Nonii, kuupikkuse lakkamatu blogimise väljakutse sain möödunud aastal kenasti tehtud, võtan nüüd järgmise tuleproovi käsile. Kõigepealt lühike, kaheosaline sissejuhatus.
Esiteks. See postitus ilmub tänu eelnimetet “blogin iga päev” käigus aset leidnud muutusele mu blogija-isiksuses. Muutusele, millest siin rääkisin, teises lõigus. Et olen justkui vähem jäigaks muutunud. Julgen rohkem, julgen avameelsemalt.
Teiseks. Inspiratsiooni väljakutseks sain HuffPostist. Varem olin nimetet väljaande andunud fänn. Kuid siingi on muutus toimunud, sellest kirjutasin pikemalt eelmises postituses. HuffPost asetseb tänaseks mu jaoks poliitikamaastikul liiga vasakul, no umbes samal moel, nagu Fox News liiga paremal. (Ühendriikide kontekstis räägin, siinses vasak/parem mõistes.) Mulle enam ei istu äärmused, ei istu vastaspoole poliitiliste vaadete valimatu, vahutav materdamine. Kuigi, jah, justnimelt HuffPost mind kõneksolevas väljakutses osalema inspireeris.
Asja juurde. Mis väljakutse, küsite? Aga vot säärane: Januhairy Movement Challenges Women To Rethink Their Body Hair. Olen küll sutsu hiljaks jäänud, aga noh, suvi veel kaugel, kolmkümmend päeva karvakasvatamist mahub vabalt talveriiete varju ära. Tegelikult sain esiotsa artikli autori peale suisa pahaseks, põhjuseks ta asjatundmatu väide “Januhairy serves as a reminder that women removing their body hair is a relatively recent phenomenon. Prior to the 1920s, women mostly did not remove their body hair voluntarily.” Halloo?! Relatively recent? Did not remove voluntarily? Kulla kirjaneitsi, kehakarvade vabatahtlik eemaldamine on vaat et sama vana kui tsiviliseeritud inimkond. Võta kasvõi säendne käepärane allikas nagu Wikipedia ette ja hari ennast. (Minagi harisin, huvitav lugemine, vanad egiptlased ja roomlased ja erinevad põhjused siledat ihu ihaldada, alates klassikuuluvusest lõpetades hügieeniga. Kusjuures mõlema soo puhul.) Miks HuffPost sääraseid faktivigu läbi laseb? Kus on peatoimetaja silmad?
See selleks. Jätame infovääratused kõrvale, räägime väljakutsest endast. Kuu aega, 19. jaanuarist kuni 19. veebruarini ei lähe mitte ma ühegi oma kehakarva kallale. Alates kulmudest ja ülahuulest lõpetades säärtega. (Juustele teen erandi.) Tunnen eksperimendi tulemuste vastu siirast huvi, sest ma tõtt öelda ei mäletagi oma täiskasvanu-elust säärast perioodi, mil küll üht, küll teist kehapiirkonda depileerinud või epileerinud poleks. Ja nüüd, tähelepanu, padufeministid – ma ei ole seda teinud ühiskonna survel, vaid täitsa vabal tahtel. Küll hügieeni-, küll esteetilistel kaalutlustel.
Ning ma ei nõustu väitega, vähemasti mitte 100% ulatuses, et naisi survestatakse sotsiaalselt, seetõttu peavad nad oma keha eest teatud kindlate parameetrite kohaselt hoolt kandma. Mkmm. Ma ei väida, et enamikule, kuid paljudele meist meeldib end moel või teisel tuunida. Tõsi, traditsioonid ehk mängivad samuti mõningast rolli, olgu või alateadvuses. Samas, kui omaenda esiemade peale mõtlen, näiteks nende, kellega mul saunas või muus sarnases kohas kokkupuuteid olnud, siis neilt mu depileerimis-harjumused kohe kindlasti ei pärine. Lisaks tunnen üleüldist vastumeelsust laia lauaga lööva ohvrimõtteviisi suhtes, à la meie, naised, teeme enam-vähem kõike eesmärgiga ühiskonda sobituda, meestele meele järele olla. Sest muidu... muidu läheb meil haprasti. Ei. Mu meelest on suur osa naistest tugevad, iseteadlikud. Ja seda mitte mingeist feministlikest hoovusest tõugatuna, vaid nad ongi tugevateks loodud.
Anyway. Nagu alguses mainisin, veel paar kuud tagasi poleks ma blogis sel teemal sõna võtnud, oleks oma eksperimendi privaatselt läbi viinud. Aga täna tunnen, et tahan kirjutada, ja vot kirjutangi, torpedoes be damned. Mässumeelne, pool sajandit hilinenud murdeiga käsil, või mis? :)
January 20/2024 Image: Internet
“Interviewer: 'So Frank, you have long hair. Does that make you a woman?' Frank Zappa: 'You have a wooden leg. Does that make you a table?” ― Frank Zappa
Ma olen jälle väga nõus, eelkõige ohvrimentaliteediga, et oh kus meie naised muudkui kannatame, et ühiskonda sobituda. No ei ole nii. Kuigi ma olin väga tagaishoidlik pikk tüdruk esimesed umbes 20 eluaastat, panin isegi siis inimesed enda järgi käima, mitte vastupidi. Olen oma kehakarvu ajanud AINULT iseenda rõõmuks ja sellepärast, et mulle nii meeldib ja on kuidagi hügieenilisem. Mina, jah, pean küll ütlema, et kui olin miski 12-13, siis ema rääkis kaenlaaluste pügamise kohta, et nii tehakse ja sul ka kasvama hakanud ja vahendid on seal. Aga keegi ei sundinud. Samas bikiinipiirkonda piirama hakkasin ainult iseoma soovil. Kannan ka rinnahoiodjat, (jah, ka selle kohta ütles ema, kui hakkasin mingeid rindu ilmutama, et vast võiks) mumeelest on mugavam, kui see seljas ja ma ei kanna seda mitte "ühiskonda sobitumiseks" ega viska kohe koduuksest sisse astudes kus kurat, nagu olen feministlikest väljaannetest lugenud. Ei ole keegi sundinud mind iial üht ega teistsugune välja nägema, ja ma olen juba küpsetes viiekümnendates mutt. Ikka ise olen tahtnud ega tunne ka sugugi, et ema oleks varateismelist mind ahistanud, juhtides tähelepanu, et mõnd asja tehakse nii. Muidugi olen ma teataval määral konformistlik juba oma loomult, seega pole ka probleemi ühiskonda sulanduda. Ei pea ma seda ka mingiks halvaks omaduseks. Aga mul oli pooljuhuslikult ilmselt umbes samapikk ja sarnane väljakutse, nimelt ei piiranud bikiinipiirkonda ligi kuu, tahate teada ausat vastust, miks - rõõmustasin meest, vahelduseks. Aga ka ütlesin, et naudi kähku ära, varsti on plats puhas.
ReplyDeleteSu kommentaari lõpuosa kohta – jaa, kuigi nii mina kui sina rõhutame, et ei tuuni end ühiskonnale meele järele olemiseks, siis sama soojaga ütlen nagu sinagi, et oma mehele meele järele olemises ei tasu tonti näha (või üldisemalt, meestele meele järele olemises). Mis selles halba on, kui täitsa omal vabal tahtel meeldida tahan? Teinekord tundub, et kaldumegi äärmustesse neis teemades – ühiskonna surve oi kui halb, mehele meele järele olemine oi kui halb… Nagu, issand, jätke mind rahule, las ma kohtlen oma keha nii, nagu ise paremaks pean, ei maksa paari vahariba või zhiletitõmbe peale kohe mingit teooriat üles ehitama hakata :)
DeleteRaevuka padufeministina pean ytlema, et karvane on vahest mugav olla kyll, aga TÕELINE feminist ei põlga ära keha karvutustamist või erinevate ainult naiste kasutatavate moekaunistuste kandmist - sest naise meeldiv enesetunne ja seeläbi terve tonni kaaluv enesekindlus on ka argument. Jamaks läheb siis, kui iluprotseduur on väga nõutav, aga sellejuures piinarikas või toimetulekut ohustavalt kallis. Saadanast pole aga mitte iluprotseduur v selle tegemata jätmine, vaid sellega kaasas käiv syytunne, ebamugavus jms, mis paneb nõrga enesehinnanguga naise muruga sama kasvukoha järgi vaatama. Ja lähedastepoolne halvustamine, mida ikka mõnuga tehakse. Kehakarvad aga pole ainult ilu/inetuse teema, vaid justnimelt puhtuse ja tervise. Md, ka sukkpykstesse takerduvad jalakarvad võivad olla sigaebamugavad. Lapse- ja noorpõlves nägin omajagu sukkpykstest läbi kasvanud jalakarvakesi ja täna mõtlen õudusega, et kuidas nad suutsid?
ReplyDeleteMinul isiklikult on vähe põhjust olnud just kellelegi meele järele olemiseks intiimsemaid piirkondi silestada, aga pygatuna on esiteks endal puhtam ja mugavam. Sama aluspesuga - tänapäeval pole enam kysimus moes v millegi kättesaadavuses, vaid naised lihtsalt ei tea, et aluspesu saab ja peabki mugav olema. Ma ei imesta, kui meie noorpõlves igalt poolt leierdatud "ilu nimel peabki kannatama" õitseb veel tänagi väga elujõuliselt.
"TÕELINE feminist ei põlga ära keha karvutustamist või erinevate ainult naiste kasutatavate moekaunistuste kandmist - sest naise meeldiv enesetunne ja seeläbi terve tonni kaaluv enesekindlus on ka argument." Kümnesse, kaaren, kümnesse!!
DeleteNing jaa, tänapäeval leiab aluspesu, mis lausa lausa kaks ühes - ilus JA mugav.
Hehe. Kui pesemine kõrvale jätta, siis ma ei teegi oma kehakarvadega midagi tihemini kui 28 päeva tagant. Siis käin kosmeetikus, kes kõik ära vahatab ja jälle kuu aega mureta. Kuna olen seda teinud juba 20 aastat, on karvakasv ka suhteliselt hõredaks jäänud, nii et suvel ei ole ka nelja nädala pärast tunnet, et miski kuskil üleliia karvane oleks. Muideks, täna lehitsesin läbi meditsiinimüütide raamatu ja sain teada, et raseerimine ei tee karvakasvu tugevamaks. Vat siis! Mina olen terve elu teadnud, et teeb. Aga raseerimine on mu arust nii tüütu, et seda ei sooviks ka vaenlasele mitte :D
ReplyDeleteTütrele olen ka öelnud vaid seda, et kui soovib karvu eemaldada, siis ärgu jumala eest raseerigu, panen talle oma kosmeetiku juurde aja kinni. Kaenla alt ta paar korda lasi vahatada, aga enam pole soovi avaldanud ja ega ma ka ei pressi. Kuni ta ennast oma loodusliku karvakasvuga mugavalt tunneb (ja ei haise :D), pole mul mingit kobisemist. Peaasi, et ta on ise rahul.
Novot, jah, eks need asjad olegi individuaalsed - mina näiteks olen eluaeg raseerimis-usku olnud, jumala rahul, ei mingeid probleeme, tüütu kah ei tundu. Nii hea, et erinevaid võimalusi leidub, onju, igaüks leiab endale sobiva.
DeleteAga tütre osas, jaa, tõesti, peaasi, et ta ise rahul on oma olemise ning väljanägemisega.
Vahatamine on ju niiiiiii valus. Ma paar korda käisin bikiini vahatamas ja siis lõugasin üle salongi, nagu siga aia vahel. Enda õigustuseks olgu öeldud, et hoiatasin enne, et "iolmselt ma karjun". Ma olenk ateadnud, et raseerimine teeb karvakasvu tugevamaks. Aga ise olen hoopis depilatsioonikreemiusku. Mul muidugi kätel-jalgadel ka karvu ei kasva. Jääb bikiin ja kaenlaalune.
ReplyDeleteNo on pisut valus jah, aga sellega harjub ja mind võlub just see, et siis on pikalt mureta. Ma nii laisk, et ei viitsiks pidevalt žileti ega kreemiga mässata :D Pluss raseerides ei saa nii siidpehmet nahka kui vahatades. Aga valulävi, laiskusaste ja karvade... eee... struktuur? :D on ju igaühel erinev, nii et tulebki lihtsalt endale sobivaim viis leida. Mis võib vabalt olla ka looduslik kasv. Peaasi, et endal hea.
DeleteMul on endal 20a vahatamisega karvakasv nii hõredaks jäänud (ja kosmeetik on ühtlasi ka terapeut, kellega hea maalima asju arutada), et mul pole mingit soovi oma rutiini muuta, samas kui ma alustaks praegu teismelisena nö nullist, siis oleks mu esimene valik hoopis fotodepilatsioon. Kulukas, aga mu arusaamist mööda mõjub. Nii et kui mu tütar ühel heal päeval peaks otsustama, et ta siiski soovib karvadest vabaneda, siis ma ilmselt uuriks neid hindu ka täpsemalt.
PISUT???? valus? Nali teete või? Mul oleks selle peale põmst nahk maas ja veri väljas!
DeleteAlguses vist on valusam jah :D Ma ju enam ei mäleta, 20 aastat, eks :D Harjub ära ja karvakasv läheb hõredamaks. Ja mu kosmeetiku kommentaar meditsiinimüütide raamatu väite "raseerimine ei tee karva tugevamaks" kohta oli: mingu nad kah. Eks ta on oma aastakümnete pikkuse töö käigus palju karvu näinud...
DeleteAa, ja seda ka veel - ma ei tea, kas tänapäeval keegi üldse bikiinideppi tavalise vahaga teeb? Tavaline vaha kleepub ka naha külge, suhkruvaha ainult karva külge. Nii et viimane on vähem valus. Aga see on 20 aastat tagasi kuskilt foorumist üles korjatud tarkus ja Delfi naisteka foorumi soovitusel ma oma kosmeetiku toona leidsingi :D Tänapäeval ilmselt kasutavad kõik õrnades piirkondades suhkruvaha arvan ma. Või üldse igal pool. Ajad ju arenevad...
Kas mul jäi miskit kahe silma vahele su postituses aga mis on selle väljakutse eesmärk? Nii Sulle endale kui üldisemalt?
ReplyDeleteEnihuu, ma olen kehakarvade eemaldajate klubis, sest tahan ja meeldib. Minu ema pigem ei julgustanud mind ses küsimuses aga mulle endale meeldib just see puhas karvutu tunne. Ja ehk oli siin oma osa ka ema vastu mässamises (mida praktiseerisin ka muudes valdkondades), mine tea....? Päris kindlasti ei ole ma tundnud mingit ühiskondlikku survet või tahtmist kuskile sulanduda.
Kusjuures mu metoodika on "all over the place": kitkun, raseerin, kasutan deiplaatorit ja vahatan.
Viimase kohta võin öelda, et algul (esimesed kaks korda vms) oli bikiinivahatamine muidugi valus :D Aja ja pideva vahatamisega see leevendub, sest karv muundub oluliselt pehmemaks ja karvakasv väheneb aga vähemalt sama oluline on ka tegija ja tema kiired käed. :)
Mis puudutab siin sugudevahelist ebavõrdsust ja et "naised peavad tegema asju, et meestele meele järele olla", siis ma sotsiaalse surve asemel tooks välja hoopis vastavate teenuste hinna, mis ei pruugi üldse kõigile taskukohane ega kättesaadav olla. Ehk siis üks järjekordne kuluartikkel, mida meestel ÜLDJUHUL ei esine (on muidugi erandeid, nii et don't @ me!).
Väljakutse eesmärk üldisemalt? Võin eksida, kuid artiklist jäi mulle mulje, et seesama vana hea küsitaval infol põhinev “naisi on raseerima sunnitud, vot nüüd murrame köidikuist vabaks ja kasvatame karvu”. No seesama “sund”, millest Pilleke oma kommentaaris räägib, ja mina oma vastuses takka kiidan. Teisisõnu – minu silmis veidravõitu üleskutse.
DeleteAga ma ise võtsin nõuks kuu aega karva kasvatada, kuna artikkel jäi juhuslikult silma ning tuletas meelde, et ma vaat et ei teagi, mismoodi on mitte-sile olla. Nagu ka postituses kirjutasin, lihtsalt huvipakkuv eksperiment; mingit sügavat mõtet, rääkimata võitlusvaimust või kellelegi millegi tõestamisest minu puhul küll otsida ei maksa.
Ning jaa, su märkus teenuse hinna kohta on vägagi asine!
ma olen nõus kõigiga, kes arvavad - ja olen ka ise mitu korda seda arvamust avaldanud - et kehakarvastikuga võiks olla nagu soengutega üleüldse - igaüks teeb oma maitse järgi, mõni ei käi aastate viisi juuksuris (khm, mina), mõni võtab iga natukese aja tagant midagi põnevat ette, värvib neoonvärvi, lõikab mustriliseks või laseb kiilaks.
ReplyDeleteAga selle survega tundub mulle samamoodi, nagu kunagi kui VVN ütles, et ta pole kunagi tajunud naistele suunatud survet lapsi saada. Mispeale ma pakkusin, et järsku on asi selles, et ta on ise kogu aeg tahtnudki lapsi saada? pärivoolu ujudes ei tunne, et vesi lükkab.
ühesõnaga, ma kahtlustan, et seda karvutusesurvet tunnebki siis paremini, kui ise enamasti karvane olla (nagu khm mina). Sest ma tunnen küll, üks markantsem juhtum oli kunagine Kroku postitus, kus ta võrdles karvaseid naisi märadega. Ta oli tookord küll õigusega pahane, sest eelmine vetsuskäija oli oma ihukarva prill-lauale jätnud, võeh, see ei meeldiks kellelegi. Aga oma pahameelt väljendas ta seejärel umbes stiilis "millisel rõvedal naisel üldse nii pikk karv saaks olla"? Ja talle leidus seal ka takkakiitjaid.
Aga samuti tunnen seda survet iga kord, kui kuulen väljendit "jalgu korda tegema", mille all ei mõelda ortopeediat või ekseemiravi, vaid vahatamist. Või kui karvaeemalduse kohta öeldakse "hügieen", mis implitseerib, et karvade olemasolu on räpane ja ebatervislik.
VVN-il oli tookord sel teemal põhjalik hästikirjutatud postituste sari, lingin.
Algus:
https://mahamure.blogspot.com/2010/05/kui-mina-alles-noor-veel-olin-oli-rohi.html
Järg - kui blogijumalad avaldada lubavad:
ReplyDeletehttps://mahamure.blogspot.com/2010/05/loomuliku-naise-teekond-ii.html.
muide, mis higistamisse ja higilõhna puutub, siis meil on kodus nii, et A. ajab just sel põhjusel kaenlad siledaks. Samas kui mul on vaata et vastupidi - karvaselt ei häiri mingi lõhn, aga karvutuna hakkab higi lõhnama moel, nagu ta muidu kunagi ei tee. Kõvasti ei haise, aga imelik on. Ilmselt mikrofloora värk. Aga usun, et ma olen higistamise koha pealt üldse imelik, sest haisema ei lähe esimeses järjekorras mitte klassikalised kohad, mis "peavad" minema, vaid need, kus riided kõige tihkemalt ümber on.
no ja survestamise teemal on eriti räige näide Murca Feministeeriumi-postituse illustratsioonfoto all - "Rootsi modell Arvida Byström on saanud vägistamisähvardusi raseerimata jalgadega poseerimise eest."
ReplyDeleteSurvest veel: sirvisin omaenda sama teemaga postitusi üle ja üks omaenda kommentaar tuletas meelde Trinny ja Susannah saate, kus nad stiilimuutuse käigus vanal hipil sääred paljaks ajasid, öeldes nende algse seisundi kohta "ma pole kunagi midagi ebaväärikamat näinud".
ReplyDeleteNonii, tuleb pikem vastus, korraga kõigi su kommentaaride peale.
DeleteVVNi karvateemaatilised postitused – tõesti tore lugemine, nautisin! Ja kui sa ütled, et tunned sundust, siis otse loomulikult tuleb mul su tunnet aktsepteerida, vastuvaidlemine mistahes moel ja nurga alt oleks ülinõme ju. Sina tunned nii, punkt, kõik, jutul lõpp. Järgnevalt räägin ka enda tunnetest, mida mu meelest samamoodi aktsepteerida tuleb.
Esiteks. Too lapsesaamise sundus oli sul hea näide seetõttu, et juhtis mu mõtted viisini, kuidas enda tundeid arusaadavalt sõnadesse panna. Mitte, et ma nüüd sünnituse ja karvakasvu ühte patta paneks, kaugel sellest, aga sinu näite, ning VVNi poolt mainitud Loomuliku Naise termini tuules: tead ju küll seda trendi, et teatud ringkondades kiputakse halvustama naisi, kes keisrilõikega või epiduraaliga või (veelgi radikaalsemaks minnes) tervishoiuasutuses sünnitavad. Sest Loomulik Naine sünnitab kodus, vannis, doula juuresolekul, ja kõik ülejäänud on lumehelbekesed, ei saa oh kui imelisest sünnituskogemusest täit kaifi kätte, vms. Kodussünnitajad oleks justkui kõrgem rass/klass. Ülimuslik.
Ja kui nüüd sünnitusest karvakasvu juurde tagasi tulla, siis mina näiteks tunnen, et Loomulike Naiste poolt peetakse mind mingiks allaheitlikuks plastmassnukuks, kes end ühiskonna rõõmuks normidele kohandab. Miks mind niiviisi halvustatakse ja lahterdatakse?
Teiseks, sõnast hügieen. Nagu sinagi mainid, inimeste kehad toimivad erinevalt. Sinu partner, kui su jutust õigesti aru sain, eemaldab karvu justnimelt hügieeni seisukohast lähtudes. Miks ei võiks siis karvaeemalduse kohta seda sõna kasutada? Mina muide samuti depileerin X ja Y kehapiirkondi eelkõige hügieenist lähtudes, mul on lihtsam sedasi puhtust pidada, mulle meeldib karvutu või lühikarvaline tunne neis piirkondades.
Kolmandaks, seks. See on samuti indiviiditi erinev eluala, kuid fakt on, et paljudel (räägin mõlemast soost siinkohal) oleneb naudingu intensiivsus intiimpiirkonna karvakasvu olemasolust või olematusest. Ning seegi pole mingi tänapäeva trend, vaid tuhandeid aastaid vana praktika, vaata kasvõi selleteemalisi iidseid maalinguid/joonistusi/gravüüre.
Neljandaks, VVN mainib karvakasvatamise/karvutustamise pealesundimise kontekstis “elurõõmu ja mugavust”. Aga see on ju jällegi NII individuaalne, ei? Minul isiklikult on elurõõmsam ja mugavam olemine, kui end siit ja sealt silendan. Niisiis, kui rääkida vabadusest karvu kasvatada, tuleks ju sama soojaga rääkida ka vabadusest depileerida/epileerida? Miks minul on kuuleka lambukese silt küljes üksnes seetõttu, et karvu eemaldan, ah? mh? :)
Mul ilmselt tuleb hiljem veel mõtteid su asiste kommentaaride peale, panid mu aju tööle, aga ausalt, mina tunnen vastumeelsust karvane olemise SUNDUSE vastu. Et kui pole, siis võib mind plastmassnukuga võrrelda, ja Mitteloomulikuks Naiseks tituleerida – samal ajal kui ma lihtsalt praktiseerin iidamast-aadamast teada-tuntud traditsioone.
Ahjaa, seda ka veel, et VVN mainib Revolutsioonilist Hoiakut. Just seesama, millest postituses ja kommides räägin – naised löövad palli omaenda väravasse sedasi, vähemasti minu meelest, tehes karvane olemisest Revolutsiooni, selmet seda normaalsena presenteerida. Sellisena, nagu sinagi soovitad – kes tahab, kasvatagu, kes tahab, kitkugu-raseerigu-depileerigu. Ning see pole üldse kriitika konkreetselt VVNi aadressil, ma räägin siin sedasi üldisemalt.
p.s. Postitasin ja kustutasin seda kommi sada korda, sest tegin tobedaid näpuvigu :)
kindlasti jah, tajub igaüks seda survet, mis teda tabab. mul on küll kahtlus, et see karvutusevastane surve on tavalisel põhimõttel, et kui on mõju, on ka vastasmõju, ja mõnel, kes on pikalt kuulnud end räpaseks tembeldatavat, tuleb isu vastu ka midagi halvasti öelda, "vaata, mis nägu sa ise oled".
Deletekaenlaaluse jms värgiga on ses mõttes jah subjektiivse hügieeni teema, kui võtta, et "hügieen" = puhtus, et kellel kuidas puhtam tundub.
naiste intiimpirkonnas on natuke keerulisem lugu ja kaks hügieenidefinitsiooni lähevad vastuollu: seal on karvkattel ka oma funktsioon hoida mikrofloorat, ning karvaeemaldusest tekkida võivad väikesed haavad võivad põletikku minna, kuigi kõigil ei lähe. St ilmselt on see põletikurisk, mille teostumine sõltub konkreetse inimese immuunsüsteemist, üle kere, aga seal on see kaalukam, sest kaasneb risk, et see poeb kuhugi sügavamale (mida lühemad kuseteed, seda suurem nakkusrisk). Ma jagasin kas seal VVN pool või kuskil mujal selle kohta mingite meditsiiniartiklite linke ka ja võin vajadusel üles otsida, nii et see ei ole lihtsalt mul lihtsalt tundepõhine ettekujutus.
et siis seal tekivad käärid hügieeni kui võimalikult täiusliku puhtuse ja hügieeni kui minimeeritud terviseriski vahel.
nagu öeldud, olenevalt immuunsüsteemist on risk eri inimestel erisuurune ja mõni võib muretult eelistada just täiuslikku puhtuseideaali, ilma et peaks selle eest mingite jamadega maksma. aga vähemalt oleks hea, kui brasiilia vahatamist ei turundataks intiimhügieeni nime all, sest kõigi nii hästi ei läheks.
(ma ise ei julgeks proovidagi, pärast seda, kui sain jalgade peale karvaeemaldusest kuudepikkuse jama - põletikele kalduv organism, hambaarst kah kirub kogu aeg.)
ja ega ma vabatahtlikke terviseriske tegelikult maha ei teegi. Kultuurilistel ja seltskondlikel põhjustel võtame me neid kogu aeg, ilmselgelt peab saadav võit riski üles kaaluma, muidu ju ei teeks.
see küsimus on mul neile, kellel on karvutuna mugavam, et kas te oleks selle mugavuse peale tulnud ilma kellegi eeskuju v reklaami nägemata? pannud ise kokku, et mingid karvad segavad kogu aeg ja näe, justkui tellitult on maailmas terariistad leiutatud?
muide, see põletikuteema on üks asi, mis paneb mind kaaluma, et karvaeemaldus võib olla evolutsioonilselt aus signaal hästikalibreeritud immuunsüsteemist. põletiku puudumist on raske võltsida.
Deleteja teatud iluideaali nimel valu või ebamugavuste väljakannatamine on omamoodi badass. Tätoveeringud on ses vallas kuulsamad, aga miks peaks nemad selle au üksi endale saama.
DeleteNaiste intiimpiirkonnast rääkides – loomuliku karvakasvu ja brasiillase (mille puhul saab tõesti imuunsüsteemist ja põletiku-riskist jne juttu teha) vahele jääb ju ometi veel väga mitmeid karvapikkuse variante??! See ei ole “kõik või mitte midagi” valik. Pakun puusalt, et ma pole kaugeltki ainuke, kes nö. kena keskmist harrastab.
DeleteKüsimusele, kuidas ma X või Y piirkonnas karvutuse/vähema karvasuse mugavuse avastasin, ei oskagi ausalt öelda vastata. Samas, ma ei oska vastata ka sellele, kuidas olen näiteks lühikeste varbaküünte mugavuse avastanud. Eks ilmselt on jah kuskilt miskit külge jäänud, jalgratta leiutamise au ei saa paraku endale võtta :)
Aga karvadest veel, meeste vaatevinklist. Me siin räägine patriarhaadist ja ühiskonna survest jne, aga Paul, kui täna sel teemal arutlesime, tõi väga teraselt välja, et ka meestele kehtib karvutustamise sundus, vähemasti kohati. Näiteks sõjaväes – juuksed, habe. Ning teatud ringkondades ja/või pidulikel puhkudel on näokarvade eemaldamine pigem norm. Nii et ei maksa ka mehi ära unustada ses teemas.
Ning jaa, võrdlus tätoveeringutega läheb täppi.
varbaküünte pikkuse ebamugavus annab end kingakandjale õige varases staadiumis tunda, ütlen ma hajameelse inimesena, kellele just see, et kingad lähevad varba otsast valusaks, küünelõikuse vajadust meelde tuletab. Ilmselt teatud pikkuses ütleks seda ka sokid, aga kingad mõjuvad enne.
DeleteOh, pediküür... mina olen pediküürisõltlane. Mul pole meeldetuletamiseks kingi tarviski, teen pediküüri regulaarselt ja tihti nii endale kui abikaasale.
Deletemul hakkab praegu üha enam tunne, et ma olen asotsiaal, kes teatava pingutusega suudab aeg-ajalt aktseptaablit ühiskonnaliiget teeselda. aga see tahab teadlikku meenutamist või meelespidamist, ei tule automaatpiloodiga.
DeleteHei. Minul näiteks tekib sind lugedes (su enda blogis või teiste omades) tihtipeale tunne, et ma suudan teatava pingutusega küll teeselda, et mul on aju, aga see nõuab, nagu öeldud, pingutust.
DeletePealegi, regulaarne pediküür ei taga tingimata ühiskondlikku aktsepteeritust, seda võin omast kogemusest kinnitada :)
kui see ka ei taga, siis mis üldse? *viskab käed taeva poole*
DeleteNo ma ka ei tea, mul ideed otsas nagu sinulgi. Juuksepikendused ehk? Geelküüned? Kunstrinnad?
Deleteseda tunne, et aju oleks, ei tule ka pea kunagi.
Delete