Postituse pealkiri võiks sama hästi olla “Asjad, mis mind närvi ajavad”, aga sel moel kaaperdaksin Suvehiidlase sõnad. Pealegi, kuna Mae on must oluliselt noorem, ei kõla see tema sulest sugugi halvasti, minu puhul aga läheks ilmselt vanainimese vingumisena kirja. Paraku, viisakam sõnastus mõtet ei muuda – täna tulingi põhiliselt vinguma. Samas saate allpool ka aimu, et ma vähemasti üritan endas tolerantsust kultiveerida, mustal pilvel kuldset äärt näha, ajaga kaasas käia, ja nii edasi. Kas ja kuidas see välja kukub, on juba iseasi. Või ei, tolerantsus pole siinkohal päris täpne väljend. Lööge või maha, aga ma ei leia ühtegi eestikeelset sõna, mis sarnaselt või paremini mu püüdlusi edasi annaks kui allowing. Ei, ei ole lubama, võimaldama, järele andma, voli andma. Ongi seesama, minu jaoks tõlkimatu allowing. Kui keegi oskab antud konteksti sobivat emakeelset vastet pakkuda, olen kõrv.
Asja juurde. Kõigepealt, Mae tuules – tekstirobotid. Kõneks tulevatest ainuke teema, kus ma seda va kuldset äärt mitte kuidagi üles ei leia. Mul nimelt pole Roboti abiga mitte ühelgi korral mitte ühtegi asja õnnestunud ära ajada. Mine võta kinni, ons viga minus või Robotites, aga viimasel ajal ma enam ei üritagi. Ei hakka telefonitoru otsas aega raiskamagi, ajan kohe alguses Robotil juhtmed kokku, mistap tal ei jää muud üle, kui mind elusa inimesega ühendada. Tõesti, siin on mu niigi vähene tolerantsus olematuks kulunud; ma ei näe, et uuendus (inimese asemel masin kõnesid vastu võtmas) ühiskonnaliikmete elu kuidagi kergemaks või meeldivamaks muudaks. Kuid see on ka ainuke ving, mis täna allowing'u suhkruvaabaga katmata jääb, nii et siit edasi läheb kenamaks ja kergemaks.
Järgmiseks võtan ette… wait fot it… sotsiaalmeedia ehk some. Mul poleks sest uudissõnast aimugi olnud, polnuks hiljuti ERR-ist lugenud intervjuud Kris Lemsaluga. Muidu uudissõnade suhtes väga valiv (telo näiteks tundub jube!), võtsin some miskipärast otsekohe omaks. Nii tore ja lühike, kesse jõuab sotsiaaaaalmeeeedia välja öelda või kirja panna. Et siis some. Üks mu pet peeve'dest, teadagi. Kusjuures viimasel ajal olen somest eelkõige sotsiaalse surve kontekstis mõtlema hakanud. Et me (naisi pean hetkel silmas) vehime siin hangudega ja võitleme ühiskondlike normide vastu, mis meid paika üritavad panna, kuid samal ajal tormame, pea ees, nendesamade normide silmusesse. Kõik peab olema nagu kõigil, kõik peab olema instagrammable – pere- ning paarielu, pulmad ja muud peod, reisid, rõivad… Selmet öelda “tahan ilusaid pulmi” või “tahan head suhet” öeldakse “tahan insta-pulmi” või “tahan instagrammitavat suhet”. Insta ees ja taga, insta kui ihaldusväärsuse sünonüüm, kuldlõige, standardmõõt. Paremal juhul üleõlapilgud ja pöiasirutused, halvemal juhul keel suust väljas ja kaks näppu püsti. (How to Pose For a Perfect Instagram Picture & Other Tricks)
Samas olen mõtlema hakanud, et äkki see polegi halb? Ehk on justnimelt tore, et inimesed viimast kui liigutust jagada tahavad, teatud trende järgivad, teatud gruppi kuuluvad? Vana hea Zen: kas murduv puuoks toob heli kuuldavale, kui kedagi kuulmas pole? Me ei ole ju erakuteks loodud, jagatud rõõm on alati suurem? Ning see, et rõõm normikohane peab olema, teatud parameetritele vastama, on ehk üleüldse teisejärguline? Rõõm on rõõm, olgu ta millises vormis tahes.
Novot. Nii ma siis tasapisi kasvatangi sallivust some vastu. Täitsa töötab. Ma pole ju kohustatud kaasa mängima, aga vähemasti ei kurna end trendile vastutöötamisega. Ja noh, ka veebipäevik on sotsiaalmeedia, kui nüüd enesekriitikasse laskuda. Millalgi juhtusin ühele siinsele andunud some-fännist lähisugulasele, hästi toredale, mainima, et pean blogi. Meil on sarnane huumorimeel, samuti olen härra kuuldes korduvalt somet sajatanud, mistap ta põrutas silmagi pilgutamata: “Blogs? Those are roots of all evil!”
Nonii. Liigume edasi. Trump'i valijate juurde. Vana on teadupärast juba mõnda aega kahjuks jälle pildil, ta poolehoidjad elavnenud. Ning viimaseid mu siinses tutvusringkonnas jagub. Muidu täitsa toredad inimesed. Intelligentsed. Haritud. Mõned lausa väga kõrgelt haritud. Aga kui jutuks juhtuvad valimised, kuulutavad kodanikud rõõmsalt, et on valmis Trump’ile järjekordse “võimaluse andma”. Hoolimata riigipöördekatsest, finants- ning muudest kuritegudest, hoolimata avalikult välja käidud diktaatorlikest ambitsioonidest – loetelu võiks pikalt jätkata.
Kahe eelmise valimistsükli ajal oli mu süütenöör sääraste inimestega lävides üsna lühike. Ma ei üritanudki nende mõtlemisviisist aru saada. Aga täna üritan, sest enamik neist on igas muus osas äärmiselt meeldivad seltsilised. Lisaks olen hakanud juurdlema küsimuse üle, miks minu maailmavaade peaks kuidagi ülimuslikum olema kui nende oma. Miks ma neid ullikesteks, ennast teadjaks pean; targemaks, toredamaks, tolerantsemaks. Paljud neist, ära kuulanud minu eelistused, ei püüagi mind ümber veenda, vaid sedastavad mõistlikult, et arvamusi leidub erinevaid. Või siis viivad üleüldse jutu poliitikast eemale, muudele radadele. Ja siis olen mina, onju, käsi ringutamas, silmi pööritamas, et appi, kuidas nad ometi saavad nii lollid ja pimedad olla.
Novot. Allowing. Tänaseks liigungi selles suunas, et teadvustan endale: säärast sorti inimesed on ja jäävad. Nad ei kuku üle maailma serva, ehkki minusarnased nad heal meelel alla lükkaks. Pean nendega samal planeedil, riigis, vallas, tänaval koos elama. Ja kuigi nende valijahääled võivad Ühendriigid viia olukorda, millest ma ei taha mõeldagi, ei ole mulle endale tervislik neid mingiks alamaks rassiks lahterdada. Neil on õigus oma arvamusele, täpselt nagu minulgi. Ja kui peakski juhtuma (ptüi, ptüi, ptüi!), et Trump vabariiklaste presidendikandidaadiks saab ning sedajärgi novembrikuised valimised võidab, on see mu kaasmaalaste enamuse tahe. Asja nimi: demokraatia. Ning mul tuleb too kibe pill alla neelata, lootuses, et nelja aasta pärast seesamune demokraatia siiski veel töötab, et Trump elu lõpuni Valge Maja Ovaalsaalis ei trooni.
Ning lõpetuseks: ei mäleta, kas ja kuipalju olen oma motorspordi-huvist kirjutanud. Igatahes, juba mingi kuus või seitse aastat fänname, mina ja Paul, vanimat ametlikku motosprdi maailmameistrivõistlust, mootorrataste ringrajasõitu nimega MotoGP. Mitte-asjatundjaile selgituseks: kaherattaliste mootorsõidukite Vormel 1. Igal aastal ostame virtuaalse vaatamisõiguse, mis sisaldab lisaks võistlustele ka treeninguid ja pressikonverentse ja sõitjate social life'e, maksab pisut pealt saja dollari per hooaeg. Karikaetapid toimuvad aprillist novembrini erinevatel ringradadel üle maailma. Olgu öeldud, et olen vägagi teadlik, informeeritud fänn, jagan meeskondadest ja (sõidu)tehnikast ja reeglitest jms üsnagi põhjalikult, üksjagu hooaegu ju juba vöö vahel. Ühesõnaga. Sellel spordil on kolm kategooriat. Alustatakse hilises teismeeas Moto3-st, liigutakse edasi Moto2-e, üksnes andekaimad ning parimad jõuavad kõrgeimasse klassi, MotoGP-sse, kuhu mahub pisut üle kahekümne mehe, kõik oma ala absoluutsed tipud. Pole huvituseta märkida (oi kuidas ma seda arhailisevõitu väljendit armastan!), et tegemist sooülese spordiga: Moto3-s figureerib aeg-ajalt ka naisi. Kuid kuna ala on füüsiliselt nõudlik, naissugu noorteklassist kaugemale ei jõua. Anyway. Kõrgeimas klassis, MotoGPs, on kõik sõitjad väga ägedad isiksused, eetikaga sportlased, välja arvatud üks: Marc Márquez. Üliandekas atleet, kaheksakordne maailmameister, aga spordimehena sihuke sigudik, et. Mõõtmatu egoga, olematu eetikaga, läheb võidu nimel kasvõi üle laipade (täpsemalt, üle kaassportlaste vigastatud kehade ning lõhutud masinate). Suur osa mu MotoGP aastatest on möödunud Márquez'i kirumise tähe all. Arusaadavalt mürgitab see spordielamusi, mistap olengi asunud end ümber kasvatama, endale sisendama, et Marc'il pole minu sajatamisest sooja ega külma, ja et tegelikult ei riku vaatamismõnu mitte tema, vaid ma ise. Tõesti, milleks end karistada? Las ta omaette sigatseb seal, vanuse poolest võidusõitjakarjääri lõpusirgel nagunii, kolmekümneaastane “vanamees”. Lisaks kogub jõhkravõitu sõidustiilist tingitud vigastusi, paar viimast hooaega ongi teda ringrajal suht vähe näha olnud, kasvatab kodus kord üht, kord teist luumurdu kokku. Iseenda kõige suurem vaenlane, nii-öelda. Ja kujutage ette, sest ajast, mil teda pigem kaastunde kui vihkamisega kohtlema hakkasin, on võidusõidu-nädalavahetused tükk maad nauditavamad.
Ahjaa, üks asi veel, lõpetuseks, vist ennegi mainitud, aga: me Pauliga oleme juba mitu aastat plaaninud MotoGP USA etappi vaatama minna, see toimub Texases. Kuid ikka on miskit vahele tulnud, küll Pauli töö, küll miskit muud. Nüüd kolime ringrajale oluliselt lähemale, logistiliselt lihtsam reisi ette võtta. Rallilinn Austin lisaks muule ka elava muusika poolest kuulus: Austin's official motto is the "Live Music Capital of the World" due to the high volume of live music venues in the city.
Fotol: vaade me välisukselt. Talvetormi järgne vikerkaar.
February 05/2024
“The world is always changing. Learn how to allow for it. Someone makes a promise, and then they break it. A play gets good notices, and then it folds. A marriage looks strong, and then they divorce. For a while there's no war, and then there's another war. If you get too upset about it all, you become a stupid, unhappy person—and where's the good in that?” ― Elizabeth Gilbert, City of Girls
Mu meespere käis sügisel Texast väisamas, sh Nascari vaatamas, just sel samusel circut'il :) olid vaimustuses. Südames olin õige pisut "kade-kade" ja kirjutasin selle üles oma soovide nimekirja. Motovaimustus on ka minu südames peidus (rallifänn, vormelifänn ja vahetevahel eksib mõni mootorratta võistlus ka sekka), alguse sai see kunagi ammu-ammu koolipõlves kui Tabasalus peeti motikavõistlusi (söerajasõidud).
ReplyDeletePresidendi valimisi ei hakka kommenteerima, kaugel seisjal, kõrvaltvaatajal, tundmata kohalike olusid ja piirdudes üksnes infokildudega, mida ajakirjanduses edastatakse, usun, et pilt ei ole nii ilus kui seda kuvatakse.
Oo, su mehed nägid COTA ära? Ma kah kade!! 2025 peame selle tüki ikka ära tegema, mina ja Paul. Neil on seal matkasõidukite parkimisalad ja puha, ringraja kõrval, saame camperiga minna.
DeleteAga valimiste osas sul õigus jah. Pilt on inetu, mõlemal poolel, nii paremal kui vasakul, nii vabariiklaste kui demokraatide poolel.
Mulle on ka aastatega selgeks saanud, et kui ühe spordialaga end korralikult kurssi viia, siis on seda peaaegu alati põnev vaadata. Näiteks kui Netflixist hakkasime vaatama Vormel 1 sarja, siis kohe tahtsime ka mõnda päris võistlust vaadata, kuigi enne selle vastu suuremat huvi polnud. Kunagi oli mul jalgpalliga samamoodi. Ja nüüd viimane juhtum on seotud jalgrattasõiduga. Varem arvasin, et igavamat spordiala pole olemas. Kes see jaksab 5 tundi järjest vaadata, kuidas inimesed väntavad? Aga nüüd sai vaadatud Netflixi sarja Tour de France'ist ja jalgrattaspordist on täiesti teine arusaam.
ReplyDeleteSome aktsepteerimisest. Ma vist olen seda kogu aeg aktsepteerinud, aga mingi tükk inimese tõsiselt võetavusest läheb minu jaoks kaduma, kui ta somega (minu jaoks) liigtihedalt seotud on. Küllap mu peas võrdub some edevusega. Ja miskipärast ei ole edevus minu jaoks atraktiivne iseloomuomadus. Enda puhul ka absoluutselt mitte. Püüan end väga jälgida, et ei eputaks, kiidaks ennast lakke ja ei saputaks liigselt enda sulgi - lihtsalt sellepärast, et mu arust ei ole see atraktiivne.
Absoluutselt nõus - mida rohkem spordialast tead, seda põnevam vaadata. Millalgi, kui 20+ olin, sai sõpradega kirglikult curlingu-võistlusi jälgitud, kujuta ette! Jah, just, seda surmigavat harjadega sudimist :) Lisaks olin aastaid andunud Vormel 1 fänn, ja tennisefänn. Ja jalgpalli. Ja iluvõimlemise ja –uisutamise.
DeleteSome osas samamoodi kui sul – minu kriteeriumiks (rõhutan, MINU, ma ei pretendeeri tõekuulutaja tiitlile) on nö. volüüm. Elik neid, kes ülepea somesse sukeldunud, ma eriti tõsiselt võtta ei suuda. (Veelkord: see ei tähenda, et nad tõsiseltvõetavad poleks, see on üksnes minu mõõdupuu.) “Edevus” on jah üks sõnadest, mida kasutada, aga mitte päris täpne minu vaatepunktist. Nartsissism oleks ehk liig lahmiv termin, aga miskit nartsissismi ja edevuse vahepeal? Või siis hoopiski ebakindlus? Tõestamisvajadus? Mis iganes, minugi arvates pole ülikirglik some-elu atraktiivne. Samas, igalühel on õnneks vabadus talitada, nagu heaks arvab, ja vabadus teiste arvamusest mitte hoolida.
Kunagi oli aeg, kus mu arvamus Clint Eastwoodi kohta muutus ühe lause pärast, mis ta ütles. Siis kui ta keeldus Obama käest mingit autasu vastu võtmast, öeldes et Obama pole tema president. Minu jaoks polnud probleem tema poliitilistes vaadetes vaid just nimelt selles, kuidas ta keeldus tunnistmast, et Obama oli rahva poolt valitud president. Valimised on minu jaoks just see etalon, et ma võin ju kaotada aga vähemalt peaks säilima võime enamuse eelistust aktsepteerida. Ehki jah, viimasel ajal on see võime niikuinii kuhugi kadunud.
ReplyDelete/kiristab hambaid/ Variante "allowing"-i eestindamiseks on palju, ei saa öelda, et ei ole võimalik eesti keeles asju öelda! Ma kasutaks praegu sõna "möönmine" . Aga tegelikult pole lubamine ka vale! "Ma luban sellel asjal olla".
ReplyDeletePraegu tahaks kaklema hakata, aga üldse pole aega ja vaba vaimujõudu ja nii ka tegelt ei sobi ju, et ma viskaks poksikinda õhku ja siis ise jalga laseks.