Tali tuli

 

Lugesin ERR-i kultuuriküljelt intervjuud luuletaja Mari-Liis Müürsepaga. Ma loen sealt üleüldse enam-vähem kõike, hoiab mind mõneti Eesti eluga kursis, sest uudistesaidid… noh, neist saan põhiliselt negatiivseid emotsioone, pahatihti ka kehvakest emakeelt. Millalgi plaanisin keeleväärakaid artiklipealkirju lausa koguma hakata, seejärel ühte postitusse koondada, et appi, vaadake ometi, mis toimub. Aga lõin käega. Milleks nõmedust paljundada. Anyway. Tagasi ERR-i kultuurikülgede juurde. Müürsepa intekas olid muuhulgas säärane küsimus + vastus: “Oled sa näiteks pseudonüümi peale mõelnud?” “Ei, ei ole. Ma arvan, et ma kirjutan enda nime alt selle piirini, milleni saan, ja kui mingi teema tundub liiga ohtlik, siis ma ei kirjuta sellest ka pseudonüümi alt. Ma pigem proovin enda piire veidi nihutada, et julgeksin oma nime alt rohkem kirjutada ja veelgi ausamalt.” 

Täielik ahaa-efekt mu jaoks! Täpselt see, millega siin praegu maadlen. Olles kergemeelselt uue aasta lubaduse andnud kinnise blogi osas, piinlen nüüd omaette, et kas ja kuidas, ja kas peaksin, hambad ristis, lubatu ellu viima, või oleks targem blogimiskuu käigus tekkinud “avanemise” tõttu üksnes 5500-ga jätkata, aga veidi julgemalt laiali sirutatud tiibadega, tagasiside pärast üleliia muretsemata, liiatigi, et kommentaariumireeglid on mul ju nagunii karmid, stiilis “ütle hästi, või ole üldse vait.” Jep, mul on (blogija)isiksuse lõhestumine praegu käsil, üks pool tahab olla Mallukas (sans money), teine aga sinnasamasse paigale jääda, kuhu kolmteist aastat tagasi (issake, nii kaua olen bloginud juba?) tokk maasse sai löödud. Kuid eks mul ole veel üksteist kuud aega sel teemal aru pidada. Kinnise blogi avamise (oksüümoron?) lubadusest võin ka alanud aasta detsembris taganeda, siis rahval nagunii jõulu ja muu säärasega tegemist, ehk ei jää aega mulle peksa anda. Ja 5500 ma hingusele ei lase, selle olen kindlalt ära otsustanud. 

Aga aitab nüüd minust. Tegelikult tulin hoopis ühest teisest blogist rääkima. Teate ju seda tunnet, kui avastad enda jaoks senitundmatu veebipäeviku ning armud esimesest pilgust? Ja loed kohe mitu tundi järgemööda, sest nii äge on? Ma eile komistasin sellisele. Sääraselt, nagu see ikka juhtub: lähed ühe blogi reading listist teise, sealt kolmandasse, eneselegi märkamatult triivid üha kaugemale, tundmatutesse vetesse, kus satud tõelisele pärlile. Life in A Cold Climate. No nii minu maitse – moodi ja mõtteid võrdsetes kogustes, vaimukas keelekasutus, enesekindlus segatuna eluterve eneseirooniaga. Mõned nopped (ja ma tegin lugemisega alles algust!)  

• I think I’m at least mildly afraid of most of the women I like. But that’s fine. Cool women simply do terrify lesser beings, without making any active effort to do so. 
• Elegance is like porn: difficult to define, but you’ll know it when you see it. 
•  I love maxi dresses all year round, but especially for summer. Minimum effort, maximum impact.
• If you tried strictly seasonal eating in Estonia, you’d have to survive on snow and bare branches for six months. 
• When you go out at night, the light will be dim and most people will be slightly drunk, so there is no point to invest in subtlety and lovely fabrics. 

Kusjuures tegemist pole… ee… elukutselise influenceriga (lisage sellele sõnapaarile minupoolne kerge sarkasm. Just can’t help myself.) Proua töötab, nagu tutvustuses kirjas, poliitkommunikatsiooni alal. Jah, läksin täitsa leili kohe, ta tekstid on inspireerivad, vähemasti minu jaoks, riietumispõhimõtted samuti. Lisaks üksjagu Eesti rõivadisaini ja puha. Ning parfüüme, raamatuid, interjööre... Ülimalt värskendav leid igatahes.  

Mis siis veel. Paul on lühikesel töölähetusel idarannikul, ja otse loomulikult tabas mind siin Kesk-Oregonis aasta esimene rõve talvetorm. Eile rookisin kolm korda lund. Kolm. Ühest ja samast kohast kusjuures, majaesiselt, et pääseks uksest välja ja nii. Lillikene muidugi vaimustuses, rookiv inimene on ta lemmik-inimene. Labidat loom õnneks ei ründa, küll aga labidalt lendavat lund. Magab mul siin köögis õndsat und praegu, peale tänast esimest, hommikust rookimist, kasukas veel sulatama jääkuulikesi täis tipitud. Õuekennelisse teda jätta ei tihka - koos tormiga tuli ka äkiline temperatuurilangus, miinus kakskümmend Celsiust hetkel. Arizona, here I come! Lumelabidad viin heategevuspoodi, ühtegi kuramuse lumehelvest ei taha enam näha, ausõna.Vot sihukeseks talvevaenajaks olen muutunud, võtke heaks või pange pahaks. Piltide pealt vaatan muidugi hea meelega, Kaur just postitas mõned imelised ülesvõtted. 

Tahtsin poliitikast ja maailmavaatest kah kirjutada, tolles uues, piire nihutavas võtmes, aga seda teemat paari lõiguga ei kata. Jääb järgmiseks korraks. Fotodel: lumerookimisest väsinud, jäätunud vurrudega Lilli. Näeb üsna snautseri tõugu koera moodi välja, kas pole? 

p.s. Allolevat tsitaati kasutan vist juba kümnendat korda, kuid miski ei saaks mu tänaseid tundeid paremini väljendada.

January 14/2024 

“A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water.” ― Carl Reiner