Igapäevasest

 

Ma olen sedasorti inimene, kes elukaaslase äraolekul peast lolliks läheb. Ei, mitte üksindusest või igatsusest – mulle väga meeldib home alone olla. Lolliks lähen sel moel, et püüan kõik edasi lükatud ning lõpetama kodused “projektid” kiiresti ja ühekorraga ära teha. Ma ei tea, mis asi see on, aga vot eluaeg olen sihuke püsinud. Niipeakui kaaslane ukse enda järel sulgeb, käärin käised üles ja hakkan siblima, kuigi võiks ju täitsa vabalt jalad seinale visata, mitte midagi tegemist nautida. Kui nüüd sellele fenomenile mõistlikku seletust otsida, siis esiteks, omapead jäädes olen kordades efektiivsem. Uskumatu, kui palju jõuab ära teha, kui hommikul pikalt ei kohvita ja maailma asju ei aruta, keset päeva kallimaga lobisema ei jää, õhtuti veinikesega tundide kaupa terrasil ei veeda. Ärge saage valesti aru – mitte, et ma seda “efektiivset” eluviisi armsamaga kooselule eelistaksin, jumal hoidku selle eest. Kuid miskipärast on jah nii, et kahekesi olles olen human being, üksinda enamjaolt human doing.  Pealegi, igasugu roppe majapidamistöid (garaazhi põhjalik koristus näiteks) on mugavam teha uhkes üksinduses kasvõi seetõttu, et kui hea tööhoo sisse saan, ei pane ma vähematki rõhku viisakale väljanägemisele. Langen töötranssi. Piltlikult öeldes võin vabalt nädal aega ühtedes ja samades roobades riiulite all ringi roomata, pesemata, nina nuuskamata, juukseid kammimata. Ja kuigi ma olen kindel, et mees hindab eelkõige mu imekaunist hinge, siis noh, ma ikkagi tahan tema jaoks väliselt kah apetiitne välja näha, öelgu padufeministid mis tahavad. 

Majapidamisteemal jätkates. Olen ses osas alati väga metoodiline olnud. No näiteks et kõigepealt võtan garaazhi ette, alles seejärel värvin elutoa seinad, hiljem koristan kapid, ja nii edasi. Aga sedakorda juhtus, kusjuures täitsa ette plaanimata, et kasutan totaalselt erinevat meetodit. Ärkan hommikul ja alustan mitte sealt, kus õhtul pooleli jätsin, vaid teen täpselt seda, milleks parasjagu tuju ja tahtmist. Eile puhastasin ja reorganiseerisin kaks garaazhinurka, koristasin ühe köögikappi, värvisin väikese jupi elutoa seina, pluss veel miljon üksteisega üldse mitte seotud pisiasja, à la kulgen raamaturiiulist mööda ja tõmban välja paar teost, mis taaskasutuskeskusesse lähevad, ja järgmisel hetkel, raamatud veel kaenlas, tõstan köögiriiulil paar asja ümber. Ühesõnaga, täiesti eba-minulik, ei mingit Plaani või Järjepidevust. Ja mis kõige imelikum – asjad edenevad sedasi palju paremini kui mu vanal heal “üks tuba korraga” meetodil. Ma pole õhtuks isegi mitte väsinud. Nii veider! Kogu senine elu valesti elatud või? 

Ja ikka samal teemal. Koroonapiirangutest, teate, on mulle tulu tõusnud. Täpsemalt maskikohustusest. Ma nimelt olen eluaeg jube vilets kaitsevahendite kasutaja olnud, keldreid või garaazhe vms tolmuseid kohti koristades iga issanda kord mitu koristusjärgset päeva “tolmumürgituse” käes vaevelnud, noh et nina kinni ja silmad vesised ja käed kuplas. Aga nüüd! Panen tolmutades harjunult maski ette, tõmban hästiistuvad õhukesed kummikindadki kätte, ja voilà – ei mingit siinuse-ummistust või kätesügeluse muret. Jälle, näe, võib öelda, et olen siiani valesti elanud. 

Koristus-hullusega kaasneb mul reeglina äraviskamis-hullus. Või noh, ära enamikku kraami ei ju viska, ikka taaskasutusse viin, ja privaatsus-sensitiivse kraami põletan. Te ei kujuta ette, millise virna aegunud immigratsioonidokumente ma üleeile lõkkesse ajasin. Pruudiviisa paberid, Yarko immigreerumispaberid, minu ja Yarko lennudokumendid, elamisloa taotlemine, elamisloa pikendamine jne jne jne). Mõningaid mälestusasju põletasin ka, neid, mida aastaid olin kusagil karpides hoidnud, ühest kapist teise tõstnud, sest kuidagi… ebasobilik tundus neist loobuda. Seekordse purgatooriumi käigus miskipärast säärast tõrget ei tekkinud. Äkki lisanduvast vanusest tingituna, kartusest, et “teised tulevad pärast mind mu asjades sobrama”? Või hoopis seetõttu, et üha enam saan aru, et tähtis on “siin ja täna”, mitte “eile” ega “homme”? Või sai põhjuseks asjaolu, et mu alateadvus mängib kolimis-mõttega? Meil saab aprilli alguses Oregoni kodus juba kaheksa aastat elatud. Või hoopis seetõttu, et tean, et mäletamiseks pole tingimata asja või pilti või kirjapandut tarvis, sest kui mäletad, on see sul pealuu sees kinni nagunii, ja kui ei mäleta, ega siis pilt või asi kah ei aita.

Ennäe, kiskus kuidagi väga mõtlikuks. Ma nüüd lähen ja jätkan garaazhis, juhul kui teel sinna mõni muu projekt ette ei jää, mis samal sekundil ärategemist nõuab, mind garaazhi-kursist kõrvale kallutades.  

Fotol: Paul tabas hetke, mil ma camperi trepil jalga puhkan. 

March 30/2022                                                                         

“Never in history have human beings had so much stuff inside their houses. One estimate puts the number of items inside the average American home at three hundred thousand.” ― Joshua Becker, The Minimalist Home

Kleit, jälle

Praegusel ajal ei vist passikski hilpudest kirjutada? Ma siiski sisendan endale, et passib, sest maailmas on ju aegade algusest vahet pidamata sõditud. On minu eluajalgi - kui just mitte mu kodukandis või selle lähedal, siis kusagil Aafrikas või Ameerika mandri lõunapoolses otsas või mujal kaugel-kaugel ründavad ja tapavad inimesed liigikaaslasi iga issanda päev, nii riigipiiride nihutamiseks kui ka muudel põhjustel, samal ajal kui ülejäänud osa Maa elanikkonnast oma igapäevaeluga edasi läheb. Näe, lähen praegu minagi. Kuigi alateadvuses ilmselt kripeldab, et äkki ei peaks? Sest miks muidu kirjutasin esimeseks lauseks säärase kõleda poolvabanduse? Lootes endast paremat muljet jätta? Küllap vist. Ei hakanud kustutama kah, jäägu mulle silma ette, mõtteaineks ja eneseanalüüsiks. Pealegi, ma ei ole ainuke, kel Ukraina päris iga sekund meeles pole. Esmaspäeva hommikul uudiseid lapates hakkas esimesena silma pommuudis (pun intended) pühapäevaõhtusest Oscarite jagamisest – nimelt Will Smith olla Chris Rockile vastu vahtimist virutanud. Nii mõneski väljaandes kajastati sündmust põhjalikumalt kui arenguid Ukraina rindel. Ühe allika väitel Chris Rock “has been offered a 'package of after care' including a counsellor if he needs one”. Eks ta ole. Kaks täiesti erinevat reaalsust, Hollywood ja Ukraina. Vaevalt, et venelaste pommirahe alt imekombel pääsenuil korrapealt “after care” võtta on...

Ahjaa, kleit. Mul on vahel tunne, et ma muust eriti ei kirjutagi kui oma kleitidest. Aga noh, siin ta nüüd on, mu järjekordne isuäratav sekkari-leid. Ega muidu ei võtakski taas teemat üles, aga selsinatsel kleidil on omadus, mida ühelgi teisel riidetükil mu garderoobis pole. Nimelt kollane värv. Õigemini küll vaid kollased värvilaigud, kuid minu jaoks tundub see vähenegi vaat et enneolematu. Sest noh, värvisin küll mõnda aega tagasi köögiseinad kollaseks, tunnistasin seda blogiski, aga kollane minu riietuses?! Ja öeldakse veel, et inimese põhiolemus jääb kogu elu jooksul samaks. Ega ikka ei jää küll, too kleit tõendab seda teaduslikult.

 

Et jutt juba seinavärvimise peale läks. Paul sõitis Kauaile tööle ja mina võtsin elutoa- ning oma workshopi seinad käsile. Ja mis te arvate, mis värvi need tulevad? Kollased. (Igaks juhuks lisan, et pigem peaks vist ütlema “kollakad”, muidu kujutate ette, et me elamine näeb välja nagu lihavõttemuna. Ei, sugugi mitte. Väga diskreetne, ühtaegu päikesepaisteline värvitoon.) Ah et miks mina seekord Kauaile ei lennanud? No kuulge, kõneksolev lähetus kestab ainult kaks kasinat nädalat, ma ei hakka ometi selle lühikese sutsu pärast kohvrit pakkima. Kuulukse, et sügisel tuleb tükk maad pikem trett, vot sel juhul lähen küll. Liiatigi, et ega mul siis lõpmatuseni neid seinu ei jagu siin, mida Pauli äraolekul värvida. Kui just otsekohe uuele remondi-ringile ei lähe.

 

P.S. Kaks sõna Oscari-draamast veel, täpsemalt osaliste nimedest. Veidra kokkusattumusena on me Oregoni kodust kiviviske kaugusel säärane maaliline paik nagu Smith Rock State Park. Härrased Smith ja Rock võiksid seal rahuläbirääkimised korraldada.

   

Märts 29/2022

“You can always tell something when a woman is overdressed---either she's an outsider, or she's insane.” ― Ottessa Moshfegh, Eileen

Kingitud hobuse suhu vaadates

 

Et seda postitust avaldada, pean tegema ülestunnistuse: käin teinekord Perekoolis lugemas. Ausõna, harva, aga siiski käin. Novot. Lähen mina siis ühel kenal hommikul korraks kohvi kõrvale Perekooli ja mis ma näen. Algatatud on teema pealkirjaga “Mida kinkida naisele vanuses 60+”. Ajal, mil blogides parasjagu käsitletakse feminismiteemasid, käib PK välja küsimuse, millest selgelt johtub, et kingituste tegemisel on mingisugune eraldi kast 60+ naiste jaoks. Et küsija ei lähtu kingituse valimisel saaja isikuomadustest, harrastustest, elustiilist jne, vaid pelgalt sünniaastast. Ja ega PK pole ainuke koht, kus säärast lahterdamist kohtab. Ühest küljest justkui eeldatakse, et 60+ naisel on kõik olemas – nagu tänapäeval poleks küllalt näiteks kolmekümneseidki, kel kõik olemas? – ja teisest küljest võetakse sõna stiilis, mis annab mõista, et 60+ naisel pole seetõttu miskit vaja, et ta elu on sama hästi kui läbi. Mistap ainus paslik kingitus on soe õlasall või apteegi kinkekaart või sukavardad (vabandan kõikide kudujate ja sallikandjate ja apteegikülastajate ees, loodetavasti saate mu mõttest aru). 

Anyway. Arvake kolm korda, kas ma kukkusin silmi pööritama ja sisisema. Muidugi kukkusin, ma ju kah 60+. Aga noh, ilmselt ei peaks üllatunud olema, sest fakt on, et sooline ja vanuseline lahterdamine käib hoogsalt edasi olenemata asjaolust, et elame kahekümne esimesel sajandil. Inimloomus kui niisugune ei muutu, pole lootustki. Ning ilmselt on asi ka selles, et kuigi olen nüüd juba ligemale aasta aega 60 olnud, pean end tänaseni näpistama, kui see vanusenumber mulle kusagil silma ette satub. Mitte et mul midagi 60+ vastu oleks, kaugel sellest, aga minuvanuste naisterahvaste suunas sihitud eelarvamusi kohates olen jätkuvalt ehmatunud ja/või üllatunud. “Mida kinkida 60+ naisele” – no tule taevas appi, milline küsimus. Võhivõõrale teed kingitust või? Kingisaaja soovidest/eelistustest/unistustest ei ole halli aimugi? Või mis sel 60+ inimesel enam unistada, elu elatud, hakaku otsi kokku tõmbama? 

Võeh, kus ma läksin pöördesse! Samas, ega ma kah ei tea, äkki polegi põhjust pahandada, äkki olen infantiilne või midagi, võib-olla teised minuvanused naised tegelevadki otste kokkutõmbamisega? Pagan küll, pole eriti kellegi käest küsida kah, kogemusi jagada. Blogivad naisterahvad, need, kelle arvamisi usaldan, on enamjaolt minust hea hulk aastaid nooremad ju, peale paari üksiku erandi. 

March 25/2022                                                                                        Foto: Internet 

“He says presents aren't important, but I think they are - not because of how much they cost, but for the opportunity they provide to say 'I understand you.” ― David Levithan, My True Love Gave to Me: Twelve Holiday Stories                                      

Olid ajad...

 

Teadupärast käin ma nostalgitsemisest enamjaolt kaarega mööda. Nagu ka nostalgia minust. Ma ei teagi, miks. Äkki seetõttu, et mul on olevikus palju tegemist ja tulevikuks palju plaane, mistap mineviku jaoks ei jagu lihtsalt aega?

Aga täna, kui olin Yarko varruka kohalikule koeraspordiklubile annetanud, tuli nostalgia peale. Näe, otsisin lausa vanad fotod välja. Ammustele jälgijatele ilmselt ei pea selgitama, aga värskemat sorti lugejad nüüd ilmselt küsivad, et issand jumal, mis Yarko, mis varrukas? No vaadake, Yarko oli mu eelmine saksa lambakoer, kellega koos USAsse kolisin. Ja varrukas oli minu ja Yarko treeningvahend. Ma nimelt harrastasin Eestis head mitmed aastad koerasporti, nn. koerte kolmevõistlust, mis sisaldas jäljeajamist, kuulekust ja kaitset, viimane seisnes “kurjategija” kinnipidamises (varrukast hammustamises). Harrastasin, olgem ausad, väga vahelduva eduga. Mõnikord harva aga juhtus siiski, et täitsa edukalt, nagu kõige alumiselt fotolt näha. (Apelsinimarmelaadi-Alexi pildistatud muide!) Anyway. Iga vähegi kõrgemale pürgiv Schutzhundi-sportlane soetas toona oma penile isikliku varruka, mida siis kaitsetrennidesse kaasa veeti. Ärge pärige, miks. Nii oli kombeks. Ilmselt pooleldi prestiizhiküsimus ja pooleldi hügieeniküsimus – trennides üldkasutatavatel varrukatel on kümnete koerte ila, võib kennelköha saada, vms. Mäletan, et mul tuli valida, kas ostan endale Dieseli saapad või Yarkole varruka, mõlemaks ei jagunud finantse. Otsustasin varruka kasuks, koerasport oli pähe löönud, segas selget mõtlemist.

  

Ühesõnaga, Ühendriikidesse kolides võtsin varruka kaasa. Yarko oli võistlemiseks liig eakas juba, aga eks mul vist ikka püsis uiuke, et järgmise sakslasega hüppan taas koeraspordi-ree peale. Noh, tänaseks teame kõik, kuidas selle plaaniga läks. Lillikene on suurepärane materjal, aga mul endal ei jätkunud tahtmist treeninguid ja võistlusi oma ellu lasta, see hammustanuks liig suure tüki mu ajast ning energiast. Nii seisiski treeningvahend meil garaazhis jupp aastaid, kenasti pakituna, kuni ma lõpuks otsusele jõudsin see ära kinkida. Kingitus, olgu öeldud, on hinnaline, koos jute-kattega paarsada dollarit väärt, kuid mul hea meel, et üle pika aja kasutust leiab.

Esimesel pildil kümneaastane Yarko vahetult enne Eestist ärakolimist, poseerib tollesama varrukaga. Varruka teeb iseäranis isuäratavaks Helmut Raiseri autogramm. Raiser on… kuidas seda nüüd mitte-asjatundjatele seletadagi… no umbes nagu koeraspordimaailma Muhammad Ali, üheski maailmanurgas ei ole koerasportlast, kes Raiseri nime ei teaks. Teisel fotol Helmut Raiser Yarkot treenimas. Jaa, kujutage ette, mul õnnestus ta seminaril osaleda, seal ma tolle autogrammi hankisingi. Kolmandal pildil mina ja Yarko peale (järjekordset) ebaõnnestunud võistlus-sooritust. “Kurjategija” varrukast tuleb koerajuhi käsu peale hambad viivitamatult eemaldada ja valvama jääda, haukumisega märku andes, et tuldagu ja võetagu pahategija vahi alla. Paraku, lahtilaskmiskäsu karjud sa staadioni ühes otsas, samal ajal kui koer ja “kurjategija” võitlevad teises otsas. Yarko teadis suurepäraselt, et kuniks Epp piisavalt kaugel, ei saa keegi teda takistada varrukat rappimast, võib kurti mängida küll. Jajah. Nagu kogenud koerasportlased ütlevad – kui ebaõnnestud, ära süüdista koera, vaid mine koju ja vaata peeglisse. Mis ma oskan öelda. Mul tollel eluperioodil nägi peegel üsna kulunud välja, vahetpidamatust vahtimisest. Neljandal fotol Yarko ja mina ühise sportlaskarjääri alguses. Viimase, karikatega pildi jaoks poseeris Yarko paar kuud enne USAsse kolimist. 

March 22/2022

“But in that moment I understood what they say about nostalgia, that no matter if you're thinking of something good or bad, it always leaves you a little emptier afterward.” ― John Corey Whaley, Noggin

Boondocking

 

Matkaterminitest. Pauli ja minu poolt eelistatuim laagri-variant kannab veidravõitu nime boondocking. Asi selles, et matkasõidukitega reisijail, omagu nad siis truck camperit, minibussi, auto järel veetavat matkatreilerit või hiiglaslikku motomaja – neil kõigil on laagripaika otsides valida suures plaanis kahe võimaluse vahel: campground või boondocks. Esimene tähendab, et ööbid suhteliselt tsiviliseeritult, elik saad mõõduka tasu eest lunastada isikliku laagriplatsi ning soovi korral ühendada sõiduki, milles elad, vee-, kanalisatsiooni- ja elektrivõrku. (Paljud campgroundid pakuvad lisaks ka üldkasutatavaid dushiruume ja pesupesemisvõimalust, WCdest rääkimata.) Boondocks on aga hoopis metsikum loom. Maksma ei pea, samas moodsa maailma eelnimetet mugavustest pole nois paigus juttugi, või õigemini, on küll, kuid need mugavused peavad su enda ratastel majas olemas olema. Meil on.

    

Buundokkida on võimalik mitmel moel. Paul ja mina eelistame ankurduda inimasustusest eemal, metsikus looduses, kuid mõnelgi korral oleme ööbinud ka näiteks Walmarti parkimisplatsil. Ja seda mitte õnnetute juhuste kokkusattumuse või väheste planeerimisoskuste tõttu, vaid täitsa teadlikult, kui kauni punkti A ja kauni punkti B vahele jääb ühe sõidupäeva jaoks liiga palju kiirtee-miile. Buundokkereid tervitab suurima rõõmuga hulk ettevõtteid üle kogu riigi, alates nimetet Walmartist lõpetades restoranide, kasiinode ja kirikutega. Enamjaolt ärihuvid mängus, mis muud. Ostlemis-sundi või kogudusega liitumise kohustust, jumal tänatud, siiski pole. Ainus, mida reisisellidelt oodatakse, on parkimine platside kaugemasse, vähem rahvastatud nurka, et mitte jalus olla, ja muidugi viisakas ülalpidamine - penid rihmas, prügi kastis, ning muu säärane.

 

Boondockingule on üles ehitatud ka kaks siinmail ülipopulaarset, matkajaid ja ööbimisvõimaluse pakkujaid kokku viivat organisatsiooni: Boondockers Welcome ja Harvest Hosts. Meie liitusime hiljuti viimasega. Liikmemaks 99 dollarit aastas, selle eest saad valida rohkem kui 3200 farmi, veinimõisa, pruulikoja, vabaõhumuuseumi jne vahel USAs ja Kanadas ning nende territooriumil tasuta ööbida – tuleb vaid omanikega ühendust võtta, et kuupäev kokku leppida. No enam-vähem nagu Airbnb, kus nii omanikud kui üürilised jätavad veebi omapoolsed tärnikesed ja kommentaarid, kehvasti käitunud ööbijaid edaspidi jutule ei võeta, kehvasti käitunud omanike õuedele ei tulda. Kirjutamata kokkulepe on, et külalised ostavad väikese koguse veini/puuvilju/kartuleid/õlut, või mida iganes omanik toodab. Win-win: majutaja saab mõningase sissetuleku, teel olija saab turvalise ööbimispaiga ning maaelu eksootikat kauba peale. Meilgi on siin sügisepoole plaanis veinituur kodu-osariigis. (Californias oleks muidugi ägedam, aga neil seal olid juba enne Putini prohmakat säendsed kütusehinnad, et võtsid vähimagi isu road trippida.) Mõtle, kui mõnus – sõidad perest peresse, mekid kohapeal valmistet märjukest, õhtul pole muret, kuhu magama keerata, hommikul tõused omaenda mõnusast camperi-voodist, paned truckile hääled sisse ja veered järjekordse veinikuninga värava ette. Parkimine on Harvest Hosts'is ametlikult limiteeritud ühe ööga, kuid omanikul pole keelatud pakkuda peatuspaika ka järgnevaks, kui omavahel kenasti sobitakse või juttu kauemaks jätkub.   

Boondockers Welcome töötab enam-vähem samal põhimõttel, kuid majutajad pole tingimata äri peal väljas, nad lihtsalt juhtuvad kenad lahked inimesed olema, kel suuremat sorti maalahmakas käes, kuhu võõraid parkima lubada. Tihtipeale on ka majutajad ise vähemasti osa aastast matkasõidukitega tuuritamas, niisiis ühised huvid, eks. RV rahvas hoiab siinmail vägagi kokku. Ja sedasamust RV rahvast, kelle hulka meiegi Pauliga kuulume, on Ühendriikides palju. No ikka väga palju. Üle 11 miljoni majapidamise.

Fotodel on võrdluseks kaks boondocking-ööbimiskohta hiljutiselt reisilt, esimene neist Death Valley's. Taamal idas kõrguvate mägedeni mõõdab linnulennult umbes 25 kilomeetrit. Nende kilomeetrite peal pole üsna tõenäoliselt inimhingegi. Niisamuti ka kõigis teistes ilmakaartes me ümber, mitmekümnetel kilomeetritel. Aga alumisel pildil on Walmarti parkimisplats kusagil Nevada osariigis. Jah, buundokingu mitu nägu... 

------------

The boondocks is an American expression from the Tagalog (Filipino) word bundók ("mountain"). It originally referred to a remote rural area. It has been used in American English since the mid 20th century and the term 'boondocking' refers to the practice of staying overnight in a car, caravan, camper van or RV in places that are not set up to accommodate campers, and thus have few or no facilities. Boondocking in an RV is when you camp without hookups to electricity, water, or sewage, it can take the form of parking your rig deep in the backcountry or pulling over at a highway rest stop. What’s important is that you are self-sufficient. (The activity is also called ‘dry camping’ or ‘dispersed camping’.) Someone who practises boondocking is a boondocker. If you’re considering an extended road trip, boondocking is a great way to save some money and allows for more freedom in your route planning. You won’t need to make reservations, and you can go nearly anywhere.

 

March 21/2022                                                                                         Fotod: Paul

 

“Home is where you park it.” ― Unknown

Tähelepanekuid

 

Disclaimer: postituses toodud väited põhinevad minu subjektiivsetetest tähelepanekutest tulenevatel uljastel üldistustel ning ei pretendeeri ühelgi moel ega mingilgi määral Absoluutsele Tõele.

 

Ühesõnaga. Väidan, et väiksema sissetuleku ja kitsamate elamistingimustega paarid naudivad teineteise seltskonda rohkem kui partnerid, kel raha jalaga segada, ja eluruumi kah. Kohe selgitan, miks ma sedasi mõtlen.

 

Meil Pauliga täitus reisi ajal kümme abieluaastat. Kümme, kujutage ette! Abielu kvaliteeti ja vastupidavust iseloomustab vast fakt, et oleme kaks kuud võimelised koos eksisteerima pisikeses, autokasti tõstetud karbis, milles jala-astumise ruumi, st. vaba põrandapinda poolteist sammu üht-, neli sammu teistpidi. Ahta elamispinna jagamise võludest ja valudest olen pikemalt kirjutanud siin.

 

Et kitsukestes matkasõidukites kauakestvate reiside tegemine eeldab sujuvat kooselu, oli selgelt näha ka mitmesaja truck camperi kokkutulekul Arizonas. (Tuleb-tuleb postitus, ausõna!) Lõviosa osalejaist moodustasid (abielu)paarid, enamik umbkaudu meievanused, elik kodanikud, kel vaba voli ja võimalus ringi reisida, pole lastekasvatamise, paljudel ka töötamise kohustust. Ja teate, mis? Kõik need paarid tundusid nii kaugelt kui lähedalt vaadatuna meiesarnased, elik suhtes, kus kaks inimest tõeliselt naudivad teineteise seltskonda. Jalutad õhtuhämaras ringi ja näed iga camperi varjus paarikest külg-külje kõrval istumas, teineteise kohalolust rõõmu tundmas, nii- või naasugust joogikest rüüpamas, omavahel vestlemas, naermas, naabritega hõiklemas. Eks kindlapeale esines ka vähem idüllilisi hetki, kuid üldmulje oli igatahes paradiisilik, mis sest, et keskmine kogunemisest osa võttev matkasõiduk polnud megakallis ega tuttuus ning omanikud ei jätnud miljonäride muljet.

 

Aga seejärel, peale camperi-laagrit sõitsime sõpradele külla. Abielupaarile, kes igal aastal talve Lõuna-Californias veedab, paigas nimega Palm Springs. Palm Springs ja selle ümbrus on koht, kus raha lõhn lausa õhus hõljub. Koht, kus Ühendriikida ja Kanada rikkam rahvas pensionipäevi veedab, kirvehinnaga kinnisvara omab või rendile võtab ja überkallite sportautodega ringi paarutab. Me sõbrad (igaks juhuks mainin, et nad pole rikkurid, meist vist väheke paremal järjel, kuid mitte oluliselt) viisid meid muuhulgas ka paari peenesse restorani. Ja teate, mis? Hoolimata raha lõhnast ja toitude ning keelekaste kõrgest kvaliteedist (ning muidugi ka kõrgetest hindadest) sattusid mu vaatevälja mitte üks ega kaks, vaid lausa hea mitu minu ja Pauli vanuseid paare, kes kogu söögikohas viibimise aja jooksul teineteisele vaevu otsa vaatasid, vaid paar kasinat sõna vahetasid. Naermisest ärme üldse rääkima hakkamegi. Ning jaa, ma ei salga, jälgisin võhivõõraid inimesi häbenematult, kuna kontrast camperi-paaridega oli sedavõrd rabav. Et pikk jutt ühe lausega kokku võtta: raha ei garanteeri õnne. Kuigi teisalt, kuidas see Françoise Sagan’il oligi… “Money may not buy happiness, but I'd rather cry in a Jaguar than on a bus”?

Pildil oleme, Paul ja mina, Death Valley lähistel, vaateplatvormil nimega Zabriskie Point.

 

Zabriskie Point is an elevated overlook of a colorful, undulating landscape of gullies and mud hills at the edge of the Black Mountains, just a few miles east of Death Valley - from the viewpoint, the flat salt plains on the valley floor are visible in the distance. 

March 19/2022                                                             Foto: juhuslik möödakäija

“Because isn’t that the point of every relationship: to be known by someone else, to be understood? He gets me. She gets me. Isn’t that the simple magic phrase?” ― Gillian Flynn, Gone Girl

Koerast ka

Olen Lillist kui matkakaaslasest peale pikemaid reise ikka kirjutanud, siin, näe, ja siin ka. Sedakorda mul Lillikese reisikommete kohta midagi originaalset öelda pole - järjekordselt ajab üks kiidusõna teist taga. Nois postitustes on ülistused üksikasjalikult kirjas, mistap järgnevalt räägin pisut koeraga rändamise nö. tehnilisest poolest.

Eelmise postituse lõpetasin tõdemusega, et kui peale terve pika päeva kestnud matka laagrisse tagasi jõudsime, magas Lilli õndsat und. Jah, eemalolekuängistus kui niisugune on talle tundmatu. Põhjuseks ilmselt see, et ei mina ega Paul pole tulekutest-minekutest iial suuremat numbrit teinud. Koer jäetakse koju/autosse, pööratakse selg, suletakse uks ja minnakse minema, ei mingisugust “oh sa vaene loomake, sa pead nüüd natuke aega üksinda olema, me läheme poodi/kinno/restorani/naabritele külla". Sama lugu kojutulekutega. Ei mingit “oh sa õnnetu tibuke, kindlasti hirmsasti igatsesid, anna andeks, olime nii kaua ära…” jms. Ühesõnaga, peremeeste tulek ja minek ei kujuta endast juba kutsikast peale Lilli jaoks midagi erakordset. Tema jaoks kuulub aeg-ajalt üksiolek normaalse igapäevaelu juurde, ning eelistatuim viis seda mööda saata on magades, kuna muuks tegevuseks (loe: pahandusteks) talle võimalust ei jäeta. Üksiolekuajad veedab ta oma mugavas, turvalises pesas, teisisõnu - puuris.  

Talvistel kõrbematkadel on see eelis, et päevane temperatuur ei tõuse kuigipalju kahekümnest Celsiuse soojapügalast kõrgemale. Kui tõuseks, peaksime, Paul ja mina, oma laagrist äraolekuid teisiti korraldama, lühemaid matku tegema. Või siis iga kord koera kaasa võtma. Aga nüüd seadsime asja sedasi: esiteks pargime trucki alati ninaga ida-, päraga lääne suunas. Sel moel jääb Lillikese puur, mis  asub kaasreisija selja taga, kogu päevaks päikese eest varjule ja kuumaks kütmata. Teiseks, me truckil on säärane mugav lisa nagu suur katuseluuk. Kui see pärani avatud, siis sõidukil poolt katust justkui polegi, õhk käib kenasti läbi. Katuse kohal rippuv camperi “magamistuba” töötab päikesevarjuna, lisaks kaitseb linnatingimustes sõidukit sissetungijate eest, kui luuk lahti. (Kesk inimtühja kõrbe pole autoröövlite hirmu ollagi.) Lillit laagrisse jättes avame osaliselt ka trucki kõik neli küljeakent. Kuna talvine kõrbetuul puhub enam-vähem kogu päeva, vakka vaid hommikuti ja õhtuti, siis on jahutus kenasti olemas, sõiduki sisemuse ülekuumenemise oht puudub täielikult. Mistap isegi minusugune ettevaatlik, kõikvõimalikke halbu stsenaariume ennetada üritav koeraomanik julgeb looma pikaks ajaks autosse jätta.

Kõrbematkadega on see asi, et peab hoolega valima, millisele marsruudile koer kaasata, millisele mitte. Kaktused ja kivid, noh. Ja küsimus pole sugugi suuremat sorti kaktustes, vaid just pisemates, kurikavalates. Inimene saab nendega toime, astub üle või läheb ümber, aga no eks sa tee koerale selgeks, kus on ohutu ja okkatu traavida, kus mitte. Ja kivid! Tihtipeale teravad nagu habemenoad. Lõikavad matkasaapassegi, koera käpapadjanditest rääkimata. Ning siis muidugi veel päike, mis looma kuumutab, aga varju pole kõrbes kusagilt võtta. Koer ju ei saa end higistades jahutada nagu inimene, kuumarabanduse oht püsib füüsilise pingutuse (ringijooksmine, mäkketõus) puhul üsna suur. Ning see on paraku müüt, et anna aga loomale piisavalt juua, siis on kõik ok. Ei ole ok. Joomine kui niisugune organismi ei jahuta.

Minu jaoks on koera “koju” ehk laagripaika jätmisel veel üks põhjus – saan pikka matka ja vaateid täiega nautida, selmet loomal silma peal hoida. Sest no kuulge, viieaastane vilgas, kõrgete instinktidega elukas – kui sa silma peal ei hoia, on ta esimese viie minuti jooksul kusagile kõrbeavarustesse kadunud, jänese sabas näiteks. Kodustes oludes sai Lillikene metsloomade tagaajamisest kenasti võõrutatud, aga tundmatus ümbruses ei või 100% kindel olla, et instinktid koolitusest üle ei käi. Korra oligi ühes Arizona laagripaigas juhus, et Lilli märkas jänest enne meid, SUURT jänest (kutsutakse jackrabbit, kerepikkust üle poole meetri, kõrvad kirikutorni kõrgused) – ühesõnaga, märkas hulk maad isuäratavamat isendit kui Oregoni pisikesed tuttsabad, ning nii nad kõrbekaugustesse kadusid, jackrabbit ees, Lilli jahikirest kilades järel. Mul käisid juba igasugu õudused silme eest läbi. Et koerast ilma, noh. Nii mina kui Paul röökisime häälepaelad õhukeseks, ja ennäe, ei läinud viite minutitki, kui Lillikene lõõtsutades välja ilmus. Lõpp hea, kõik hea. Mis ma öelda tahan – koeraga ja koerata matkad on kaks täiesti erinevat asja, kui sul juhtub täies elujõus tööliini saksa lambakoer olema. Ja no see pole kah variant, et me teda päev otsa rihmas talutaks, see oleks piin nii meile kui loomale. Pealegi, mägitingimustes, kus kõrgemat sorti kaljusid ja kuristikke, on rihmaühendus nii koerajuhile kui koerale ebaturvaline.  

Nagu fotodelt näete, on Lilli meil peen proua, võimaluse korral eelistab vaipa maapinnale. Noist matkavaipadest olen kirjutanud? Jaa? Ei? No ma millalgi kirjutan lühialt. Ei, me ei ole snoobid, kuid camperiga South-West’i kõrbes kodu mängides on vaibad asendamatud. Sest sealkandi liiv muutub jala all hetkega peeneks tolmuks. Anyway. Mulle endale teeb esimene foto palju nalja. Pildistatud Death Valley lähistel, mahajäetud majaasemel. No vaadake ometi, kui graatsiliselt Lillikene troonib betooniserval, justkui oleks püünele toetatud taguots ja maapinnale toetuvad esikäpad ta igapäevane  istumis-asend. Hea veel, et shampanjapokaali daamilikult käppade vahel ei hoia või midagi. 

March 15/2022                                                                                     Fotod: Paul

“Dogs are our link to paradise. They don't know evil or jealousy or discontent. To sit with a dog on a hillside on a glorious afternoon is to be back in Eden, where doing nothing was not boring--it was peace.” ― Milan Kundera

“Because it’s there.”

See oli üks noist nägemisulatuses-on-prominentne-mäetipp-mis-tuleb-ilmtingimata-vallutada laagripaikadest, millest mõni aeg tagasi kirjutasin. Ah et miks tuleb vallutada? Noh, eks ikka seetõttu, et kui julgus jultumus kokku võtta, end Everesti-meestega võrrelda, siis, nagu Mr. Mallory nentis: “Because it’s there.” Ahjaa, juhuks kui jääb selgusetuks, misasjad need mustad ristkülikud seal trucki tagaratta najal on: need on päikesepatareid. Kasutame camperi akude laadimiseks (akud toidavad veepumpa ja valgusteid), ja telefonide ja läptoppide. Camperi küte, külmkapp, kuumaveeboiler, pliit ja küpsetusahi töötavad propaani peal.  

The Yellow Knob, nagu sellesinatse tipu ristisime, kõrgus me laagripaigast paari mäeharja pluss paari mäekuru kaugusel. Ega me ju camperi külje alt õiget aimu ei saanud, kuivõrd kerget või keerulist maastikku täpsemalt läbida tuleb, aga silma järgi hindasime, et vähemalt pool pikka matkapäeva kulub Yellow Knob'i manu ning tagasi jõudmiseks. Kõrbes ei saa sellist asja endale lubada, et suht kindlat ajaplaani ei tee, et hakkad aga niisama huupi astuma ja vaatad, kui kaugele viitsid või jaksad minna. Küsimus nimelt veevarudes. Olgugi et talveaeg, püsib päike Sonora taevas halastamatu, õhuniiskus pea olematu. Ja kui veel mägedega tegemist, annab altituud oma osa ning vedelikupuudus hiilib ligi kümme korda lihtsamalt ja kiiremini, kui oodatagi oskad.

Lilli jätsime “koju”. Täpsemalt trucki tagaistmele, hiiglasuurde reisipuuri. See on tema turvaline ja armastatud kuningriik sõidu ajal ning ööseti, samuti puhkudel, mil läheme paika, kuhu koera kaasa võtta ei saa/ei taha. Ning uskuge mind, armastav koeraomanik ei võta oma looma kaasa säärase maastikuga matkale, nagu meil plaanis oli. Vaid kaks märksõna: kaktused ja teravad kivid. Anyway. Ülemine foto tehtud teel Yellow Knob'i poole, camperi suunas tagasi vaadates. Mis, te ei näe camperit? Ok, vaadake teist fotot, zoomisin. Jah, just, see tibatilluke ähmane valkjas täpp keset suurt mittemidagit on me camper. Vot sellised mastaabid siis. Kaktusepaar on noored saguarod, "käsivarsi" pole veel külge kasvatanud. 

    

Saage tuttavaks - minu uus matkasaabas. Paariline jäi kaadri taha. Tootja: Columbia. Vanad Timberlandid teenisid mind truult pea kümme aastat, paraku enne selle talve reisi olin sunnitud nad vanaduspuhkusele saatma. Uute leidmine tekitas paraja peavalu, ja ega ma enne noid pikki ja nõudliku maastikuga Arizona/California kõrbe- ning mägimatku päris kindel polnudki, kas sai ikka õige valik tehtud. Tänaseks kinnitan, et sai. Megarahul! Kerged, mugavad, superhea pidamisega. Sooduka ajal ostetud pealegi, alghind $110, mina maksin $60. Pildil poseerib saabas kõrvuti noore, edeva, kohe-kohe õitsema hakkava kaktusehakatisega. Teisel fotol uurib Paul luubiga kohalikke kivimeid. 

Hakkame eesmärgile lähemale jõudma. Lahtiste, igal sammul jala all liikuvate kivilahmakatega kaetud mäeküljel hinge tõmmates märkame oma suureks üllatuseks ülalpool kahte imetillukest inimfiguuri (fotol nooltega näidatud). Ja meie arvasime, et kümnete miilide ulatuses pole inimhingegi! Poolel teel saime allatulijatega kokku, tegemist oli umbes meievanuse, Ühendriikide idarannikult pärit paariga, kelle laagripaik, nagu selgus, asus meie omast paar miili eemal. Lobisesime jupp aega, tore kohtumine oli. Proua õngitses kogu vestluse jooksul saapataldadest kaktuseokkaid välja, pintsettidega. Minu jalavarjude tallamaterjal osutus õnneks üsna okkakindlaks, aga Paul pidi ühtepuhku pintsette pruukima, tal on minuga võrreldes teistsugune matkajalanõu-eelistus.

Rühin ülespoole, kivid jalge all kolisemas. Päris tippu ei hakanud vallutama, see koosnes üleni pudedast liivakivist. Ei näinud mõtet marrastustega riskida. Võtsime endale korralikult aega seal ülal, nautisime vaateid, kinnitasime keha, rüüpasime jääkuubikutega tembitud Sauvignon Blanc'i. Kui ette näha, et tegemist füüsiliselt väga nõudliku matkaga, jätame alkoholi seljakotti pakkimata. Aga keskmise kestvuse ja raskusastmega radadel on ikka üle mõistuse mõnus puhkepausi ajal pist kerget valget veini rüübata, saavutusest mõnu tunda. Paulil käib selle juurde reeglina ka väiksemat mõõtu sigar. Lõppude lõpuks, elu on nautimiseks, mitte ninast vere välja pigistamiseks, et võimalikult siva tippu ja kohe jälle tagasi, enne kui randmel olev nutikell sind mõnitama jõuab hakata, ekraanil kuvades, milline luuser sa oled. (Seetõttu meil kummalgi ettenägelikult nutikella polegi.)

  

Tipult põhja- ja lõunasuunas avanevad vaated. Avarusest, nagu näete, sealkandis puudu ei tule. Keskmisel fotol paistab taamal looklev kitsas, üliharva kasutatav kruusatee, aga näe, meil õnnestus sellel sõidukit silmata. Õigemini mitte sõidukit ennast (see oli üüratult distantsilt märkamiseks liig pisike), vaid sõidukist maha jäetud tolmujutti. 

Nagu ilmselt iga vähekegi mägedes matkanu teab, osutub allatulek tihtipeale keerulisemaks kui ülesminek. Tõsi, allatulekul töötab gravitatsioon matkaja kasuks, kuid tipu poole pürgides tõmbab ettepoole kallutatud keha-asend ronija jällegi loomuldasa mäekülje ligi, tasakaalukese asub madalamal, libisemis-kukkumisvõimalus püsib väiksem. Teisel fotol ajangi end parasjagu peale ühte kena pikka liugu püsti. Ning ärge laske end petta piltidel tasasena tunduvast jalgealusest – maapind oli lahtise kruusataolise ollusega kaetud, iga issanda kivike töötas kuullaagrina, mistap isegi superhaardega matkasaapad mind ei päästnud. Aga ega midagi, kloppisin tagumiku kivitolmust puhtaks ja jätkasin teekonda allapoole. Camperi juurde tagasi jõudsime õhtuhakul. Lilli ei hakanud teesklemagi, et meid taga igatsenud oli. Keeras puuris külge, välja hüppas alles pika palumise peale. Haigutas, ringutas, vaatas mulle küsivalt otsa – miks mu lõunasöök hilja peale on jäänud?

March 13/2022                                                                                  Fotod: Paul + Epp

                                

“Because it’s there.” ― George Mallory

Rahust ja sõjast

 

Mulle väga, väga meeldis kellakäo tänane postitus. Tunnistan, et virutasin talt pealkirjagi, lihtsalt pöörasin teistpidi. Samuti tunnistan, et jutt kõnetas mind eelkõige seetõttu, et seal pandi üksjagu minu mõtteid ilusti/ilustamata kirja. Ning last but not least, tunnistan, et olen siin juba mitu päeva Ukraina sõjast kirjutada tahtnud, paraku ei tule sobivad, ühetimõistetavad sõnad keelele. Mis vihjab mu suutmatusele omaenda peas selgeks mõelda, mida siis täpselt öelda tahan. No ja ennäe, jõudsin ära oodata, tuligi mainitud postitus appi. Vaid selle erinevusega, et kuigi ka mina olen eestlane ja blogin eesti keeles, ei hinga mulle Vene karu kuklasse. Peitun hoopiski (seni) turvaliselt Uncle Sam’i laia selja taga, oma sõjaeelsete eluvalikute tulemusena.

Aga. Seesinane sünnimaast lahutav viis tuhat viissada versta seob praegu üksjagu mu keelepaelu, kui aus olla. Sest ma ei tunne, et mul oleks miskit üle mõistuse tarka või lohutavat öelda neile, kes sõjakolde läheduses. No mis kasu oleks minu “NATO peaks nii” või “NATO peaks naa” arvamisest? Või mis kasu üleüldse on praeguses olukorras tavainimese arvamusest? Kes ja kus seda kuulda võtab? Mistap ei jäägi minusugusel muud üle, kui, nagu kellakägugi ütleb, spetsialiste usaldada ning (naiivselt?) loota, et NATO niiditõmbajatel on siiski suurem pilt silme ees, inimkonna hüvang eesmärgiks, mitte mingid militaarsete murumängude mustrid. 

Mul on üksainus soov ja mõte: et see õudus Ukrainas võimalikult kiiresti lõpeks. Samas, seda ma siiski ei tihka öelda, et lõpeks ükskõik mis hinnaga. Tean, kõlab isekalt, kuid mõni hind on mu arvates liiga kõrge. Dzhinni, kui ta kord pudelist välja lastud, enam tagasi ei topi. Kui tuumarelvad käiku lähevad, on asjal juba hoopis teine nimi kui “sõda”, mu meelest. Pealegi, tuumarelvadega turvatav demokraatia (ning ma ei räägi siin üksnes Ukrainast, vaid kogu maailmast) saaks minu arvates olema veelgi hapram ja haavatavam, kui ta juba praegu on. 

Kellakägu tõdes, et hoolimisel võib vabalt olla mitu nägu. Et näiteks magamine pole südamevalutamise mõõdupuu. Jah, just. Mul, kui magamisest rääkida, on selle asjaga hästi. Võiks lausa öelda, et mida raskemad ajad, seda paremini magan. Ehk, nagu Maggie Smith Downton Abbey’s märkis (me Pauliga ahelvaatame seda parasjagu, neljas hooaeg käsil, praeguses olukorras vägagi paslik meelelehutus): miski ei väsita rohkem kui mure. Justnimelt. Töötasin ühe igiammuse eraelulise kriisi ajal välja tehnika, kuidas vapustustest hoolimata piisavad tunnid ööund vöö vahele saada. Lühidalt kokku võttes Scarlett O’Hara “Ma mõtlen sellele homme”, väikeste modifikatsioonidega. Oskus, mis rasketel aegadel marjaks ära kulunud. 

Et siis jah. Ega mul palju rohkem polnudki öelda - kellakägu ütles minu eest kõik ära. Võtan nüüd end käsile, panen paari järgmise päeva jooksul paar järgmist matkapostitust üles, sest noh, see on minu elu siin ja praegu. Kaktusepiltide postitamata jätmine ei päästa maailma. 

March 11/2022                                                                                Foto: Paul

“Do you think it's possible for an entire nation to be insane?” ― Terry Pratchett, Monstrous Regiment

Kallim kui kuld

 

Teate, mis on Mojave kõrbes kõige üllatavam, haruldasem leid? Ei, mitte väiksem või suurem kullakamakas, kuigi sellegi otsa võib lotovõitjast matkaja sattuda, kui hoolega kanjoneid kammib. Kõige haruldasem leid on hoopiski looduslik veesilm. Ja näe, mul ning Paul õnnestus ühe sellise harulduse otsa komistada. Polnud teine küll teab mis suur, kuid ümbrus oli tihedalt värskeid loomajälgi täis, järelikult igapäevases kasutuses. Meiesugused, kel veepudel seljakotist võtta, otse loomulikult tolle roheka värvusega, biomassist paksuvõitu ollusega janu kustutama ei tõtanud. Aga kui tegemist olnuks ellujäämisküsimusega, siis küll ei kõhkleks. Ja kui ellujääjal veel nii peenike vidin nagu veepuhastusfilter kaasas juhtuks olema, poleks tarvis kõhulahtisususega riskidagi. 

------------

Natural potholes in flat expanses of rock in desert country collect rainwater and often hold it long after streams have stopped flowing. Water pockets can be a vital source of water for wildlife — and they have even helped human desert travelers survive when their water supplies run out. Potholes, also referred to as weathering pits, tanks, tinajas, and waterpockets, are usually not a part of an active drainage; rather, they often form on flat or slightly dipping bedrock, typically sandstone surfaces. Acting as rain gauges, they capture water directly from precipitation. Potholes range in size from a few inches across to large cavities more than 50 feet deep that contain hundreds of gallons of water. Their enlargement is slow on the human timescale, but over longer periods of time the complex interactions of rock, water, and life gradually increase the dimensions of these hollows.

Weathering and erosion of potholes results, at least in part, from biological activity. Quartz sandstone is ordinarily resistant to moisture- induced chemical changes but can be more rapidly altered through “geomicrobiologic” processes. Some species of bacteria are capable of “consuming” siliceous minerals, and plants such as diatoms then sequester the silicon and other elements put into solution. When pools dry up, diatom skeletons, organics, and other fine particles are subsequently carried out of the pothole by winds. 

March 09/2022                                                                                                Foto: Paul

“Water, water, water... There is no shortage of water in the desert but exactly the right amount...unless you try to establish a city where no city should be.” ― Edward Abbey, Desert Solitaire

Okkalised hommikud

 

Hea sõber uuris mult eile, et kuidas siis kõrbe-elu kah oli. Loodetavasti mõnusalt soe? Sai hommikukohvi juua kerges riides? Ja Lilli sai kõrbeavarustes kogu aeg vabalt ringi joosta? Noh, paraku tuli mul mõlemale küsimusele “ei” vastata. Sest mis riietusse puutub, siis Mojave ja Sonora kõrbe neil aladel, kus meie talvitusime, kõigub ööpäevane temperatuur talvekuudel seinast seina. Öösel külmetab, päeval kuumutab. Mistap, kui hommikune koerapissitamine sattus ajale, mil päike veel mägede tagant tõusnud polnud, tuli tihtipeale kindadki kätte panna, paks jope selga nagunii. Ning mis loomal vabalt ringi joosta laskmist puudutab, siis sugugi mitte igas laagripaigas ei saanud me talle seda luksust lubada. Sest… kaktused. Suuremad ja väiksemad. Pahatihti petlikult pehme, lausa siidise väljanägemisega, näiteks nagu need chollad esimesel fotol. Tillukesed okkad kui õngekonksud, inim- ja koerakerest väljatõmbamine vaevarikas, vaat et võimatu. Vähe sellest. Chollataim pillub oma mügarikke meetrite kaugusele, kasvukohtades on maapind tihedalt “miinidega” kaetud. Ja ega ju koerale selgeks ei tee, kus on turvaline joosta ja kus mitte. Kui ikka hommikul selgub, et oled laagripaiga valimisega puusse kaktusesse pannud, ei jäägi muud üle, kui elukas rihmas hoida ning peale esimest kohvi truckile hääled sisse lüüa, et kiiremas korras uus laagriplats välja peilida. Võimaluse korral vähem okkaline, et Lillikene vabadust nautida saaks.

 

March 08/2022                                                                                    Fotod: Paul

“No doubt you are wondering what you will find, out there', The Commandant said it for me. 'Well, it would be useless for me to try and tell you. The desert tells a different story every time one ventures on it...” ― Robert Edison Fulton Jr., One Man Caravan

Saavutusvajadusest

Ennäe, üle-eelmises postituses imestasin, et inimesed endale lugemis-eesmärke seavad. Ja kohe sedajärgi pean iseenda saavutusvajadusele otsa vaatama. Karma, mis muud. 

Meil Pauliga on nimelt üks imelik kiiks, viisakamalt väljendudes käitumismuster. Asi näeb välja nii. Jääme kusagil laagrisse. Plaan on päevake-kaks sõna otseses mõttes puhata, pikast sõidust taastuda. Ümberringi kõrguvad isuäratavad mäed. Sellegipoolest vannume saabumisõhtul pühalikult, et seekord ei mingit tippude vallutamist. Et teeme niisama väiksemaid seljakotimatka tiire, koeraga ja ilma. Sellest, miks me Lillikest igale käigule kaasa ei võta, kirjutan millalgi hiljem, nagunii pean temast kui reisikaaslasest eraldi postituse tegema. Anyway. Lubadus antud, poeme peale õhtusööki väsinult põhku. Ja mis te arvate, kust Pauli ja mind järgmise päeva lõuna paiku leida võib? Ei kusagilt mujalt kui mõne mäe tipust.

 

Ma ausalt ei tea, misasi meid sinna üles ajab. Ega seal ju alati nii soe ja mugav ole kui alumisel pildil, et muudkui peesitad keskpäevapäikeses, limpsid väikest veinikest, haukad tumedat shokolaadi peale. Esimese pildi tipuskäik kujunes vägagi väsitavaks ning ebamugavaks, tuul oli tormiks tõusnud, päev jahe, mäekülg ise ei pakkunud jalgadele kuigi kindlat tuge - iga kolmas kivi, millele astusid, liigutas end. Aga ei, meil ikka tarvis ronida. Ristike kirja saada. No ja igas järgmises laagripaigas algas ju sama asi otsast peale. Lubadusele järgnes selle murdmine. Tõsi, reisi lõpupoole olime juba targemad, ei hakanud end lolliks tegemagi, veksleid välja käima. Ankrupaika jäädes vaatasime lähedalasuvate tippude poole, seejärel teineteisele otsa, ning purtsatasime naerma. Jäi üle vaid kokku leppida, millise nägemisulatuses oleva mäe otsast järgmine päev meid leiab.

 

March 06/2022

“I like the mountains because they make me feel small,' Jeff says. 'They help me sort out what's important in life.” ― Mark Obmascik, Halfway to Heaven

Mütsidest ja muust

 

Jätkan kerglastel teemadel. Mäletate, enne ärasõitu kirjutasin mind tabanud mütsihullustusest? No vot. Reisile pakkisin kaasa kaheksa värskelt õmblusmasinanõela alt tulnud puuvill/spandex beanie't, mustri- ning värvivalikuga seinast seina. Peakatted teenisid mind ustavalt, küttes kirgi kaaskodanike hulgaski. Ei hakka siin väga Eputama, aga vabalt oleksin võinud mütse müües kenakse kopka mootorikütuseraha teenida, oleks mul neid vaid rohkem kaasas olnud kui kasin kaheksa eksemplari. Ei hakka ju omaenda pead paljaks jätma, pakutagu mütsi eest või miljon. Vahemärkusena: seda va kütuseraha kulus ikka omajagu, sõidumiile kogunes kahe kuu jooksul 3720. Kilomeetrites? Aga palun: 5987. Ühendriikide edelaosas on asustatud punktide vahel palju tühja ruumi. 

Anyway. Paar mütsi kinkisin täitsa niisama ära, toredatele inimestele, teiste hulgas ühele armsale Kanada prouale. Kanadalasi, muide, kohtasime hulgakaupa. Iga-aastased kliimapagulased. Enamus neist reisib ja elab mahukates matkasõidukites, kuid paljud, iseäranis eakamad kodanikud, on omale USA kaunisse lõunanurka ka kinnisvara soetanud. Talvine poolaasta elatakse jänkide juures, suvine vahtralehemaal. Tänavu, kuulukse, tulid põhjanaabrid külmale lisaks pakku ka krõbedate koduste koroona-piirangute eest. (Plaanin Ühendriikide edelaosa koroona-kliimast eraldi postituse kirjutada, mistap praegu pikemalt ei hakka.) 

Kohalikud, st. Arizona ja California püsielanikud kutsuvad nii kanadalasi kui ka minu ning Pauli sarnaseid jahedamatest osariikidest pärit turiste “snowbirds”. Et nagu rändlinnud, noh, lendavad paariks kuuks kohale, ja siis jälle läinud. Seetõttu kõigub kõrbekandi asumite rahvaarv aasta lõikes seinast seina. Pahaks neid massilisi rahvasterändeid ei panda, või siis ei näidata vastumeelsust avalikult välja, ega mina ju kah ei tea. Pealegi, ühes tulnukatega liigub ka raha. Ja ega rändrahvas siis asumites ela, kohalike kaela peal. Linnades/külades käiakse vaid äriasjus, toitu ja mootorikütust ostmas, lõkkepuid ja joogivett, ning jäetakse raha baaridesse-restoranidesse ja käsitööpoodidesse ja teistesse sarnastesse kohtadesse. Muul ajal kügeletakse kõrbeavarustes, lastes end tuulest parkida, päikesest kõrvetada. Win-win situation, ühesõnaga. Kõik on rahul, nii kohalikud kui külalised.   

March 06/2022                                                                                      Foto: Paul

“Take off your hat," the King said to the Hatter. "It isn't mine," said the Hatter. "Stolen!" the King exclaimed, turning to the jury, who instantly made a memorandum of the fact. "I keep them to sell," the Hatter added as an explanation; "I've none of my own. I'm a hatter.” ― Lewis Carroll, Alice's Adventures in Wonderland / Through the Looking-Glass

Lugemisspordist

 

Vannun, käsi raamatuvirnal, et järgnev on kirjutet K von B postitusest inspireerituna, mitte sellele vastandumiseks. Inimkond ju teadagi võrratult mitmekesine ja kirju, 100% ühtemoodi mõtlemine kipub minu (blogi)tutvus- ja sõprusringkonnas pigem erand kui reegel olema. Aga ega see siis head läbisaamist sega, eks. Ühesõnaga, tahan rääkida teemast, mis mul juba ammuaega meelel. Mõtlesin esialgu, et kommin nimetet postituse all, aga pikaks kiskus. Niisiis.

Mulle, erinevalt mõnestki (palju)lugevast inimesest, käib loetud raamatute üle arvestuse pidamine täielikult üle mõistuse. Rääkimata arvestuse pidamisest loetud lehekülgede arvu üle. Ja lugemiskiiruse. Ja nood lugemisväljakutsed... Ah et miks käib üle mõistuse? Vot seetõttu, et kirjapandud sõna (pean siinkohal peaasjalikult ilukirjandust silmas) võrdub minu jaoks emotsiooniga. Aru ma ei saa, mismoodi on võimalik arvestust pidada emotsioonide üle? Ja endale lausa eesmärke seada? Et sel aastal/kuul/nädalal tuleb tunda nii- ja nii mitu emotsiooni? Ja kui eelmise emotsiooniga oled ühel pool, siis kaas kinni ja kiirelt järgmise kallale, sest väljakutse piits plaksub kõrva ääres? 

Mul, näe, on hoopis sedasi, et mõnda raamatut, olgugi et juba läbi loetut, ei suuda parimagi tahtmise juures veel mitu päeva, teinekord lausa nädalat, käest panna. Mekutan elamust tekitanud teksi kallal, loen ühte ja teist kohta uuesti üle, eest tahapoole, tagant ettepoole. Järgmist teost ei tule pähegi otsekohe käsile võtta. See oleks justkui kaunist, kuid lõppenud armusuhtest päevake hiljem ülepeakaela teise, uude hüppamine. 

Ahjaa, seda ka, et enamjaolt loen mitut raamatut korraga. Nii umbes kahte-kolme. Võtan kätte selle, mille järele parajasti isu, mis sobib meeleolu ja olukorraga. Need kaks-kolm raamatut jaotuvad (kuid mitte alati) sääraselt, et üks on ilukirjandus, teine mingi aimeteos, kolmas autobiograafia vms. No näiteks mingi riigiasutuse ooteruumi ju tundekirjandust kaasa ei võta - oled parasjagu raamatusündmuste keskel, süda peksab ja/või pisar silmas, kui väheke liialdada, ja siis hõigatakse sinu järjekorranumber. Elamus rikutud! Säärastel puhkudel kulub, vähemasti minu puhul, midagi, ütleme, populaarteaduslikku marjaks ära. Kaks ühes – saan end väheke haritud, ning kui veab, ka ametliku asja aetud. 

Et siis jah. Sedaviisi on lood minu suhtumisega sellesse teemasse. Postitust illustreerib pilt Ühendriikide kõige läänepoolsemast raamatupoest, kirjutasin sellest paar aastat tagasi. Meil siin on väikeste sõltumatute (kasutatud) raamatute poodidega üleüldse väga hästi, suured raamatupoeketid ei tundu nende eksistentsi ohustavat. Ja mis kõige vahvam, need poekesed asuvad tihtipeale kohtades, kus… kuidas nüüd viisakalt väljenduda… kohalikelt elanikelt kõrgendatud lugemishuvi ei ootaks. No näiteks selletalvise reisi ajal ühes Arizona osariigi pooleldi väljasurnud väikelinnas in the middle of nowhere avastasime tõelise pärli. Jaa, ehitise eksterjöör oli enam kui tagasihoidlik, interjöör kehvapoolselt valgustet ja oh kui tolmune. Kuid kaup! Vau. Pidin end kõvasti tagasi hoidma, et camperit raamatutega mitte üle koormata. Ja kogu see ilu hinnaga paar dollarit eksemplar. Samas, esmatrükkide ja harulduste osakonnas küündisid numbrid jupp maad kõrgemale. Arusaadav. Kusjuures sellesarnaste poodide klienditeenindus kipub olema üsna ühtmoodi. Esialgu tundub, et polegi, kellele oma raha jätta. Aga kui hoolikamalt ringi vaadata, leiad kusagilt riiulilabürindist või esmapilgul märkamatuks jäänud nurgakesest väikese, vaikse, raamatusse süvenenud vanainimese. Reeglina poeomaniku ja müüja ühes isikus. Kassaaparaat on haruldus, arvet peetakse paberil, mistap kogenud kliendil on sularaha alati taskust võtta. Tolles Kauai poekeses sai siiski kaardiga ka maksta, peenike värk, kuid neil oli ka uusi raamatuid müügil, polnud vaid kasutatutele orienteeritud. 

March 05/2021                                                                                              Foto: Paul

“So many books, so little time.” ― Frank Zappa

Kuu pealt kukkunud

 

No tere üle tüki aja! 

Ma ei hakka küsimagi, kuidas olete elanud. Eilse kojusaabumisjärgse õhtu/tänase hommikuga olen end asjaoludega kurssi viinud, suures plaanis. Erinevalt paari päeva tagusest ajast, mil mul maailmas toimuvast veel õrna aimugi polnud. Nimelt elasin kaks kuud päevauudisteta keskkonnas. Jumalik. Polnud sõda, polnud koroonat. Mitte, et ma ühiskonnast ära lõigatud olnuks. Võtame või nood 250 truck camperit Arizona kõrbes kogunemas – ega need camperid sinna ise kohale sõitnud, eks. Inimesi oli tol pikal nädalavahetusel mu ümber viiesaja ringis. Aga viiruse, näe, olid kõik koju jätnud. Ja Ukraina polnud veel juhtunud. Ja vaade camperi elutoa aknast oli vähemasti pooltes me ööbimiskohtades nonde kahe kuu jooksul enam-vähem selline, nagu pildilt näha. No ma ju räägin, et kuu pealt kukkunud.

Nüüd siis loen riburada uudiseid ja blogisid ja kommentaare ning küsin endalt, kas üleüldse passib praegu reisipiltide ja –juttudega lagedale tulla. Sest Eesti, mu sünnimaa, mu lugejate kodumaa on Ukrainale ikka väga ebamugavalt lähedal. Venemaale veelgi lähemal. Aga inimene leiab oma tegutsemistele teadagi alati õigustuse, ja näe, mina leidsin blogipostituse, mis mu mõtetega üsna ühtib, neid kinnitab. Niisiis, pange vaim valmis, viietuhande viiesajast hakkab nüüd matkamuljeid tulema nagu Vändrast saelaudu. Mis ei tähenda, et ma kodu-eestlaste hirmude peale ei mõtle. Või ukrainlaste kannatuste peale. Või selle peale, mil moel iseseisva Ukraina heaks oma pisku panuse annan. Tõenäoliselt teen seda Ameerika Punase Risti kaudu, ma nende vabatahtlik töötaja nagunii. Kaitsevõime suurendamiseks (loe: sõjatehnika ostuks) raha annetamine ei käi mu maailmavaatega kokku - see kopikas kukub õkva relvatootjate taskutesse ju.  

“Travel makes one modest. You see what a tiny place you occupy in the world.” ― Gustave Flaubert

March 04/2022