"I wish I could remember what I was thinking"...



… ohkas Paul. Mitte, et tal mäluga probleeme oleks. Mul kah mitte, kuid hoolimata sellest tundsin täpselt samamoodi. Nauditavat tühjust peas, ei mõttepoegagi. Puhastus. Restart, kui soovite. Ja seda ilma meditatsioonita või muude sarnaste tehnikateta - piisab paarist õhtutunnist keset kõrvulukustavalt vaikset kõrbelagedust. Mojave, jah, on kogu aeg täitsa vakka, kui tuulehääled välja arvata, pluss mõni harv, ebalev linnuhüüd päeval, ning üksikud tagasihoidlikud koiotihaugatused pimedal ajal. Ja no issake, kuidas säärane ümbrus puhastab, asjad ja olud hoopis uut moodi pingeritta seab, erinevasse sellest, millega koduselt, igapäevaselt harjunud oled. Kui tõrkumata, tõemeeli end mõõtmatust avarusest ümbritseda lased, nii nagu meie seda mitu nädalat tegime, seotakse sujuvalt lahti sõlmed, millega end (tarbetult!) ühe, teise või kolmanda asja või olu külge kinnitada oled võtnud. 

Aga vahetame nüüd meeleolu, eks. Kesse ikka jõuab õhtust õhtusse tähesära ja kõrbekaunidust nautida. Meil oli loodusküllastuse puhkudeks kolm esimest hooaega vana head The X-Files teleseriaali arvutisse tõmmatud. Mulder ja Scully, noh. Ja üsna mitmel puhul istusime ekraani ees mitte camperis, vaid jahedas ööõhus, mitu kihti rõivaid seljas, villased pleedid kah igaks juhuks ümber mässitud. Ausalt, sci-fi kõhedused saavad hoopis teise, tõesema jume, kui tuttavate, turvaliste elutoaseinte asemel ümbritseb vaatajat hiiliv pimedus. X-Files ise mõjus üllatavalt värskelt, polnud kopituslõhna juures ega midagi. Fun fact: esimese hooaja esimese osa põhitegevus toimus Oregonis. Ma muide mäletan täita selgelt, kuidas üheksakümnendatel Eestis toda piloot-osa vaatasin. Oleks mulle keegi siis öelnud, et nii umbes kakskümmend aastat hiljem elan sellessinatses USA osariigis, ma oleks ütleja ikka väga pikalt välja naernud. Aga elu, näe, on see, kes viimasena naerab. Paremini. 

P.S. Juhuks kui keegi huvi tunneb, mis rajarägastik see alumisel pildil on: need on väikeste kõrbenäriliste (muuhulgas näiteks kängururoti) kõnnirajad. Maapind tihedalt uruavaustega perforeeritud, liiklus tundub tihe olevat. 

March 10/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Night poured over the desert. It came suddenly, in purple. In the clear air, the stars drilled down out of the sky, reminding any thoughtful watcher that it is in the deserts and high places that religions are generated. When men see nothing but bottomless infinity over their heads they have always had a driving and desperate urge to find someone to put in the way.” ― Terry Pratchett, Jingo

2 comments:

Kaamos said...

See väljalõigatu tunne....imeline.
Piisab hetkest trepil - on juba pime, veel pole öö. keeran pilgu üles ja seal on tähed - pilkuvad tähed, siravad tähed, asjad, mis pole tähed, sest liiguvad, kuid siiski helgivad tähtedena.
Olen korraga siin ja eikuskil.
Sekund.
ja siis läheb kõik edasi. Pisiinimeste pisimured pisikeses maailmas. Ainult süda on natuke rahulikum ja hing tasasem, sest tegelikult ju miski ei loe.
Nagu sul kõrbes.
Arvan.

Epp said...

Jaa, just, Kaamos. "... süda on natuke rahulikum ja hing tasasem, sest tegelikult ju miski ei loe."