12

 

Disclaimer: see ei ole suhtenõuande-postitus. Siin on kirjas mu isiklik vaatenurk, mis ei pruugi teie vaatenurkadega kokku kokku klappida, inimesed ongi teadupärast erinevad. Ning täitsa vabalt võite “aga mul on nii” kommentaare jätta! 

Suhteteemalistesse soovitustesse suhtun sügava skepisega. (Hm, milline susisev lause.) Nagu ka üldistusse stiilis “naised on niisugused, mehed naasugused”. Ja ärge tulge ütlema, et klisheed on ju ometi kusagilt välja kasvanud. Mina arvan vastupidist: inimestele lihtsalt meeldib laia lauaga lüüa, klisheesid genereerida, kuna need pakuvad petlikku kindlustunnet. Klisheesid saab vajadusel kogetuga sobitada, või siis parasjagu käsil olevaga. Lisaks pakun puusalt, et vähemasti mõningane osa suhte-soovitustest tuleb nimelt nende suust ning sulest, kel enda pikemat püsisuhet pole ette näidata. Mitte, et korduvas partnerivahetuses või elukaaslaseta elus miskit taunitavat oleks. Kaugel sellest. Kõik pole püsisuhteks loodud. Miks peakski? Kuid suhte-esmaabi andjat ei saa sama puuga mõõta kui, ütleme, kirurgi, kes ei pruugi tingimata iseenda konte murda, et teiste omi lappima õppida. Luuparandamist saab mudelite peal harjutada, suhteseadmist mitte. Kondiotste kokkuklappimine on üks asi, kahe eraldiseisva indiviidi liitmine hoopis teine. Mina ütlen, et igaüks rääkigu vaid iseenda eest. Mistap teie ärge allpool kirjeldatut kodus järele tehke, eks. Kui, siis üksnes omal riisikol - võimalike tagajärgede eest ma vastutust ei võta :) 

Ah et miks ma täna suhetest räägin? No eks ikka seepärast, et mul ja Paulil täitub kohe-kohe 12 abieluaastat, ning peagi möödub 14 aastat päevast, mil meist armastajapaar sai. Vaimustav sõit on see olnud, ja kuigi kohalikku konteksti sobiks väljend “sõit Ameerika mägedel”, seisab me suhe nimetet atraktsioonist valgusaastate kaugusel. Ses mõttes, et ei mingit üles-alla pendeldamist. Püsime kogu aeg kenasti kõrgel, kui mõni üliharv, tegelikult isegi mitte mainimist väärt pisitilluke jõnkatus välja arvata. Paul tavatseb küsijaile, kes me kooselu pikkuse vastu huvi tunnevad, siiani vastata, et käsil mesinädalad, mispeale tavaliselt uuritakse, et ohoo, värske paar, jah? no millal siis abiellusite? Mille peale tema omakorda süütu näoga märgib, et 12 aastat tagasi, ja küsijate reaktsioone naudib. Aga jah, ega ta väga ei liialda, enam-vähem nii ongi. Enamjaolt elamegi äsjaabiellunute kombel. 

Siit saan nüüd õkva jätkata teemal “kas suhte sujumiseks tuleb tööd teha, või peaks kestev abieluõnn iseenesest õuele jõudma". Mina igatahes väidan, et peab tööd tegema, kuigi sõna "töö” ajab oponendid tagajalgadele, kui romantiliste suhete teemal arutluseks läheb. Taas saan Pauli tsiteerida, ta kirjeldab me kooselufilosoofiat nõndaviisi: “You have to work in the relationship, otherwise you end up working on the relationship”. “On” tähendab, et asjad juba hapud, ei olda enam kooselu “sees”, vaid seda tuleb väljaspoolt putitama hakata. Jaa, “working on the relationship” on mõlemapoolse hea tahte korral igati võimalik, kuid mitu keerdu keerulisem kui “working in the relationship”. 

Mida suhte kallal "töötamine" meie kahe puhul tähendab? Lühidalt kokku võttes: kumbki ei lase laiskusel võimust võtta, hoiab sedasama mesinädalate vaibi. Kui mitte just igapäevases praktikas (sest noh, selleks peaks üliinimene olema), siis tingimata meeles, mälus, periooditi välja kaevamiseks, kasutamiseks. Kumbki ei võta teist iseendastmõistetavalt, justkui mööblieset, või veel hullem, piksevarrast. Mõlemad väljendavad tegude ja sõnadega, et jätkuvalt eksisteerivad nii love kui like. Need on erinevad tunded muide. Vägagi erinevad. Sa võid inimest armastada, aga ta ei pruugi sulle meeldida. Ning vastupidi. Illustratsiooniks suhted veresugulastega, keda võid küll armastada, aga kelle käitumine sulle tingimata ei meeldi. Muidugi, paarisuhtes võib ühe või teise puudumisel kah täitsa kenasti hakkama saada, pragmaatilise kooselu näol, või üksnes füüsilisel külgetõmbel põhineva. Meil, nii mul kui Paulil, on siiski soov mõlema tahu järele, vähemasti siiani - inimesed aastatega ju muutuvad, eks sellegagi peab arvestama. 

Semantikesse laskudes: eestikeelne sõna “abielu” on kõnekas, kas pole? Ühest küljest sobib see minu ja Pauli mõtteviisiga. Teisalt vaename sääraseid väljendeid nagu “minu teinepool” või “my better half”. Sest mis mõttes pool? Suhe saab ju selgelt seda viljakam, mida suurem kogus kumbagi inimest selles sisaldub, mida tervemad, terviklikumad on isiksused. Jaa, 50% + 50% annab täitsa toimiva 100% kokku, pole hullu. Aga näiteks 70%+80% = 150% on ometi parem? Ja 100%+100% = 200% oleks lausa suurepärane ju? Paraku, sajaprotsendiliselt kasutuskõlblikku isiksust annab otsida, vähemasti meie vanuses; säärast, kel kõikvõimalikud eluhaavad täielikult armistunud, kuid kes samal ajal kaledusest ja/või künismist vigastamata.

Jaa, liig palju suhte-teooriat toodab minu puhul pigem kahju kui kasu. Kõik need armastuse keelte defineerimised ja partneriotsingu lati asetamised teatud kõrgusele, ja nii edasi. Iseäranis tolle lati teemaga on mul juba ammuilma väike kana kitkuda, sest latist rääkides piiratakse kõrgusele lisaks tihtipeale ka… kuidas seda selgitatagi… lati pikkust. Elik ülalpool latti pakutakse ühtainust väikest ava, kust läbi pugeda, ülejäänu on justkui kinni müüritud. Teisisõnu: latist üle pääseb üksnes väga kindlate parameetritega indiviid. Samal ajal kui eksisteerib hea hulk neid, kes täiesti sujuvalt lati ületaksid, kui kohustuslikke näitajaid väheke loomingulisemalt võetaks. Ja siis veel iseenda ehitatud kasti pugemine, kaane seestpoolt kinni naelutamine, külge silt “olen täpselt selline, mistõttu vajan täpselt sellist partnerit”.  Olen säärases kastis olnud. Eiranud asjaolu, et kahe inimese suhe on keemia, ja kui end kasti surud, ei saa reaktsiooni toimumagi. Oot, kuidas see Jungi tsitaat kõlaski... “The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.” (Ja ma üldse ei süüdista teid, kui te mu lati-selgitusest aru ei saanud, kukkus segaselt välja, aga noh, paremini praegu ei oska.) 

Veel mõned hüplikud mõtted. Kuigi minu ja Pauli suhe sai alguse internetis, ei tunne me kumbki vajadust oma õnne veebis ülemäära presenteerida. Noh, mõningad pildid mul siin blogis siiski on, eks, parasjagu niipalju, kui endale sobiv tundub, ja ka Paulile, sest uurin alati ka tema mugavustsooni kohta. Oleksime sotsiaalmeedia põlvkonnast pärit, talitaksime ehk bravuurikamalt, me elustiili arvestades ideaalne Insta-paar ju:) Samas, veebiväliselt pole kummalgi PDA-ga probleemi, täitsa vabalt kallistame või suudleme avalikus kohas, kui tuju tuleb, olemata oma vanusegrupis erandid kusjuures. Ühendriiklased ei pelga tundeid välja näidata, olgu tegu noorte või vanadega, ning see on üle mõistuse äge, arvan ma. 

Veel arvan, et tõestame toredasti, mina ja Paul, et kohtinguportaalist võib vaimustava elukaaslase leida, et vanemas eas võib suurepärast suhet alustada, et erinev emakeel ning kultuuritaust pole harmoonilisele kooselule takistuseks. Võtmesõnad: emotsionaalne söakus, eelarvamuste puudumine. Kui me tutvus alles värske oli, ennustasid Pauli sõbrad, et küll näed, Ida-Euroopa tibi saab oma elamisloa kätte, teeb su rahast lagedaks, seejärel paneb kõige nelja tuule poole ajama. Minu sõbrad jällegi hoiatasid, et ameeriklane tarvitab su kallal vägivalda, lõpetad kusagil kõrbes, kaktuste vahel, madalas nimetus hauas. Noh, kumbagi õudust, nagu näha, ei juhtunud. Ja ei maksa “te olete reeglit kinnitavad erandid” tuure  üles võtta - me lähemast tutvusringkonnast leiab hea mitu sarnase ajalooga paari, laiemast ringist rääkimata. 

Kõige suurem väljakutse kooselus? Oskus ühendada iseendaks jäämine ja kompromisside tegemine.  Sest kompromisse tuleb teha, mõlemal, sellest ei saa üle ega ümber. Ei ole ju võimalik, et kaks persooni 24/7/365 täpselt ühtmoodi mõtlevad-tunnevad. Paul, tõsi küll, on selline inimene, kellega üliväga lihtne koos elada. Igas mõttes täiskasvanud mees, kes üksiti säilitanud värskendava, poisikeseliku uudishimu elu vastu. Jalust nõrgaks võttev kombinatsioon, ma ütlen. Me kooselus püsivad spontaansus ning turvalisus kenasti tasakaalus. Lisaks sarnane huumorimeel, üle mõistuse oluline mu meelest. Ja lähedusest hoolimata laseme teineteisel hingata, tunnistame-tunnustame teineteist kui indiviidi, mitte vaid ühte kahendikku institutsioonist nimega abielu. Arvata, et olulist osa  praeguses õnnestumises mängivad ka eelmiste suhete ebaõnnestumised, ning kui nüüd... khm… klisheedesse laskuda, siis nendest saadud õppetunnid.

Igal pulma-aastapäeval loeme uuesti üle jaanuris 2012 kõrgel New Mexico mäeharjal antud abielutõotused. Üsna lühikesed teised, kontsentratsioon sellest, mismoodi kumbki suhte toimimisse panustab. “Kuni surm meid lahutab” klauslita kusjuures - see tundus toona ahistav, tundub tänagi. Me oleme koos, kuna ja kuni peame kooselu vahvaks, ja sedaviisi on hästi kerge abielus olla.  

Jaanuar 06/2023 

“I no longer believed in the idea of soul mates, or love at first sight. But I was beginning to believe that a very few times in your life, if you were lucky, you might meet someone who was exactly right for you. Not because he was perfect, or because you were, but because your combined flaws were arranged in a way that allowed two separate beings to hinge together.” ― Lisa Kleypas, Blue-Eyed Devil