Mu kleitide kujuteldav elu

 

Tulin riietusest kirjutama, alustan siiski pisut kaugemalt. 

Ma vist väga mööda ei pane, pakkudes, et kusagil viiekümnenda eluaasta kandis, hiljemalt kuuekümnenda, peaks inimene eeldatavalt juba täpselt teadma, mida elult tahab. Ja soovitavalt selle vähemal või suuremal määral ka saavutanud olema. Pragmaatilisest küljest vaadates saan säärasest vaatenurgast aru. Katus pea kohal, toidupoes sente ei loe, säästud tallel, võimalus reisida, hobidele kulutada, muu säärane. Mõistlik ju. Kuid asja mittemateriaalne külg ei taha minu nägemusega kuidagimoodi sobida. Sest tundub, et üksiti eeldatakse, et nimetet vanuses inimene peaks ka persoonina “valmis” olema. Väljakujunenud isiksus. Mine tea, ehk paljud (või lausa enamus) ongi, mina paraku pole. Ei hakka selles postituses kirjutatut uuesti üle heietama, aga ausalt, aru ma ei mõista, kuidas on võimalik, et mingil eluhetkel on inimene isiksusena “valmis”. Lõpetatud. Igal aastal, igal kuul, päeval, tunnil, minutil toimub minuga ju miskit, kasvõi imetillukest, mis teeb võimatuks “vana mina” eksisteerimise. No näiteks tõstan praegu silmad arvutiekraanilt, vaatan köögiaknast välja. Nähtu muudab mind. Mitte, et ma miskit erilist silmaks, puud ja põõsad ja mõned linnukesed, aga enne toda vaatamist olin ju tibake teistsugune kui nüüd, ei? Teistsugune olin ka enne nende sõnade kirjutamist, mis just praegu mu näppude alt tulid. Tõsi, muutus on märkamatu, kuid eksisteerib siiski. Ja mulle see hirmsasti meeldib. Ma ei tahagi "valmis" olla, see tundub kuidagi igav, tuim, lõplik. Punkt taga, joon all, vot sihuke Epp, ning teistsugust ei saa enam enam iial olema.

Oih, tegelikult tahtsin ju hoopiski riietusest rääkima. Läheme asja juurde. Sarnaselt isiksusena “valmimisele” eeldatakse sama mu meelest ka stiiliküsimustes. Et keskealine või vanem inimene (täpsemalt, naine, kuna räägin endast) võiks ja peaks juba üsna hästi teadma, mis ta kehakujuga, elustiiliga, olemusega sobib. Paraku, mul on ka selle asjaga kehvasti. Ma ei tea. Või õigemini, tean periooditi. Mõnda aega olen kindel, et vot see on minu stiil, vau, super, seda viljelen nüüd surmani. Aga siis muutub miskit, kas oludes või mus endas, ning tasapisi teiseneb ka mu väljanägemine. Tänaseks, näe, on kodutu puuraidur mõnevõrra tagaplaanile lükatud, mu garderoob on… las ma otsin täpset väljendit… edevamaks muutunud. Kusjuures kummaline, et edevus ei tulene oludest, pigem vastupidi. Seda saab natukene keeruline olema selgitada, kuid püüan.

Olen nüüd siin kolimiseelselt oma hilpe inventeerinud, ja mis selgub. Juba paar aastat elan kujuteldavat elu läbi rõivaostude. Mitmeid ja mitmeid ilusaid kleite soetades teadsin ju tegelikult, et praeguses kodus, praeguse elukorraduse juures pole tõenäoline, et neid kusagil näidata saan. Sest kuigi me seltsielu on üsna kenake, sõbrad ja naabrid ja üritused naaberlinnades, asuvad needsamused naaberlinnad me kanjonikaldast siiski oma kuuekümne kilomeetri kaugusel. Seda siis ühtpidi, eks. Edasi-tagasi tuleb üle saja ära. Mis lisaks pikavõitu ning külmale talvele ongi peapõhjus, miks mujale elama tahame asuda. Kümme aastat kadakametsas kivi taga resideeritud, aitab küll. Igatseme inimeste sekka. Ja sedasama, tuleb välja, igatsevad ka mu kaunid kleidid. Asju õigete nimedega nimetades: läbi kandmata kleitide elan oma unistuste elu. Kurb ju, pisut ehk isegi naeruväärne. Järeldus? Tuleb elumuutus ette võtta. 

Natuke teise nurga alt: mäletate, mõnda aega tagasi kurtsin, et saan “dressed up” kommentaare, kui enda meelest täitsa kohases väljanägemises koosviibimistele ilmun. Selles mures lohutas mind suurepärane blogipostitus On the Importance of Overdressing: "I feel almost physical pain when people say that they love something, but have nowhere to wear it. What do you mean? Just wear it. Anywhere. Create an occasion. Throw a party. Have a sandwich. There is nothing quite like sitting in your own kitchen in a silver maxi skirt and having a sandwich with yesterday’s meat balls. There are some good reasons for understated looks, but worrying about what others think is not one of them. Overdressing is underrated. You should get on it." Võite nüüd muidugi täiesti õigustatult märkida, et milles küsimus, kanna oma kleidikesi kanjonikaldal, nagu viidatud postituski soovitab. Ei pea ju seepärast kohe kolima hakkama. Kuid ümber te mind ei veena. “We want new smells”, nagu Paul ütleb.  

p.s. Uutest lõhnadest rääkides. Me sõber-naabrid, needsamad Carl ja Carla, kellest eelmises postituses juttu, lendasid kaks nädalat tagasi Palm Springs'i, Carla õele ja õemehele külla. Viimased elavad alaliselt Oregonis, talvekuud aga veedavad soojemas kliimas. Meiegi oleme nende California rendikodus kahel korral mõneks päevaks kostil olnud. Eile õhtul tuli Carlalt sõnum: "Ostsime Palm Springsi's maja. Kolime märtsis." Kujutage ette! Niisama, põmm, paugust, äkkuiu ajel otsustasid elule uue lehekülje pöörata!! (Mainisin garaazhidisko postituses, et nad on meievanused, aga tegelikult eksisteerib siiski pisuke vanusevahe, proua minust viis, härra Paulist seitse aastat vanem.) Ja mis iseäranis vahva – nad ütlesid, et inspiratsioon tuli meilt, st. Paulilt ja minult, seesama “new smells”. Kusjuures, kas teate, miks ja kuidas too väljend Pauli sõnavarasse sattus? Yarko tõttu. Eestist ära kolides oli Yarko kümnene, ning juba üsnagi…aeglane. No mitte just elule käpaga löönud, aga miskit sinnapoole. Ja kui ta siis New Mexicosse maandus, tõid uued lõhnad loomale uue hingamise. Yarko noorenes nii füüsiliselt kui vaimselt mitme aasta jagu. Ühesõnaga, lõpetuseks sobib suurepäraselt Coelho tsitaat: “If you think adventure is dangerous, try routine; it is lethal.”

January 31/2024

“In my mind, being overdressed is not a bad thing at all. What's the worst case scenario? That you are the best-dressed person in the room? Who cares!” ― Rachel Zoe