Kaks kuud tagasi sai Anu juures räägitud sellest, kui erinevalt inimesed hambapastatuube kohtlevad. Mõni viskab prügikasti, kui seal veel kõva kogus pastat sees, aga päris ühe käega enam välja ei pigista, vaid tuleb teinegi appi võtta. Mõni (nagu Anu ja mina ja veel hea mitu kommentaatorit) lõikab tuubi vaat et lausa pooleks, et seda va viimast tilka kätte saada. Kusjuures ma pole ilmselt ainuke, keda ei kannusta niivõrd rahaline kokkuhoid, kuivõrd… ma ei teagi… mingi “kasuta kõik viimseni ära, muidu oled laisk ja lohakas” mõtlemine? Jaa, raha mängib samuti mõningast rolli, kuigi olen piisavalt heal järjel, ei pea toitu ning esmatarbekaupu ostes sente lugema. Muidugi säästan meelsasti, kuid kindlasti pole üksnes raha see, mis mind kääridega hambapastatuubi kallale ajab. Meeldiv oleks mõelda, et tõukavaks jõuks on keskkonnasäästlikkus, paraku pole ka see ainuke põhjus. Impulss on kusagil mujal - alateadvuses, lapsepõlves, elu jooksul kogetus. Tõenäoliselt nende kolme summa, pluss väiksemat, hoomamatumat mudru veel lisaks.
Täpselt samamoodi talitan kõikvõimaliku muu pakendis müüdava kraamiga, st. kasutan viiiiimse tilgani. Kreemid, shampoonid, nõude- ja pesupesuvahendid. Toidule teen erandeid; kui mõni õli või määre liig kauaks seisma jäänud, rändab komposti. Kuid seda juhtub harva. Ühesõnaga, jah, mu on mingi kiiks, et pakend peab sisust täiesti tühi olema, enne uut kasutusele ei võta, olgu seda lõppu välja koukida/pigistada nii keeruline ning aeganõudev kui tahes.
Ahjaa, lubasin Anu juures, et annan teada, kaua mul üks hambapastatuub kestab. Märkisin lausa kalendrisse: uus sai kasutusse võetud 1. novembril. Täna on 2. jaanuar, ning tuubis veel kõva 5-6 hambapesu alles, ilmselt rohkemgi, kui põhi alt lõigata. Aga vot seekord tegin uue aasta puhul sihukese triki, et panin tolle vana tuubi tallele, paaripäevaste matkade tarvis, ning korkisin tuttuue lahti. Ütlen sellegipoolest, et hambapasta (100-grammine) pidas vastu täpselt kaks kuud. Mul pole õrna aimugi, kuhu end selle tulemuse põhjal paigutada. Kas ohtra pasta kasutajate sekka, või vastupidi, nende, kel seda vähe kulub? Hambaid pesen, nagu tsiviliseeritud inimesele kohane, kaks korda päevas, teinekord ka rohkem, kui kuskile välja minekut või nii.
Aga! Toda obsessiivset tuubitühjendamist võib vaadata ka hoopis teisest, mittemateriaalsest küljest. Kõigepealt tähendusrikas asjaolu, et alanud aastal võtsin täiesti vabatahtlikult kasutusele uue tuubi, kuigi vanas veel mingil määral eluvaimu sees, vähemasti minu standardite kohaselt. Mõne teise jaoks oleks tuub ilmselt juba ammu tühi olnud. Teate, mida see näitab? Seda, et olen tasapisi ära õppimas, et iga kord ja igas asjas pole mõtet tuubi tilgatumaks pigistada, veel vähem terariistaga torkima minna. Tükk maad mõistlikum ja tervislikum on võtta uus tuub, selmet jubedalt jõudu ning aega kulutada, halvemal juhul end kääriotstega veristades. Jah, mulle tundub, et olen tasapisi omandamas oskust aru saada, millal on tuub piisavalt tühi, et sellega tegelemine üksnes energia tuuldeloopimiseks kujuneks.
Näiteid? Olge lahked. Esiteks, eraelu. Mu esimese abielu tuub oli ammuilma tühi, samal ajal kui mina üritasin sealt aastate kaupa miskit välja pigistada, ühtepuhku sõrmehaavu plaasterdades, sest käärid, eks. Teiseks, looming. USA-elu algusaastatel pigistasin, hambad ristis, kunsti- ning käsitöötuubi, mille sisu ei klappinud kohaliku ostjaskonna huvidega. Mina aga muudkui pressisin, et no peab ju lõpuks välja tulema. Ei tulnud. Viskasin vana minema, võtsin uue tuubi, asjal kohe teine jume. Kolmandaks, elukoht. Mäletate, onju, et sain me Oregoni kodu umbes aastake tagasi viimse vindini lihvitud, alates interjöörist lõpetades eksterjööriga. Sisustus, iluaed… ja nüüd kolime Arizonasse, kus sama trall otsast pihta hakkab, elamise omaenda käe järgi sättimine. “Vana” mina oleks ülalpool nimetet puhkudel kasutanud sääraseid sõnu nagu püsimatus, pealiskaudsus, allaandmine, läbikukkumine, enese mahasalgamine… Uuem mina haarab uljalt uue tuubi, isegi kui vanas veel paar hambapesu sees.
Kui nüüd hoolega meenutada, siis “uus” mina hakkas tegelikult juba mõnedkümned aastad tagasi pead tõstma. Ja ma tahan lausa nimeliselt välja hüüda kaks tarka naist, lähedast sõpra, kes seda tekitada on aidanud; üks Eesti ajast, teine mu esimestest Ühendriikide aastatest. Marju ja Pamela. Kummagagi ei suhtle ma tänaseks enam väga tihedalt. Ei, mitte kõige vähematki negatiivset pole me vahel. Lihtsalt elu tuli vahele, viis erinevatesse suundadesse, nii otseses kui kaudses tähenduses. Mõlemad naised aga on mulle vähemasti korra öelnud, et tuleb osata lahti lasta. Inimestest, asjadest, oludest. Jaa, jaa, tean, vana tõde ju, võiks lausa öelda, et äraleierdatud. Kuid minu jaoks on mõnigi kord märgilisem see, kes, kuidas, millal ütleb, kui see, mida öeldakse. Ning miskipärast sööbis just too nõuanne nende mõlema suust eriti eredalt mällu, seda eredamalt, et nad kasutasid vaat et samu sõnu, kuigi erinevates keeltes. Postituse konteksti pannes: mõlemad ärgitasid uut tuubi avama, kui vanaga hambapesu puhul juba liig kõvasti tegemist.
Vot sihuke uusaastapostitus siis minu poolt. Tulgu teil kõigil täistuubi aasta!
Jaanuar 02/2024 Image: Internet
“The key to dancing is to do it without music. Whoever first paired dancing and music together was an absolute lunatic, and would have been more useful to society if squeezed out of a tube of toothpaste. Nine out of ten dentists agree with me.” ― Jarod Kintz, There are Two Typos of People in This World: Those Who Can Edit and Those Who Can't
Väga ilus ja elurõõmus postitus :) Ilusat uut aastat sulle! Ma ootan juba põnevusega, millal te kolite ja et mis uus ja huvitav teid kõik Arizonas ees ootab.
ReplyDeleteMina hambapastatuubi kääridega katki lõiganud ei ole, aga sisu tahan viimseni kätte saada küll. Nii palju kui see pigistades võimalik. Ma raiskan piisavalt palju asju, olgu siis see hambapastagi see üks asi, mida ma peaaegu üldse ei raiska :)
Aga laiema mõttega olen samuti nõus. Peab oskama minna lasta, kus see on vajalik. Suhetel, emotsioonidel, vaidlustel... Ma olen seda usku, et me teeme oma elu ise, mitte ei juhita seda kusagil kaugel kellegi teise puldist, vajutagu nuppe siis jumal või Kaja Kallas või kes iganes. Seepärast tulebki seda tõesti aktiivselt juhtida. Ja mõnikord tuleb ka "delete" nuppu kasutada.
Oojaa, Arizonat ootame me ise ka, seda enam, et Oregonis on juba nädalate kaupa vastikult udune ja niiske ja külm olnud...
DeleteJa muidugi parimad soovid uueks aastaks ka sulle ning su lähedastele!
äkki tundub soojem, kui ma ütlen (tõega!), et mul siin Tartus näitab hoovitermomeeter praegu miinus 23,8 ja tõenäoliselt on hoovi peal tänu maja lähedusele ja tuule puudumisele paari komakoha võrra soojem kui päriselt - käisin jalutamas ja vastu tuult käies lakkasin vahepeal oma nina tundmast. Riided tegid oma töö hästi, aga näost jäi väike lapike ikkagi kliima, et mitte öelda atmosfääriliste nähtuste küüsi.
DeleteKaldun sealjuures uskuma, et see on ikkagi kergem taluda kui Tallinna -18 koos sealse tuulega (kuigi ilm.ee väidab praegu Tartu tajutavaks temperatuuriks -32 ja Tallinna omaks -29 - küllap oleneb ka, kus täpselt parajasti olla.)
Issake, vaatan jah, et teil on seal lausa põhjanaba!! Aga see on tõsi, et Tallinn tundub talvel külmem kui Tartu, isegi kui temperatuurinumbrid kattuvad. Õhuniiskus ja tuul...
DeleteSiin on hetkel väga veider ilm, selles suhtes, et numbrite järgi nagu ei tohiks midagi ekstreemset olla, aga MINE PEKKI kui külm tegelikult õues on. Ja kõik inimesed kurdavad, et kodusid pole võimalik soojaks kütta. Mul sama mure - vanasti läks ahju kütmisega ikka nagu tuba soojaks, aga nüüd küta palju tahad, midagi ei mõju, nagu puukuuris elaks. Maja on sama, ahjud on samad, puud... ma ei tea, tänapäeva puudes äkki viga? :D
DeleteImelist uut aastat!
ReplyDeleteJaa, ma mäletan hästi seda Anu hambapasta postitust - ehkki, nagu kontrollisin, kommenteerimiseni ei jõudnud. Küll aga käis ka minul seda lugedes mingi plõks - mul on samuti (lapsepõlvest? keskkonna säästmise eesmärkidel?) harjumus kõik asjad max lõpuni kasutada... Mis tähendab, et pigistan hambapastat viimse hetkeni ja siis lõikan pooleks... Samas olen selline esteet, et kõik asjad võiks olla ilusad ja korras, poolik hambapastatuub vannitoariiulil on minu jaoks visuaalselt väga häiriv. Ehk siis pärast Anu postituse lugemist sain endaga nii palju kompromissile, et järgmise tuubi tühjaks saamisel pigistasin küll viimse välja, aga lõikama ei hakanud, viskasin ära :D
Ja see on sul tore võrdlus eluga laiemalt, et ei tasu kõigest viimset välja pigistada... Nii õige ju. Pean ka teadlikumalt seda tilgatumaks pigistamist vältima.
Tead, ma olen samasugune, poolekslõigatud tuub ei tohi silma all olla! Hoian vannitoakapis. Ja noh, nagu näha, kisub üleüldse sinnapoole, et ehk edaspidi võtangi pigem uue, selmet vana kallal kääre kasutada...
DeleteSee vanast lahtilaskmine laiemas plaanis on väga hea mõte, mitte, et see alati nii lihtne oleks, aga väärib pingutamist.
ReplyDeleteHambapastatuubidega on vist puhas harjumuse asi vanast viimane välja pigistada, tuubi katki ei lõika, aga vahel on küll tunne, et viimse tortsu väljapressimise asemel on mõistlik uus tuub võtta. Muud veidrad kokkuhoidmise kiiksud veel lisaks, nagu see, et kui vaja nüüd pühade ajal mitu küünalt põlema panna, siis ikka võimalkult minimaalse arvu tikkudega, st vajadusel teise küünla abil jms. Ratsionaalset seletust ka sellele praegu ei ole, sest tikke jagub ning muul ajal neid ka ei kulu.
Jaa, tikkude, hambapasta jms kokkuhoidu on lihtne teostada, lihtne iseennast ära petta, et oo, näe, ma mõtlen nii majanduslikult. Ja siis samal ajal kusagil mujal, suuremate asjadega/summadega laristame lahke käega :) Või noh, ma sinu eest ei tea rääkida, aga mul küll kukub vahel nii välja.
DeleteNagu Kristallkuul - üldisele mõttele noogutan kaasa, aga vähemalt kreemituube jäängi pooleks lõikama, sest nad on nii tugev ümbertöötlemiskõlbulik plastik (kõvem plast - vastandina nt kilekotimaterjalile - pidi olema üks paremini ümbertöödeldavaid pakendimaterjale) , aga ma kahtlustan, et ma ei saa neid ümbertöötlemise jaoks muidu piisavalt puhtaks. Ja kui ma neid pärast poolekslõikamist ei kasutaks, ei oskaks ma selle kreemilödiga jälle midagi pihta hakata.
ReplyDeleteAga päris aus olles ei teki mul sellega õieti küsimust juba seepärast, et ma unustan täiesti krooniliselt uut tuubi osta ja siis ei jää lihtsalt muud ülegi kui sealt vanast viimast pära välja limpsida. Need prügikäitlemismured tekivad pigem nende päradega, mida nii kangesti pole vajagi, nt sprotiõli vms.
Ma jälle sihuke pool-prepper, kel ALATI hambapastat kodus varuks vähemalt paar tuubi. Aga sprotiõli pärade jaoks tuleb koer võtta :)
DeleteMinul on kriitiline aeg uus hankida, kui (viimane) varus olev on kasutusele võetud. Kunagi pole muret, et nii otsas, et midagi pole.
DeleteMees on teiesugune - temal on vetsupaber "otsas", kui eelviimane rull on käigus. Minu "otsas" tähendab, et on, noh, otsas.
DeleteMis tähendab, et neid asju, mida tema ka kasutab, ongi alati niiviisi varuks, aga puhtalt minu asjad, need saavad ka päriselt otsa.
Ma arvan, et see va prepperlus sõltub ka elukohast. Kui sul pood lähedal ja vetsupaber või hambapasta nö. jalutuskäigu kaugusel, mõtled teisiti kui meie siin suhteliselt in the middle of nowhere. Muide, California, Oregoni, Washingtoni elanikke utsitatakse lausa valitsuse tasemel (+ American Red Cross) varusid kodus hoidma:
Delete"With the current preparedness levels of Oregon, we can anticipate being without services and assistance for at least two weeks, if not longer, when the Cascadia Subduction Zone earthquake occurs. While this will be difficult to overcome, individuals, businesses, schools, government and communities can take steps to prepare. Take action now by actively planning and preparing yourself and your community to "Be 2 Weeks Ready" for disasters."
https://www.oregon.gov/oem/hazardsprep/pages/cascadia-subduction-zone.aspx
Pfft, mul on vetsupaber "otsas" siis, kui 36-rulline paken poole peal on.
DeleteKohviube on ka hetkel ainult kaks kilost kotti kodus, ilmselgelt on uut kotti vaja..
Läheb ületrumpamiseks, aga: kuna tunnistan, et olen pool-prepper, siis mul on vetsupaber "otsas", kui üks 36-rulline pakend veel terve, aga teine esimese kolmandiku peal. Ja kohvioad on "otsas", kui kaks-kolm ühekilost pakki veel terved, aga kolmas juba kasutuses.
DeleteNii et jah, "otsas" on suhteline mõiste... :)
osa asju ma varun kusjuures ka. Iga kord, kui Finn Crispi odavalt saada on! või tomati- või kaunviljakonserve.
DeleteIlmselt on vahe selles, mida ma pean hädavajalikuks kraamiks (ma olen nõukogude aja laps! ma mäletan aega, kui suurem osa ajast polnudki mingit vetsupaberit!)
no ja linnainimene ka muidugi. Kui tsivilisatsioon peaks nii palju ära vajuma, et enam poest vetsupaberit ei saa, siis ei töötaks mul nagunii enam vets ise ka, tuleks kompostipeldik jälle üles panna ja siis võiks juba südamerahuga kasutada ammuseid lahendusi, kus ennast puhastati katkiläinud riietest tehtud lappidega. Kuna ma olen halb äraviskaja (tuubi lõpunipigistaja surmani!), siis midagi sellist majapidamisest ikka leiaks.
aga varude kogumise tehnika on autoga ja autota inimestel ilmselgelt erinev. 36-rullist pakki oleks käe otsas kole tülikas koju vedada, käe otsas on mõistlik kuni kaheksane ja siis ka ainult üks korraga.
Deleteneid finn crispe kogun kah ühe ja kahe paki kaupa, kui palju käe- või seljakotti parajasti mahub.
Vot see nõuka-aja märkus on huvitav. Mul ongi vetsupaberi varumise kiiks justnimelt seetõttu, et nõuka-ajal oli see defitsiit. Ma ei taha ajalehe või kaltsuga tagumikku pühkida, ma olen seda teinud! Ja noh, seetõttu varungi vähemasti esimesteks zombie-rünnaku järgseteks kuudeks. Mis pärast seda saab, eks paistab :)
DeleteAga jah, varude kojutassimise osas sinuga nõus. 36 rullist pakki käe otsas ei tassi. Oot ma googeldan misasi on FinnCrisp... nimi tuttav aga... ahaa! Crackers!
crackers on... tehniliselt vist õige, kuigi murran pead, et järsku oleks biscuits - briti tähenduses, "kuivik" - õigem. Aga kui ameerika inglise keeles hõlmabki crackers ka kuivikuid, siis klapib.
DeleteTglt on need parimad finncrispid sellise maitsega, nagu tumeda haputaina-rukkileiva koorukesed, mis on veel krõbedaks kuivatatud. Superluks leib - puhas krõbe kooruke! vähemalt minu jaoks, kes ma olen alati koorukest leiva parimaks osaks pidanud.
Eeei-ei-ei!! Ameerikas on biscuits ja crackers täitsa erinevad asjad.
DeleteSinu FinnCrisp on crackers. Biscuits on säärased:
https://www.kingarthurbaking.com/blog/2023/01/30/history-of-american-biscuits
Näiteks: hommikusöögiretsept:
https://en.wikipedia.org/wiki/Biscuits_and_gravy
huvitav. Välja näevad need biscuits äärmiselt keskeuroopa pogatšate moodi, aga kergitamine on küpsetuspulbriga, mitte pärmiga (või tainasisese õhuga). Peaks eksperimenteerima.
DeleteMa ka lõikan pooleks tuube. Aga ma ei mõtle, et see on kokkuhoid või miskit. Mulle tundub lihtsalt, et asi lõpuni kasutada on mõistlik. Noh et miks ma peaksin see 10x hambapesu jagu pastat, kreemi vm ära viskama 🤔
ReplyDeleteAga seda poolekslõigatud tuubi ma menetlen nii, et äralõigatud saba surun teisele otsa, nagu kaane. Näeb välja nagu väiksem tuub lihtsalt.
Tuubisaba kaanena kautamine tundub hea nipp. Proovin.
DeleteHeh... su võrdlus hambapastatuubi ja muude tuubide tühjaks pigistamise vahel on igati akuraatne.
ReplyDeleteJuba ammu ilma (ühes oma eelmises elus) lugesin, et üks kõige olulisemaid õppetunde elus on saada aru, millal on vaja rohkem pingutada ja millal asjadel minna lasta (when to try harder and when to let go). Ma olen seal visalt pingutajate klubis, sest allaandmine on ju läbikukkumine.... (pööritab silmi ja ohkab irooniliselt ise seda lauset lugedes).
Ma pigistan hambapasta ja kreemituubid lõpuni, ilmselt lihtsalt harjumusest.
Aga sellest suurem esimese maailma probleem on minu jaoks majoneesipudel (tuub?), kust ei saagi majoneesi täitsa lõpuni kätte ja iga kord ahastan vana pudelit minema visates, sest "toitu ei tohi raisata!"
Igatahes, saadan siit põhjapoolsete naabrite juurest sulle, Paulile ja Lillikesele kõige paremad uue aasta soovid!
Jaa, pingutamine versus minnalaskmine... Keeruline otsustada, millal mida. Ning kui päris uue asjaga/oluga tegu, pole kogemusi kah ju kuskilt võtta, mis ostustada aitaksid.
DeletePaul, Lillikene ja mina täname heade soovide eest, saadame omalt poolt samasugused põhjanaabrite poole teele :)