Flipflopivaras ja termoseelik


 

Talveööd on Mojave kõrbes külmad. Miinuskraadid pigem erand kui reegel. Kogenud kõrbekülastaja hakkab rõivakihte lisama juba enne päikese silmapiiri taha kadumist, kuna loojangu eel lühikeseks ajaks tõusev tuul hammustab päris valusasti. Õnneks siiski vaid korraks - seks ajaks, kui tuhanded tähed taevasse ilmuvad, on tuul kadunud. Jahe ööõhk aga ei kao muidugimõista kuhugi, niisiis kihid. Riidekihid. Jumal tänatud, et mu sisemine hääl sundis lõunasse minnes talvist suletäidisega seelikut kaasa võtma, seda, mis esimesel pildil seljas. Sekkarist hangitud, kust mujalt. Kõige praktilisem riideese maamunal. Lukud mõlemal küljel, saab tekikeseks muuta või kaheks istumis-alusteks lahutada. Veekindel pealegi. Ja kui seelikusüli koerailaseks saab (Lilli on kombeks äranätsutatud tennispalle mulle sülle tõsta), tõmban märja lapiga üle, puhas jälle. Et siis niipalju tollest termoseelikust. Bränd on 32Degrees, kui kedagi peaks huvitama.

Päevad aga, need on kõrbes soojad, olgu või veebruar. Pluss 20 Celsiust ja enamgi. Pikalt päikese käes olla ei kannata, põletab ära, ei aita päikeseblokk ega midagi, ultraviolett võtab kreemist, ka tummisemast, läbi nigu niuhti. Uskuge mind, kuus nädalat kõrbes muudab näonaha robustseks nagu teetöölisel, ole nii hoolikas ja hoidlik kui tahes. Eks nüüd pean end poputama ja kreemitama ja aurutama ja.
 
Anyway. Põhiteema, flipflopivarguse juurde. Needsinatsed flipflopid pole niisama suvalised varbavahed, vaid kõige mugavamad, kõige vastupidavamad, millega mu varbaid õnnistatud. Jälle sekkarist, otse loomulikult. UGGid. (Tunnen end natuke nõmedalt praegu, firmanimedega vehkides, aga samas, miks mitte?) Ühesõnaga, mu armsad UGGid, mis mind truult juba oma neli aastat teeninud. Ja kujutage ette, ühel ilusal hommikul üks kahest UGGist kadunud, camperi ukse tagant maapinnalt, kuhu nad õhtul jätsin. Paanika!! Kes võttis? Millal? Miks?? Ümberringi pole kümnete miilide ulatuses inimhingegi. Koiotid? Lilli oleks haukunud, kui nad me laagris ringi hiilinuks, tal on koiotidega omad arved õiendada. Tõsi, ööhakul nägime kreosoodipõõsaste vahel kõrberebast... No võttis kes võttis, mu kaotusvalu see ei leevendanud. Flipflopist igaveseks ilma, selge see. Metsloom, kui ta midagi pihta paneb, veab asja kaugemale, turvalisse kohta, et saaki rahulikult, põhjalikult uurida, ning kui see väärtusetuks osutub (mida flipflop eluka jaoks ilmselgelt on), jätab sinnasamasse vedelema, tagasi tooma ei hakka ju. 
Ega miskit. Leppisin mõttega, et mu UGG pleegib järnevad paarsada aastat kusagil Mojave kõrbeavarustes, enne kui osakesteks laguneb. Valisin saapakastist (meil sai sihuke spetsiaalne panipaik camperi tagumise kaitseraua külge kinnitatud) teised jalavarjud, et Lilli hommikusele jalutuskäigule viia. Ja kujutage ette. Olles mõnda aega ringi nuhkinud, asus Lillikene kaugemal põõsaste vahel midagi väga tähelepanelikult inspekteerima. Kiirustasin lähemale – ja seal ta lebaski, mu kallis kadunud/taasleitud flipflop! Elus ja terve, ei hambajälgegi.
 
Aga muidu, jah, nagu näete, blogin, järelikult olen jälle kodus. Kõrbetuultest ning –päikesest puretud, 5400 sõidukilomeetrit selja taga, hulk elamusi vöö vahel, virnade viisi fotosid aparaadis. Eks kuidagimoodi tuleb end nüüd sest materjalist läbi närida, et blogisse jälg jääks.

March 09/2021                                                                                         Fotod: Paul

“Once again there was the desert, and that only.”
― Stephen King, The Gunslinger

8 comments:

notsu said...

ma just mõtlesin, et ega ometi mureks põhjust pole, nii ammu pole midagi kuulnud. Hästi ajastatud!

Kas lai kübar aitaks kõrbepäikese vastu?

Epp said...

Aitäh mu peale mõtlemast, Notsu =)
Ning ei, lai kübar ei aita, päike peegeldub liivalt tagasi umbes samamoodi nagu veepinnalt, ja nägu saab põlenud ka kübarat kandes. Ainuke, mis aitab, on näosall + päikseprillid ning varjus püsimine, kui vähegi võimalik. Aga no pole ju võimalik, tahad ringi konnata ja mägedes turnida ja....

Kuukala said...

Nii tore, et tagasi oled! Selline egoistlik rõõmuhetk, eks ;) Käisin eile piilumas, ega ometi ja mulle viirastus uus postitus. Ja siin Sa oledki! Rõõm :)

ritsik said...

Jee, lõpuks ometi tagasi!

Cranberry said...

Iga teekond saab üks kord otsa ;) jäävad mälestused ja ootan huviga kirjeldusi - pilte, väikene rõõm, mida jagada lugejatega.
PS! Chevrolet oma hiilguses - tõeline pärl!

Frieda said...

Tore, et tagasi oled! Käisin ka vahepeal juba siin juba piilumas, et kas pole elumärki :)

Kaamos said...

Hea näha, et tagasi oled.
Kas plätuvaras jäigi anonüümseks, olgu, et kahtlusaluste topis on kõrberebane?

Epp said...

Oi, nii armas on oodatud olla!
Kaamos, jaa, plätuvaras jäigi anonüümseks.