Katarina kirjutas kikivarvul kõndimisest. Ettevaatlikkus andvat märku, et kõndija ei tunne end omade hulgas olevat. Minugi mõtted on tollesama teema ümber juba jupp aega tiirelnud, paraku pole ma täna targem kui aasta tagasi. Oman kahte teineteisele risti vastukäivat nägemust, ja see muudab elu kohati keeruliseks. Või noh, mitte just keeruliseks, kuid ilmselgelt saaks endal lihtsam, kui seisukoht oleks ühene. Aga tee või tina, ei ole. Vot niimoodi, mitmetahulisena, näen mina seda asja:
Ühest küljest, jaa, elementaarne, et lähedastega, hõimlastega võib ja saab igaüks absoluutselt tema ise olla. Aga. Võtame näiteks perekonna. Lähisugulased. Astuvad muudkui täie tallaga, kikivarvul kõndimist ei kaalugi, sellelsamal “tunnen end oma hõimu hulgas vabalt” põhjusel. Tulemus? Kes meile pahatihti kõige enam haiget teevad? Needsamad lähedased, kõige lähedasemad veel iseäranis. Sest esiteks, nad teavad kõige paremini, kus me turvises augud paiknevad, ja teiseks, seesama somes ülessoojendatud vanarahva tarkus “omade hulgas ei pea kikivarvul käima”. Oot, ei, las ma ütlen “me” asemel “ma”, üldistamine teadagi libe tee. Anyway. Sõpradega sama teema: “õige sõber ütleb sulle suu sisse, mis ta (sinust) arvab”, ning muud samas stiilis elutõed. Mistap, kui asja sellest küljest vaadelda, muutub ju toosama hõimlaste hulgas täiel tallal kõndimise vabadus küsitavaks; juhul muidugi, kui eesmärk pole tahtlikult haiget teha.
Ettevaatust, sooritan nüüd äkilise hüppe pere- ja sõpruskonna juurest blogimaastikule: need, kellega end blogijate väikeses kommuunis seotuna tunnen, nendega on ausalt öeldes paras nuhtlus. Ühes küljest, jah, nad on minu jaoks omad. Tolle “hõimlaste hulgas tunned end vabalt” teooria kohaselt ei pruugiks ma sugugi kikivarvul käia. Kuid näe, seesama põhjus (ikkagi omad!) üldjuhul sunnib varvastel tippima. Üldjuhul.
Mismoodi, pagan võtku, ma siis lahendan selle asja? Blogisid lugedes tekib igasugu mõtteid ju. Tahaks pikalt ning põhjalikult kirjutada meestevihkamisest ja naistekiusamisest, menopausi meelesõgedustest, ihuliku ilu ajalikkusest/vajalikkusest… aga mismoodi? Läinudaastase, viidatud postituse kommentaariumis anti nii- ja naasugust, iseenesest üsna head nõu. Et eriarvamused on täitsa ok, mõtted tarvis üksnes kenasti ning kedagi solvamata sõnastada, nimesid ei pruugi nimetada, jms. Aga kui ma raudpoltkindlalt tean, et oma väljaütlemisega astun kellelegi varba peale, ükskõik kui viisakalt ja/või ümmarguselt oma seisukohta ka ei sõnastaks? Mismoodi need kaks ühendada - iseenda vaba väljendamine ning kaasinimeste suunas hoolivaks, hellaks jäämine? Minu jaoks lahendamatu vastuolu, vähemasti siiani. Tunnen end blogimaastikul omade hulgas olevat, samas näib kikivarvul käimine tihtipeale ainuke õige liikumisviis. Sellest hoolimata, et mõnigi kord jubedalt kisub tanksaapaid jalga tõmbama. Ning seda peent kunsti ma paraku kah viljelda ei taha, et nimed jätan välja, kuid kirjutan sääraselt, et sisering saab silmapilguga aru, kellest jutt.
Jah, teate, täitsa hädas olen. Teinekord mõtlen, et äkki mu kihk kui mitte just otseselt vastu vaielda, siis vähemasti vastu kirjutada tuleb asjaolust, et olen lõviosast minu hõimu blogijaist vähemalt kümme, kui mitte kaks-kolmkümmend aastat eakam? Tunnen vanainimeselikku vajadust “noori” liistule tõmmata? Omaenda kõrge vanuse obese otsast kuulutada “oh, mul see kõik juba läbi elatud, jäin ellu, jääte teiegi”? Ma ei tõesti tea. Olen oma blogilektüüri ju täitsa vabatahtlikult kokku pandud, kuid sealt leiab täpselt minuvanuseid täpselt ühe, kõik ülejäänud on nooremad, ca pooled arvestatavalt nooremad. Et siis… ühest küljest klapib mul generatsiooniväliselt suurepäraselt, teisest küljest isutab tihtipeale omaenda elukogemuse ja/või vaatenurgaga üle sõitma, et kuidas nad ometi aru ei saa…
Aga. Kolmandast küljest. (Vahelepõige. Iga jumala kord, kui mingit probleemi erinevate nurkade alt vaatlen, meenub mulle nii umbes kolmkümmend aastat tagasi kuuldud filosoofiline tõetera ühelt rokkmuusikult, kellega toona samas seltskonnas sai liigutud. Filosoofia, olgu öeldud, tõmmati neis ringkondades varrukaist reeglina hea mitu tundi peale keskööd ning korralikku kogust mitmesuguseid meelemürke. Tõetera kõlas: “Igal asjal on kaks otsa, mõlemad on valed”. Sest ajast ongi mul kombeks asju rohkemast kui kahest küljest kaeda.) Et siis jah, see kolmas külg. Indigoaalane sai sellega nii hästi hakkama. Kirjutas omaenda blogis vastulause mu Kaja Kallase postitusele. Lugesin huviga, mõnes kohas noogutasin kaasa, pani mõtlema, mõneti lausa revideerisin oma varasemat seisukohta. Muidugi, kui ta oleks 5500-sse sama jutuga tulnud, ma ilmselt nii noogutav poleks olnud. On see üliarenenud omanditunne või mis, aga mul läheb alati hari punaseks, kui 5500 kommentaariumi jõuliseks vastuvaidlemiseks kasutatakse. Tean, tean, iseenesest nõme ja lapsik minu poolt. Kuid mis teha, peate leppima, et käsitlen siinset pinda isikliku veebipäevikuna, selmet avaliku foorumina. Kui ma otsesõnu küsin, mis lugeja arvab, nagu teinekord teinud olen, siis on muidugi teine asi, eks. Ja no mõnetised eriarvamused samuti ok, juhul kui neid mulle järeljätmatult pealuu sisse ei üritata taguda, mind teise usku pöörata või miskit. Anyway. Mis ma öelda tahan: Indigoaalane lahendas mind vaevava dilemma elegantselt, vastas/vastandus, samal ajal minu seisukohta materdamata. Pean talt õppust võtma, sest noh, blogidepõhist koormat on kogunenud, tahab kergendamist. Aga vähemasti sain seks korraks blogimispeetuse-teemalise oigamisega jälle ühele poole, eks tuleva aasta veebruaris võtan vingu taas üles, traditsioone ei või ometi soiku jätta :)
Foto tegi Paul paar hommikut tagasi me ukselävelt. Tänaseks on enamik lund juba sulanud.
February 25/2024
“It is the most distressing thing, Eliza, to issue pain to someone, even when you know it is for the best.” ― Sarah Penner, The Lost Apothecary
Ilusat ja tujutõstvat lugemist, seekord tõesti yhiskonna valupunkte ei puuduta:
ReplyDeletehttps://kaarnalill.blogspot.com/2024/02/suur-sula.html
Ma olen sama tihti mõelnud. Iga kord kui ma loen/ näen kultuuridest, kus elavad/elasid koos mitmed põlvkonnad ja kuulati/kuulatakse nn hõimu vanemaid jne - kuidas see ikkagi päris elus toimib? Isegi kui, veri on paksem kui vesi ja mingil kombel kõik arvavadki ühtemoodi, kas see pole siis nn loodusseadus, et noored tahavad ikka teisiti, kui nende vanemad? Jätavad oma arvamuse enda teada? Ütlevad välja, aga seda ignotakse a la küll läheb mööda? Või kuidas see toimib?
ReplyDeleteLeidsin vahepeal ühe kanali, kus mul pole mitte ühtegi jälgijat. Piinlik tunnistada, aga see on tõeliselt vabastav.
Iseeendaks saavad jääda ainult väga head inimesed? Või?
Jah, just, kuidas see hõimuelu “vanal heal ajal” toimis? Ehk me lihtsalt idealiseerime minevikku, ilmselt lendas sealgi verd ja sulgi küll ning veel? Samas, hõimuelu, kui vanuse faktor kõrvale jätta, toimib täitsa kenasti kogukondades, kus kogu kamp ühesugust maailmavaadet jagab, mida sarnasemat, seda parem (poliitika, valijaskond).
DeleteMa küsiks, MIS kanal see on, kus sa vaba väljendust saad nautida, aga eeldan, et sa ei saa/taha vastata :)
Kas head inimesed saavad iseendaks jääda? Oleneb, mida “hea” all silmas pidada. Leplikkust, kõigi ja kõige mõistmist, teise põse ette keeramist… jah, pühakud ilmselt saavad iseendaks jääda. Ja ka pühakute vastandid, kes millestki ega kellestki ei hooli.
kujutan ette, et maailm muutus siis väiksema kiirusega. Või muutus tsükliliselt (aastaajad), nii et see pikas perspektiivis ei lugenud; eri põlvkondade elu ei olnud nii erinev, et suur osa varasemat kogemust ära aeguks (isegi mul on omast ajas oskusi, mida praegu ei lähe enam vaja - olgu kasvõi kaugekõne tellimine).
DeleteJah, nõustun, maailm muutus väiksema kiirusega. Ja kogukonnad tegelesid ju põlvkondade viisi sama asjaga - karjakasvatuse, põlluharimisega näiteks - ning neil aladel olid/on uuendused suht visad tulema, enamjaolt järgitakse traditsioone. Tänapäeval on pigem erand, et noorem põlvkond võtab elatise teenimise viisi vanemalt üle.
DeleteMul on blogijate kommuuniga see häda, et kõik kirjutajad on naisterahvad. Ja no võta või jäta, aga mõtlemine ON erinev. Nagu see Juku ja mineti anekdoot, mida ma siia kirjutama ei hakka, sest daami päevik ikkagi ju. Ehk siis ma lakkamatult ainult vastanduks, aga see ei ole kuigi jätkusuutlik suhtlus-viis. Tulemusena ma siis lihtsalt loen aina vähem.
ReplyDeleteKaur - kui täna viitsid Ristikusse tulla, siis nii omavahel võin kinnitada, et olen meesterahvas:)
Delete„... daami päevik“ :) Nii armas!
DeleteAga muidu olen Marfaga sama meelt: minugi jaoks pole nõustumine/mittenõustumine soopõhine. Kusjuures seda nii virtuaalses kui reaalses maailmas. Me blogikommuuni näitel: sinuga olen pea alati samal lainel, TT-ga üksnes harva. NB! See pole kriitika TT suunal, mina ja tema oleme lihtsalt väga erinevad isiksused, erinevate maailmavaadetega. Ja selles, et inimesed on erinevad, pole ju miskit halba.
ma arvan, et Kaur pidas suuresti silmas seda, et ta tahaks üleüldse rohkem vastanduda ja vaielda, aga tajub, et siin pererahvas ei soovi, ja defineerib selle soovide erinevuse soolise erinevusena.
DeleteEi, ma otseselt ei taha vaielda. Kuid üksjagu on selliseid sissekandeid, kus minu vaade või lähenemisviis oleksid teistsugused, aga ma ei oska seda viisakalt või ilma vastandumata välja ütelda. Lisaks on olnud mitmed päevikud, kus mul on tunne, et kirjutajanna ise teadlikult provotseerib, aga arutelu ka ei kannata. (5500 ei ole selline ja tegelikult ma üldse olen selliste lugemisest ammu loobunud, nii et palun ärge keegi arvake, et ma teist räägin.)
DeleteMa muide olen end koolitanud (koolitus, paraku, on siiski veel pooleli :)) neis blogides kommenteerimisest hoiduma, mis minu vaadete ja/või lähenemisviisiga ei klapi, aga mida siiski põhjusel või teisel jälgin.
DeleteProvotseerimisest - jaa, nõus sinuga. Ning ei, ma ei kahtlustagi, et sa 5500 nende alla liigitad, ma siin ju ühtepuhku kirjeldan üksikasjalikult, mismoodi soovin kommentaariumis koheldud saada - isegi juhul, KUI provotseerin. Ma ei jäta lugejaile vabu käsi, et siis nurga tagant kaikaga kallale karata. Siinses kommentaariumis on silt juba välisuksel: ettevaatust, kaigas! :)
Sul on õigus, aga naljakas siiski :)))
DeleteThis comment has been removed by the author.
DeleteMulle küll meeldib sinu kommentaare lugeda, Kaur, ja vahel natuke vaielda ka, sest inimesed ongi erinevad ja näevad asju erinevalt. Ma isegi kaldun arvama, et see pole soopõhine, aga võin muidugi eksida, valim on järelduste tegemiseks liiga väike ;)
ReplyDeleteAitäh :)
DeleteVaielda... või arutada... jaa.
Aga erinevused algavad juba teemade valikust. Näiteks endassevaatamise sügavusest ja selle kajastamisest. Väga paljudes veebipäevikutes on selliseid sisekaemusi, mida ma võin küll ise mõttes mõtelda, aga mida ma ei oskaks või ei söandaks iial kirja panna. Ammugi siis avalikult...
Kaur, jaa, kui blogide/postituste temaatikast rääkida, siis muidugi. Siin on märkimisväärsed sugudevahelised erinevused, vähemasti meie blogikogukonnas.
Deletenotsu, mul meenub, et mingi aeg tagasi kusagil kellegi blogisabas (VÄGA täpne kirjeldus, eks, aga tõesti ei mäleta, millal täpselt ja kus) sai vesteldud/väideldud meeste tundeavalduste teemal, mitmest vaatevinklist – blogimaailm, reaalelu, mehed naiste seltskonnas ja mehed omavahel – ja seal väitsin ning väidan tänini, kogemuspõhiselt, et seegi on (küll mitte reeglina) indiviidi-, mitte soopõhine käitumine.
DeleteSoopõhine käitumine on kahtlemata olemas, aga see on enamasti õpitud ja sotsiaalselt tellitud, mitte bioloogiline. Seega - ei ole vääramatu. Mida aga sootsium meile õpetab, on valdavalt see, et meesterahva arvamus on väärtuslikum ja kui meesterahvas arvab midagi naisterahvaste kohta üldiselt, siis peab tal tingimata õigus olema. Ja kui keegi naine selle vastu mässu tõstab, siis ongi ebahügieeniline olukord kohe käes.
DeleteMorgie, mulle tundub, et väide "meesterahva arvamus on väärtuslikum" sõltub kultuuritaustast ja kogukonnast ja. Hoo pealt meenuvad näiteks Itaalia matroonid, nemad ütlevad perekonnas viimase sõna, mehed lasevad kodus kõrvad lonti, olgu nad koduväliselt (enda arvates) nii kõvad vennad kui tahes.
DeleteJa muide, ka naisterahvad arvavad meesterahvaste kohta "üldiselt", üksiti kindlad olles, et neil on õigus. Mul on sel teemal postitus soojas, tahab natuke küpsetamist veel.
Ma ei usu, et ka itaalia mammadel see asi nii palju parem oleks, võibolla olen lihtsalt pessimistlikus tujus, aga mul on suht kopp ees sellest, et kui ma näiteks kirjutan autost, siis ujub kohale keegi ennast ainult tilli olemasolu tõttu eksperdiks pidav isik ja kirjutab, et see auto on igavene pask, müü see maha ja osta hoopis (misiganes tema margieelistused on) ja kui ma kirjutan sellest, et mulle - isklikkult mulle! - ei meeldi grupitööd, ujub kohale keegi, kes samadel alustel vastab, et: "Ma ei saa TEIST aru, kõik ju ometi rõhutavad kui tähtsad on grupitööd..." ja see "mittearusaamine" on lihtsalt poos kõrge hobuse seljast; ja näiteks, kui ma oma vallalisepõlve ajal oma blogis kirjutasin, et seksiisu tahab silmanägemise ära võtta aga pole nagu eriti kellegagi seda teha, ilmus kohale järjekordne tilliomanik ja kukkus dotseerima teemal: "Ma ei saa aru, miks naised on nii kadedad, ei ei taha oma mehi teiste naistega jagada", jne. Need ei ole ainukesed juhtumid, aga eesti blogimaastikul on valdav just selline hoiak. Rääkimata sellest, kui vastik on tegelikult mõtteviis, mille kohaselt "naised" justkui moodustaks ühe, ühtemoodi mõtleva massi ja "mehed" selle teise ja parema - teate, ei, naisi on erinevaid, nad kirjutavad erinevalt ja sama käib ka meeste kohta ja mul on kõrini, KÕRINI sellest "naised nii ja mehed naa" jauramises, KÕRINI!
DeleteSt kui juba alustada eeldusest, et naised mõtlevad/kirjtuavad ühtmoodi ja mehed teistmoodi, siis see on juba suur viga mis viib järgmiste vigadeni, sest kui sa loed mingit teksti eelarvamusega, siis sa näedki seal ainult võõrapärast ja vastuvõetamatut. Ometi on näiteks.. Võtame selle lolli igivana eelarvamuse, et mehed on paremad kokad kui naised. Juhul, kui nad üldse kokkavad. Nii mõnigi mees, kes süüa teha ei suvatsegi, kannab endaga kaasas meelitavat mõtet, et ta ei tee süüa ainult sellepärast, et see ei sobi tema väärikusega perekonnas, aga kui ta teeks, siis ta teeks seda palju paremini kui naine. Sest tippkokad on ju ometi mehed! Siinkohal unustatakse ära:
Delete1. naised, kes igapäevaselt kokkavad, teevad paljusid asju säästlikult, sest pere eelarve; ja teiseks säästetakse võimalusel ka töövaeva pealt, sest aeg ja see, kes kokkab igapäevaselt, on selle tegevusega ülekohtuselt koormatud niikuinii. See, kes kokkab harva ja üksnes oma kunsti näitamiseks, ei pea kokku hoidma ei aja, entusiasmi ega ka hiljem koristamisele kuluva vaeva arvelt.
2. Tippkokaks saamine on julm konkurss ja nagu paljudes sellistes konkurssides on paljud naised esiteks rohkem hõivatud pereeluga ja teiseks suhtutakse neisse juba niigi eelarvamusega. Aga see, kuidas inimene tajub toidu maitset, sõltub tema eelhäälestatusest väga suurel määral. Mitte ainult toidu. Ning soopõhine eelhäälestatus mõjutab kõiki ja kõikides valdkondades! Näiteks...
Ma istusin täna hommikul hambaarsti ukse taga ja vaatasin ekraanil info taustaks vilkuvaid keni keskpäraseid maastikufotosid. Fotodel oli autori nimi juures, umbes nagu: P. Murumägi, vms. Hakkasin mängima mõttega, et mida see "P" seal tähendada võiks, kas Pillet või Peetrit, ja mis teha, fotode tähendusrikkus ja taseme taju muutus mingil moel vastavalt sellele, kumba neist ma autoriks pidasin. Ometi olid need kogu aeg samad fotod.
Kuule, kui mu ventileerimine liiale läheb, siis kustuta midagi mu kommentaaridest maha, eks ma olen praegu väsinud ja magamata ka ja võibolla ei taju situatsiooni hästi, aga pmst. Mõte jääb samaks.
Pagan küll, Morgie, su kommentaarid ei tule jätkuvalt mu e-mailile, ja ma blogi tagatoa kommikasti unustan ühtelugu vaadata. Pean selle kombe omale sisse harjutama.
DeleteMis jauramisse puutub... ma ausalt öeldes olen väheke väsinud sellest naiste ja meeste vastandamisest, minulgi on “mehed nii ja naised naa” üldistustest kõrini, Samas, näe, on jah seesamune soopõhine eelhäälastus ju täiesti olemas.
Aga millest mul samuti kõrini on, on viimasel ajal minu poolt loetavas blogilektüüris lokkav meesteviha. Sellest ka mu värskeim postitus. Seesama su kokanäide – ma tunnen head hulka erinevate elukutsetega mehi, kes kodus väga tihti ja väga hästi kokkavad, ja mitte “oma kunsti näitamiseks”, vaid et perele maitsvat ninaesist pakkuda. Ise muide koristavad kah pärast. Nii et jah, minust blogosfääris meesterappijat ei saa, ei maksa lootagi :)
Aga sina, kulla sõber, vaata, et sa end liialt ära ei kurna töö- ja koolivärgiga ja kõige muuga. Tead ju küll, all work and no play… jne.
p.s. Foto on ilus jah, aitäh - ja meil neid tiigikesi tervelt kaks siin.
Kuidas, mis valemiga saad sa minu kommentaarist välja lugeda meesteviha või meesterappimist, kui ainus asi, mida ma vihkan ja mida ma rappida tahan, on NÕMEDAD EELARVAMUSED? Mina näiteks ei saa aru, miks peaksid nii mehed kui naised oma vigu kui ka saavutusi pisendama sellega, et ajavad selle kuidagi soolise kuuluvuse kaela. Ja muide, minu jutt ei käinud sinu tuttavatest meestest, ma tõin näite. Tead, misasi on näide?
Deletevõi noh, siis oli ju veel (natuke vist ikka veel on?) Justin Petrone blogi, mis oli puha üks tundeline teekond.
ReplyDeletePS: Väga ilus foto, romantiline lumine tiigike.
ReplyDelete