Mu kleitide kujuteldav elu

 


Tulin riietusest kirjutama, alustan siiski pisut kaugemalt. 

Ma vist väga mööda ei pane, pakkudes, et kusagil viiekümnenda eluaasta kandis, hiljemalt kuuekümnenda, peaks inimene eeldatavalt juba täpselt teadma, mida elult tahab. Ja soovitavalt selle vähemal või suuremal määral ka saavutanud olema. Pragmaatilisest küljest vaadates saan säärasest vaatenurgast aru. Katus pea kohal, toidupoes sente ei loe, säästud tallel, võimalus reisida, hobidele kulutada, muu säärane. Mõistlik ju. Kuid asja mittemateriaalne külg ei taha minu nägemusega kuidagimoodi sobida. Sest tundub, et üksiti eeldatakse, et nimetet vanuses inimene peaks ka persoonina “valmis” olema. Väljakujunenud isiksus. Mine tea, ehk paljud (või lausa enamus) ongi, mina paraku pole. Ei hakka selles postituses kirjutatut uuesti üle heietama, aga ausalt, aru ma ei mõista, kuidas on võimalik, et mingil eluhetkel on inimene isiksusena “valmis”. Lõpetatud. Igal aastal, igal kuul, päeval, tunnil, minutil toimub minuga ju miskit, kasvõi imetillukest, mis teeb võimatuks “vana mina” eksisteerimise. No näiteks tõstan praegu silmad arvutiekraanilt, vaatan köögiaknast välja. Nähtu muudab mind. Mitte, et ma miskit erilist silmaks, puud ja põõsad ja mõned linnukesed, aga enne toda vaatamist olin ju tibake teistsugune kui nüüd, ei? Teistsugune olin ka enne nende sõnade kirjutamist, mis just praegu mu näppude alt tulid. Tõsi, muutus on märkamatu, kuid eksisteerib siiski. Ja mulle see hirmsasti meeldib. Ma ei tahagi "valmis" olla, see tundub kuidagi igav, tuim, lõplik. Punkt taga, joon all, vot sihuke Epp, ning teistsugust ei saa enam enam iial olema.

Oih, tegelikult tahtsin ju hoopiski riietusest rääkima. Läheme asja juurde. Sarnaselt isiksusena “valmimisele” eeldatakse sama mu meelest ka stiiliküsimustes. Et keskealine või vanem inimene (täpsemalt, naine, kuna räägin endast) võiks ja peaks juba üsna hästi teadma, mis ta kehakujuga, elustiiliga, olemusega sobib. Paraku, mul on ka selle asjaga kehvasti. Ma ei tea. Või õigemini, tean periooditi. Mõnda aega olen kindel, et vot see on minu stiil, vau, super, seda viljelen nüüd surmani. Aga siis muutub miskit, kas oludes või mus endas, ning tasapisi teiseneb ka mu väljanägemine. Tänaseks, näe, on kodutu puuraidur mõnevõrra tagaplaanile lükatud, mu garderoob on… las ma otsin täpset väljendit… edevamaks muutunud. Kusjuures kummaline, et edevus ei tulene oludest, pigem vastupidi. Seda saab natukene keeruline olema selgitada, kuid püüan.

Olen nüüd siin kolimiseelselt oma hilpe inventeerinud, ja mis selgub. Juba paar aastat elan kujuteldavat elu läbi rõivaostude. Mitmeid ja mitmeid ilusaid kleite soetades teadsin ju tegelikult, et praeguses kodus, praeguse elukorraduse juures pole tõenäoline, et neid kusagil näidata saan. Sest kuigi me seltsielu on üsna kenake, sõbrad ja naabrid ja üritused naaberlinnades, asuvad needsamused naaberlinnad me kanjonikaldast siiski oma kuuekümne kilomeetri kaugusel. Seda siis ühtpidi, eks. Edasi-tagasi tuleb üle saja ära. Mis lisaks pikavõitu ning külmale talvele ongi peapõhjus, miks mujale elama tahame asuda. Kümme aastat kadakametsas kivi taga resideeritud, aitab küll. Igatseme inimeste sekka. Ja sedasama, tuleb välja, igatsevad ka mu kaunid kleidid. Asju õigete nimedega nimetades: läbi kandmata kleitide elan oma unistuste elu. Kurb ju, pisut ehk isegi naeruväärne. Järeldus? Tuleb elumuutus ette võtta. 

Natuke teise nurga alt: mäletate, mõnda aega tagasi kurtsin, et saan “dressed up” kommentaare, kui enda meelest täitsa kohases väljanägemises koosviibimistele ilmun. Selles mures lohutas mind suurepärane blogipostitus On the Importance of Overdressing: "I feel almost physical pain when people say that they love something, but have nowhere to wear it. What do you mean? Just wear it. Anywhere. Create an occasion. Throw a party. Have a sandwich. There is nothing quite like sitting in your own kitchen in a silver maxi skirt and having a sandwich with yesterday’s meat balls. There are some good reasons for understated looks, but worrying about what others think is not one of them. Overdressing is underrated. You should get on it." Võite nüüd muidugi täiesti õigustatult märkida, et milles küsimus, kanna oma kleidikesi kanjonikaldal, nagu viidatud postituski soovitab. Ei pea ju seepärast kohe kolima hakkama. Kuid ümber te mind ei veena. “We want new smells”, nagu Paul ütleb.  

p.s. Uutest lõhnadest rääkides. Me sõber-naabrid, needsamad Carl ja Carla, kellest eelmises postituses juttu, lendasid kaks nädalat tagasi Palm Springs'i, Carla õele ja õemehele külla. Viimased elavad alaliselt Oregonis, talvekuud aga veedavad soojemas kliimas. Meiegi oleme nende California rendikodus kahel korral mõneks päevaks kostil olnud. Eile õhtul tuli Carlalt sõnum: "Ostsime Palm Springsi's maja. Kolime märtsis." Kujutage ette! Niisama, põmm, paugust, äkkuiu ajel otsustasid elule uue lehekülje pöörata!! (Mainisin garaazhidisko postituses, et nad on meievanused, aga tegelikult eksisteerib siiski pisuke vanusevahe, proua minust viis, härra Paulist seitse aastat vanem.) Ja mis iseäranis vahva – nad ütlesid, et inspiratsioon tuli meilt, st. Paulilt ja minult, seesama “new smells”. Kusjuures, kas teate, miks ja kuidas too väljend Pauli sõnavarasse sattus? Yarko tõttu. Eestist ära kolides oli Yarko kümnene, ning juba üsnagi…aeglane. No mitte just elule käpaga löönud, aga miskit sinnapoole. Ja kui ta siis New Mexicosse maandus, tõid uued lõhnad loomale uue hingamise. Yarko noorenes nii füüsiliselt kui vaimselt mitme aasta jagu. Ühesõnaga, lõpetuseks sobib suurepäraselt Coelho tsitaat: “If you think adventure is dangerous, try routine; it is lethal.”

January 31/2024

“In my mind, being overdressed is not a bad thing at all. What's the worst case scenario? That you are the best-dressed person in the room? Who cares!” ― Rachel Zoe

12 comments:

  1. Ma natuke teemaväliselt küsin, juba mitu korda olen mõelnud, kuigi vastus on nagunii teada, aga küsin ikka. Teil paistavad nii toredad naabrid ja suhtlusring ümberkaudu, kas kahju pole neist kaugele kolida? Teiseks tahan märkida, et mulle su kodutu puuraiduri stiil väga meeldib. Pole põhjust temast loobuda. Aga tõsi ta on, et overdressing oleks vahel igati tervistav. Täna käisin puhvis broderiivarrukatega pluusiga tööl, muidug väga lihtne, ainult need romantilised puhvvarrukad, allpool jalas tumesinine lai velvetpüks. Ja ma korra siiski mõtlesin, et äkki puhvvarrukas on liiga palju. No püha jumal, mis kohaga ma mõtlesin. Muidugi ei ole :-).

    ReplyDelete
    Replies
    1. No ma koduselt ja (camperi)reiside ajal viljelen toda vana head puuraiduristiili ikka edasi, ei loobu. Aga nn. linnariided on küll edevamaks muutunud, jah.

      Vastuseks su küsimusele: MUIDUGI on kahju säärasest toredast kogukonnast ära kolida! Jube kahju. Aga. Esiteks, näe, ühed me parimatest sõpradest kolivad nö. meiega kaasa, needsamad Carl ja Carla. Oleks nad Oregini jäänud, jäänuks me vahele 20 sõidutundi. Nüüd jääb ca 5.
      Ja teiseks, uute lõhnadega kaasneb ju ka uus kogukond, uued sõbrad-tuttavad. Lihtsalt seetõttu paigale jääda, uutest lõhnadest loobuda, et vanadest on kahju lahkuda, lahti lasta - ei. Kõlab ehk pealiskaudselt ja südametult, aga nii on. Kusjuures mul ju kogemus olemas, Eestist ära kolides jätsin KÕIK maha, asjad ja olud ja inimesed.

      Puhvvarrukas + velvetpüks! Kõlab ülivingelt.

      Delete
    2. ... ja ühe olulise asja unustasin - me kolime Pauli poegadele ja ta õele-vennale tükk maad lähemale. Samas mõõtmes, nagu ülalpool kirjutasin, ca 20 sõidutunni asemel ca 5 sõidutundi. Nii et see mõneti tasakaalustab sõpradest eemale kolimise.

      Delete
    3. Väga vinged olete, ma ütlen. Siuksed seiklejad, et anna olla.

      Delete
    4. Jah, meil tundub see "leap… and the net will appear" veres olevat. Vaatamata asjaolule, et mõlemal (nii koos kui eelmistest eludest) leidub juhuseid, kus turvavõrk EI OLE maagilisel moel välja ilmund.

      Delete
  2. Natuke teemasse ja veidi ka mööda, aga mul oli eile ühe sõbraga huvitav mõttevahetus. Me lapsed tegid kunstiringis kollaaže ja ta jäi lehitsema minu poolt kaasa toodud Gudrun Sjödeni kataloogi. Oh millised värvid ja mustrid! Aga ma ei julgeks neid iialgi kanda... Ja ma hästi ei saa aru, miks ta ei julge. Ta ise ei osanud ka selgitada. Ei ole ülihäbelik inimene, kes kardaks tähelepanu vmt. Ei meeldi, sellest ma saan aru, aga et ei julge? Mida seal karta on? :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, siinkohal peaks vist lähemalt vaatama, mida see "julgemine" täpsemalt tähendab...
      (Aga Gudrun Sjöden on LAHE!!)

      Delete
  3. See Coelho tsitaat on nii hea. Ma alati imetlen inimesi, kes ei karda muutusi, seiklusi, ei mõtle üle, vaid astuvad selle esimese sammu ja vaatavad jooksvalt, kuhu tee viib :)
    Aga üleslöömisega. Muidu on ju tore küll üksi kaunis kleidis köögis teed juua, miks mitte, aga samas tahaks mõnikord ikka sellist keskkonda, kus teised on ka ägedad ja õhkkond jne :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Onju hea tsitaat! Kusjuures (olen seda vist varemgi öelnud) ma pole ühtegi ta raamatut lugenud, tsitaadi leidsin Goodreadsist, nagu enamiku neist, mida siin postituste all avaldan.

      Ning jaa, see üksinda kaunis kleidis teejoomine ammendab end üsna ruttu tegelikult. Vähemasti minu- ja sinusuguste persoonide jaoks. Samas, kindlapeale leidub ka teistsuguseid inimesi.

      Delete
    2. Ilu on selline asi, mis nõuab näitamist ja ootab imetlevaid pilke. Ilma publikuta on asi kuidagi poolik ja ebatäiuslik. Kaunis kleidis oma kodus teed juua on lihtsalt peaproov ja kontrolletendus, päris šõu läheb ikka päris vaatajatele. See, kui sind imetletakse, on tglt väga magus tunne.

      Delete
  4. meenus aeg, mil ma üritasin end koduse cosplayga magistritööd kirjutama meelitada. "panen valge volangidega pluusi ja musta pika seeliku selga, võtan klaasi veini kõrvale ja teen üleolevalt ja sundimatult teadust."

    ReplyDelete