhiga. (Kõrvalepõikeline lugemissoovitus: Jon Krakaueri lühijutt On Being Tentbound.) Meie Pauliga ei käi. Närvidele. Teineteisele. Kuigi kodus on mõlemal üsna suur isikliku ruumi vajadus, õnneks ka võimalus, nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes. Camperis on aga asjad teisiti. Kui üks teeb köögis süüa, peab teine meetrikaugusel elutoanurgas paigal istuma, raamatu või arvutiga, sest köök ja elutuba on üks ja sama pisikene ruum. Kui üks tahab magada, peab teine köögis või elutoas vaikselt olema, sest magamistuba, köök ja elutuba on üks ja sama pisikene ruum. WC/vannituba, see on muidugi eraldatud, uks ees, peen värk. Minule jagub seal lausa ümberpööramisruumi. Paulile mitte, tema tuleb selg ees välja, kui asi aetud.
Anyway. Piiratud mõõtmetest hoolimata täidab camper (mille interjööri kirjeldasin siin) viimse kui ühe me vajadustest. Nüüd võime selles täiesti kindlad olla, juba teine mitmetuhande kilomeetri pikkune reis, nädalatepikkune camperis elamine selja taga, pluss hea mitu lühemat. Tasapisi koguneb majapidamiskraami juurde, panipaiku kah, sedamööda, kuidas geniaalsed ideed välgatavad, iga viimse kui vaba ruutsentimeetri paremaks ärakasutamiseks, käepärasemaks muutmises. Meil lausa kaks matkavaipa ja puha, komfort missugune. Kui keegi nüüd pihku itsitab, et kah mul lumehelbekestest rännumehed, ei kõlba palja jalaga maapinnale astuda, siis: iga kord jalanõusid (saapaid näiteks) jalast kiskuda, kui camperisse asja, on väga tüütu ja töömahukas. Samas, õhtul/öösel/hommikul palja tallaga põrandat puudutades tundub saabastega tuppa tassitud kiviklibu, muda, liiv üsna ebameeldiv. Ja no ühtepuhku koristada kah nagu ei viitsi. Vaibal aga saab mugavalt saapad jalast, misjärel sokkides või paljajalu camperisse. Soetasime FabHabist. Lihtsalt puhastatavad, lased voolikust veega üle ja valmis. Ei kaalu peaaegu midagi, kokkurullituna võtavad minimaalselt ruumi.
Esimesel pildil söön hommikust. Kolmandal teen pediküüri. Jaa, pediküüri. Kesk Mojave kõrbe. Ärge siin imestage midagi. Flipfloppe, neid, millest üle-eelmises postituses juttu oli, ju nädalatepikkuste küüntega varvaste vahele ei torka, endalgi vastik vaadata, kaasreisijatest rääkimata. Ega miskit, tööriistad ligi, veerand ämbrit sooja vett (kõrb, kokkuhoid), pärast hõbedane küünelakk peale, ja elu jälle ilus. Lilli pidin pediküüri ajaks rihma panema, ta tundis liig suurt huvi veeämbri vastu. Paul, tema polnud rihmas, hiilis selja tagant ligi, tegi pilti.
March 11/2021 Fotod: Paul
“Be a lady? Forget it. Ladies don't last a day in the real word. No one's a lady anymore. Why do you think we get our claws polished?”― Crystal Woods, Write like no one is reading
Käisime Wolf Creekis suusatamas ja parklas sattus nii, et jäime lumme kinni. Saime välja ja läksime mäele. Kui mägi kinni pandi, tulime tagasi parklasse ja nägime, et üks camper on kinni täpselt samas kohas, kus meie olime. Mõtlesin siis kohe sinu peale :D
ReplyDeleteAga läksime appi. Pisut kaevetööd ja siis tõime enda puksiirtrossid ja sai kenasti välja.
Oh te head inimesed, aitasite camperielanikke!
ReplyDeleteJa muide, ma olen sinu viimases, Wolf Creeki postituses mainitud Pagosa Springsis käinud, lausa paar korda, kui me veel New Mexicos elasime. Sul on õigus - väga apetiitne koht.