Kivid



Mitte, et plaaniksin regulaarselt ronimisest blogida, Rentsil leiba käest kiskuda, aga kividel turnida mulle täitsa meeldib, kuigi kõrgust kardan. Mul on puhtjuhuslikult ka vägagi kivisõbralikud jalanõud olemas, ei, mitte need, mis fotodel jalas, vaid hoopis need. Imelised, imevad end taldapidi lausa ise kalju külge. Kuna reisil jäi turnimiskõlblikke kive ikka üksjagu ette, tekkis raamatupoodi sattudes, algajatele mõeldud boulderdamisõpikut nähes korraks isegi mõttepojuke, et mis oleks, kui… noh, seekord jäi ostmata.
 
Teine ja kolmas foto on võetud paigas nimega Joshua Tree National Park, boulderdajate paradiisiis. Me Pauliga hellitasime lootust, et saame omale mõnes sealses maalilises/maagilises campgroundis üheks ööks laagrikoha, aga kussa sellega. Igasse issanda kiviprakku oli end vähemasti üks ronija litsunud, ja kes praos ei olnud, see rippus niisama kivi küljes. Profi väljanägemisega, päevinäinud matkasõidukid sinnasamasse pargitud, telklaagrid püsti löödud. Mkmm, meiesuguste mitte-ronijate jaoks ei jagunud jalatäitki vaba maad. Aga ega me siis seepärast vihased olnud. Ronijate peale ei saagi olla. Nad nii lahke ja sõbralik rahvas, pooltel rastapatsid peas, kohatine magus kanepihõng Joosua-puude vahel hõljumas, intelligentne muusikavalik.

If there was ever a location that seems pulled straight from a Dr. Seuss book, Joshua Tree National Park in southern California is it. Located in the Mojave, on a high desert plateau near the small towns of Joshua Tree and Twentynine Palms, JTree — as it is affectionately known to climbers — is a desert oasis of rock climbing. With a storied history, viciously traditional ethics, a massive climbing culture and incredible landscapes, Joshua Tree rightfully earns its place as one of the premier climbing destinations in the US. Read more:
 
March 18/2021

“Getting to the top is optional. Getting down is mandatory.”
― Ed Viesturs, No Shortcuts to the Top: Climbing the World's 14 Highest Peaks

2 comments:

TT said...

Kivid on mulle alati meeldinud, nii väikesed kui suured. Nende pikaealisuses peegeldub igavik. Mõnusalt ronitavad tunduvad distantsilt, paraku tean oma kogemusest, et puutedistantsilt võib reaalsus hoopis teine olla.

P.S. Rentsi tegid nüüd küll kadedaks :D

Epp said...

No ma selle postituse pooleldi Rentsi jaoks kirjutasingi :-)

Need kivid, millel mina istun, olid väga ronitavad. Oli, kust kinni hoida, ega ma muidu sinna üles poleks pääsenud. Nood, mida profid ründavad, fotod 2 ja 3, on tükk maad siledamat sorti.