Ühepajatoit

 



Talvisel ajal ilmselt võtaksin iga järgneva teema eraldi, põhjalikumalt ette, saaks hea mitu postitust. Aga on suvi. Ja meil siin Oregonis sedasorti suvi, mis enne pealehakkamist häbemetult pikalt hoogu kogus, ja millele eelnesid vastikult jäine talv ning kauakestev, külm kevad. Mistap mind on tabanud Maarjamaa suvedest tuttav tunne, et tuleb võtta, mis võtta annab, kuna kohe saab otsa. Ja Paul on lõpuks Prantsusmaalt koju saabumas, mis tähendab, et ka too väikeste pausidega pea pool aastat kestnud, töölähetustest tõugatud lahusolek saab kohe otsa. On ka aeg. Mis meil küll pähe lõi, et säärase pakkumise üleüldse vastu võtsime??  Iseäranis see viimane ots oli mu jaoks natuke liig. Ma ei taha sellest rääkida. 

Kujutage ette, meil on jälle Rott. Ei, ilmselt mitte seesama, kelle ma kaugele ära sõidutasin. Hästi ei usu, et ta koduigatsusest mitmekümnemiilise teekonna ette võttis. Aga mine sa tea. Igatahes, uus pahalane on platsis, mida tõestavad kolm esimest fotot. Piltidel meie vana väikese Nissan trucki kapotialune. Truckiga sõidame mingi paar korda aastas, ja tegelikult oleks ta juba ammu pidanud paarisaja dollari eest maha müüma, aga Paulil on Nissaniga väga isiklik, nostalgiline suhe. Igasugu ammuaegseid mälestusi, karu küünejäljed esiakna klaasil ja nii edasi. No ja minulegi on truck tegelikult armas, ikkagi esimene sõiduriist, mida siin uuel kodumaal ringiliikumiseks pruukisin. Minap ta ju New Mexicost Orergonigi kolisin, ega see kerge polnud, vana, väikese, manuaalkäigukastiga autoga kiirteedel rekkade vahel ellu jääda. Ühesõnaga, niimoodi see vanake siis meil siin enamjaolt jõude seisab, üksinda nukralt teispool maja, uutematest, uhkematest masinatest eraldi. Mõistagi magus pala neile, kes segamatult kapoti alla pesa teha soovivad. Võtsime küll ettevaatusabinõud tarvitusele, mingi vänge haisuga Rodent Repellent ja veelgi vängema haisuga Irish Spring seep, mille nimel kõik närilisteohus autode omanikud vannuvad. Paraku, nagu piltidelt näha, meie Rotti säärased pisiasjad ei häiri, pesa uhkeldab suisa seebitükkide vahel. Ei teagi nüüd kohe, mis teha. Tundub, et ka mõned elutähtsad juhtmed on läbi näritud. Ilmselt peame Nissani lõpuks teenitud vanaduspuhkusele saatma.  

Teate, nädalake tagasi juhtus säärane asi, et sain vene keeles rääkida. Nii imelik oli, ja ütleksin, et Ukraina sündmuste valguses kuidagi nagu... ebamugav. Tuleb välja, et mu hambahügieenik Tanja on Ukrainas sündinud venelane. (Ei, ma ei hakanud küsima, mida ta Asjast arvab. Aga järgmine kord vist võtan südame rindu ja küsin.) Olen Tanjast ennegi kirjutanud, kuid mul polnud aimugi, et tal puhas vene keel suus. Ja temal polnud aimugi, et mina vene keelest aru saan, natuke ka kõnelda tönkan. Tegelikult oli mu keeleoskus veel mingi 15-20 aastat tagasi päris hea, koeraühingus näiteks sain vene rahvusest hobikaaslastega kõik asjad aetud (loe: juhatuses mõõku ristatud ja piike murtud). Aga tänaseks on vene keel muidugi täitsa roostes, lisaks sõidab inglise keel kogu aeg sisse, kui venet rääkida püüan. Ühesõnaga, Tanjaga me viimase protseduuri ajal tegime nii, et tema rääkis vene keeles, mina enamjaolt inglise (no niipalju, kui sa seal lõuad laiali rääkida saad, eks). Teised med-töötajad, kes meid kuulma juhtusid, olid üsna hämmingus. Eks ma järgmisel korral Tanja toolis lamades püüan vähem englishit ja rohkem russkit pruukida, kuigi, nagu ütlesin, tänaseks toob see mulle veidi mõru maitse suhu. 

Juba mõnda aega jälgin huviga ja mõningase... kuidas seda nüüd öeldagi? kas emalikkusega kõlab liig üleolevalt? – ühesõnaga, jälgin, kuidas mitmed mu suguõdedest blogijad tolle kümne-viieteistkümne aastaga, mis „nooruse“ ja „vanaduse“ vahele jääb, rinda pistavad (no pun intended). No mis viga jälgija olla, kui endal nimetet etapp ammuilma läbitud, eks. Mäletan ja möönan: tundus tõesti imelik, et see viimaks ka sinu endaga juhtub. Et naine, kellena end nägema ja kogema oled harjunud, tasapisi, tükk-tüki haaval kaob, et mitte eales naasta. Aga oo, kui erinevalt me seda paratamatust käsitleme. Persooniti erinevalt siis. Mis? Ah et kuidas ma ise? Noh, mul vist vedas, võib takkajärgi öelda. Igasugu suured elumuutused sattusid justnimelt selle eluperioodi sisse (või mis „sattusid“, eks ma paljuski ise satutasin), mistap ei tekkinud vähimatki lõpetatuse tunnet. Vastupidi, ma hoopistükkis uuenesin, avanesin, sündisin naisena teist korda. (Oma üheksakümnendal sünnipäeval avaldan raamatu, kus ausalt ja üksikasjalikult ära räägin, mis kõik minuga neljakümne viienda ja viiekümnenda eluaasta vahel juhtus.) No ja siis muidugi lisaks veel kodu renoveerimine, omaenda kätega vana maja kohendamine, seegi sattus suureks abiks, nii vaimse kui füüsilise poole pealt. Hoidis kere ja pea trimmis, oli tervistav, väestav, loominguline kogemus. See selleks. Teate, kui ma kaasblogijate tunnetest (ja omaenda püüdlusest kena inimene olla) vähem hooliksin, siis kirjutaksin postituse pealkirjaga „üleminekuea käitumismustrite välimääraja“. Vaatleksin mõlemat sugu. Mul peas täitsa olemas muide, too postitus. Kusjuures ennegi ju välimäärajaid koostatud, näiteks koerasportlaste oma, koeraühingu ajakirja tarvis aastal 2007 (lugemiseks kliki fotol #4). Ah et millisesse kategooriasse iseennast toona liigitanuks? Viimassesse. Pidev ebaõnnestuja. Jaa, mul kogunes pika punnitamise tulemusena küll paar täitsa kena saavutust, kuid sellegipoolest sobitusin enda arvates justnimelt feilijate lahtrisse. Aga see kaldub nüüd juba täitsa teemast kõrvale, eks. 

Lõpetuseks taas sõnake mu pet peeve’st, TikTokist. Ega sealne elu-olu minuni muidu jõuakski, aga teate ju küll mu kiindumust Daily Maili vastu. No ja DM kaaperdab TikTokist ühtepuhku ühte koma teist. Sedakorda sain silmi pööritada tiktokipõlvkonna moealase jalgrattaleiutamise peale. Et väga trendikas olevat jalanõude ja rõivaste stiili vastandamine, näiteks kannad kleiti ja tanksaapaid. No mis ma oskan kosta. Kulla lapsed. Seda trikki on ammuilma tehtud. Iidamast-aadamast. Ei hakka siin sügavamalt kostüümiajalukku süüvima, kuid isiklikest kogemustest võin öelda, et poolläbipaistev, lendlev, pikk boho-kleit + tanksaapad oli möödunud sajandi 90ndatel mu suvine stamprõivastus. Ja toona polnud keegi mingit tiktokki veel uneski näinud. Aga noh, eks sellega ole umbes nagu asjaoluga, et iga uus põlvkond arvab, et just nemad on seksi leiutanud. (Gen Z latest fashion fad sees women pairing the 'wrong shoe' with their outfits. It sees people pairing sneakers or combat boots with dresses and still look chic. Read more:)

July 01/2023

“But there was more to it than that. As the Amazing Maurice said, it was just a story about people and rats. And the difficult part of it was deciding who the people were, and who were the rats.” ― Terry Pratchett, The Amazing Maurice and His Educated Rodents

26 comments:

  1. Kirjuta ikka see välimääraja. Kuniks jääd anonüümseks ja kedagi nimeliselt välja ei toon, on ju kõik korras. Kui keegi end ise ära tunneb, siis ... too bad. Ja mis vanuses naisi sa peamiselt mõtled? 50-65? 40-55? Mina olen vahel mõelnud kirjutada, mis mulje on mulle jäänud neist blogijatest, keda pidevalt loen, et kas (ja millist) muljet nad tahavad endast maailma paisata, minu tõlgenduses. Vahel mõnd erilist lõputult vinguvat ja aastatekaupa halavat, ohvrimentaliteeti kultiveeriva veebipäevikut lugedes (need pole meie püsiringist) mõtlen küll, et "kui sa tahad enda jaoks kirja panna, MIKS siis avalikult?" Kuigi samas - ma võin ju kasutada võimalust mitte lugeda.Oi, kus tahanks vahel midagi öelda, aga ei, kasvatan endas võimet valida vaitolek. Kindlasti ma ise kultiveerin ka poolalateadlikult mingit imagot, võib-olla sellist, milline ma tegelt tahaks olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, ma ei kirjuta. Kuna välimääraja tuleks, nagu ütsin, nende blogijate põhjal, keda jälgin, siis raudpolt et tuntaks ennast ära - sama hästi võiksin ju juba nimed juurde kirjutada :) Mis meil just juhtus, kui paar posti tagasi (enamjaolt enesekriitika korras) TikTokki mainisin, ah? Novot. Aga vanus, kuna küsisid, oleks 40-55. Sest üle selle pole enam „üleminekuiga“, siis oledki juba enam-vähem „üle“ :)

      Imagost. Otse loomulikult ma kultiveerin teatud imagot oma blogis. Teadlikult. Kuskil pole kirjas, et blogimisega peab klaasas käima KOGU oma elu ja olemise laia ilma ette laotamine. Mina näiteks näitan endast ainult kröömikest, ja valin vägagi, mida näidata.

      Delete
    2. Kas üle 55 on vana valmis?

      Delete
    3. 55 ja vana??? Naine on vana siis, kui või suus ei sula ja kirbud pureda ei taha.

      Delete
    4. 55 ja vana valmis? Absoluutselt mitte!!! Pühaduseteotus sedasi arvata! :) Aga vähemasti minu nägemust mööda (kogemuspõhiselt ja ka vaatluste põhjal) on just ca 40- ca 55 see vanus, mida üsna tabavalt "ülemineku-eaks" nimetatakse. Pealegi, mul on tekstis "noor" ja "vana" jutumärkides.

      Delete
    5. Ma 40 veel üleminekueaks ei liigitaks, eriti praegu, kui 40+ lapsesaamine on lausa moodne :-). Ja noh - "väiksed lapsed teevad naise nooreks" - nagu armastata/ti/kse öelda. Mu jaoks oleks see vahemik vast 40-60, või kes teab.

      Delete
    6. Nojaa, see minu pakutav "ca 40-ca 55" ongi just täpselt nii suhteline, nagu "ca" osutab.
      Aga välimääraja mu peas ei põhine üksnes füsioloogilistel näitajatel. Mu tähelepanekute põhjal võivad kuuvered veel täie hooga veel kasvõi 10 aastat kesta, aga sellegipoolest tundub kõrvaltvaatajale mõnigi kord, et käsil on "kas nüüd või mitte iial" paanika. Milles ju iseenesest pole miskit halba - võtta, mis (veel) võtta annab.
      Kuid rõhutan veelkord, välimääraja ainult seetõttu ju (mu peas) eksisteeribki, et neid võimalikke "üleminekuea" variante on väga, väga, VÄGA suur hulk. Üleks kõigil ühtmoodi, poleks määrajat tarviski :)

      Delete
    7. Ma igaks juhuks lisan, et ka enam-vähem kõik mu enda "üleminekuea" otsused ja muutused läksid kõrvaltvaatajate silmis viimsepäeva paanika ja keskeakriisina kirja. Noh, väga võimalik, et nad olidki seda - kes iseennast ikka 100% objektiivselt hinnata oskab. Kuid takkajärgi targana võin öelda, et need olid väga head muutused ja otsused.

      Delete
  2. Auto on seal sees elamiseks tõesti ideaalne paik praktiliselt KOGU elusloodusele. Tean lugu, kus talve garaažis vedelenud auto mootor kevadel remontimise käigus õhupuhastajast hiirepesa ja hunniku koerakypsiseid välja köhis.
    Ma 48, klimakteeriumivälimäärajat loeksin mõnuga. 😀

    ReplyDelete
    Replies
    1. P.s. tegelen asjadega, millest saaks raudselt ägedaid tiktokke teha. Aga MAIVIITSI. See keskkond ei ole sellist massiivset põlgust ära teeninud, põlata tuleks ikka miljardeid jamapostitajaid, kes sisukad videod lihtsalt ära uputavad.

      Delete
    2. Noh, keskkond on siiski kasutajate nägu, eks. Ja kui ma ütlen TikTok, siis mõtlengi justnimelt neidsamu (minu hinnangu kohaselt) jamapostitajaid, neid, kes keskkonna näo kujundanud on. Aga täitsa usun sind, et sealt leiab SISU ka, kuid, nagu sa ütled, seda on keeruline ja aeganõudev otsida muu vahu hulgast.

      Delete
    3. Ma sama suure tiktokipõlgajana tahtsin ka ära mainida, et seal tulebki just seda sisu, mis konkreetset kasutajat huvitab või kuhu ta oma sõrme andnud on (mingi doki põhjal mida vaatasin vähemalt). Et täiesti eri nägudega on see keskkond erinevatel kasutajatel. Et tegelikult teoorias ei peagi jama hulgast head sisu otsima, vaid kui juba korra seda normaalset sisu vaadata, siis jama ei söödetagi enam ette.

      Delete
    4. Mar, jah, ma olen sedasama kuulnud mitmestki allikast (sõrme andmise kohta). Mul endal nö. ettesöötmise kogemus puudub, ma ei veeda selles keskkonnas aega, olen ainult kindla sihiga läinud ja näinud.

      Delete
  3. Veel paar sõna selle koerasportlaste välimääraja kohta. Otse loomulikult tundsid inimesed ennast neis kategooriates ära - sama hästi oleksin võinud nimed lisada, vahet polnud :) Aga see oli 16 aastat tagasi. Ma olin siis julgem (loe: julmem). Ja no koeramaailm oli/on üleüldse üsnagi hambuline, blogijatega niimoodi ikka ei saa.
    Pealegi, noid koerasportlasi tundsin isiklikult, enamikke blogijaid ei tunne, mistap kirjutaksin välimääraja virtuaal-mulje põhjal, ja see on teadagi libe tee.

    ReplyDelete
  4. Tuleb tunnistada, et lugesin pisukese muigega "koerasportlase välimäärajat" ja silmade ette kerkisid nii mõnedki värvikad persoonid. Vahel mõtlen tagasi 15 aastat tagasi, kus "ei-tea-mille-nimel" elati välja nooruses saavutamata jäänud võite või saadud kibedaid kaotusi, rikkudes suhteid ja mustates kaasharrastajaid. Loodan siiralt, et tänaseks on olukord muutunud.
    Üleminekuea iseärasustega kohanemine on nagu puberteet, iial ei tea, mis on järgmine õnnelik hetk või hädaorg, mis tabab ja kuidas siis lõpptulemus kujuneb. Iga nädal/kuu on täis üllatusi, mille olen kokkuvõtnud sõnadega "ealised iseärasused" ja elu loomulik osa.
    PS! murutraktori "karburaatorisse" olid hiired tassinud ühel aastal hulgaliselt koera krõbinaid!!! ja sõbranna VW Passat'i kapotialune oli täis tammetõrusid. Loodus tühja kohta ei salli ja kõikvõimalikud panipaigad tuleb täita vajaliku kraamiga. Nõme on sealjuures, et need elukad kipuvad ka vajalike juppe läbi närima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma arvan, et mu välimäärajas on mõnda sullegi tuttavat koeraharrastajat kirjeldatud :)

      Delete
  5. Meil tassisid hiired koridoris saapad krõbinaid täis. Kuluski neid kahtlaselt palju. Alguses ei saanud aru, mis toimub aga kui juba kolmas kord oma saabaat tühjaks kallasin siis hakkasin kahtlustama suuremat aktsiooni. Veerand suurt kotitäit saime tagasi, kui põhjaliku koristamise ette võtsin ja kättesaadud hiir oli eriliselt rammus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jeerum! No mina ladustan koerakrõbinaid hiire- ja rotikindlas konteineris, ja koeral toitu kausiga ees ei hoia, toidan vaid söögiaegadel, nii et meie närilistel kõrbinaid saadaval pole, ega üleüldse mingit toidukraami. Nii et ma ei saagi aru, misasja nad siin maja ümber kondavad. Elagu all kanjonis!

      Delete
    2. Seda minagi, et elagu "all kanjonis"!

      Delete
  6. Näet, ma olen täpselt sobivas vanuses, aga kuna mul on üks alaealine teismeline ja teine täisealine teismeline (teismed lõpevad teadagi alles 20ga, ahjaa, mul on ka kaks 30ndates täiskasvanud last), siis pole mul absoluutselt aega keskenduda teemale "appi, ma vananen". Ma lihtsalt ei jõua endaga tegeleda, muid asju on liiga palju käsil.
    Tegelikult ma tahan öelda, et menopaus tuleb naistele väga erinevalt, sest nad on erinevad ennegi. Nii palju muutujaid korraga mängus - eelnev elu ja taust ning kasvõi varasemad terviseprobleemid. Välimääraja saab seega olema väga mitmekesine, aga ootan siiski huviga ;)

    ReplyDelete
  7. Lugesin välimääraja korralikult läbi ja avastasin, et selles võib koertega seotud terminid asendada ykskõik missuguse teise seltskondliku harrastusega - rahvasport, tants, kunst, aiandus, jne jne. Kõigil on oma pyhendunud profid, vabatahtlikud, seltskonna või siis prestiiži pärast tegelejad jne. Liigitada saab järelikult inimeste loomust, harrastatava ala aksessuaarid on ainult pinnavirvendus 😀
    Klimakteeriumi puhul aga hakkab rohkem meditsiin mängima, pluss inimeste elukäik, temperament, jõukusaste vm. See välimääraja saab olema tõeliselt kirju, kylluslik ja mõtteidtekitav 🤔

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, just, ilmselt kõlbaks enam-vähem mistahes ala harrastajate iseloomustamiseks.

      Aga üleminekuea käitumismustrite välimäärajast - nagu ülalpool pillekesele vastasin, mu peas olev välimääraja ei põhine sugugi üksnes füsioloogilistel näitajatel. Ja kuulge, ärge nüüd pressige siin niimoodi peale :) - ma EI pane seda kirja. Kuid idee annan lahkelt ära, avalikuks kasutamiseks - keda inspireeris, ja kes julgem kui mina, pange kirja ja avaldage! Mul oleks huvitav lugeda, kas ja kui palju see kattub minu omaga.

      Delete
    2. Kahju, et sa ei kirjuta. Ma olen ka just parajas vanusevahemikus ja põnevaid muutusi läbi tegev indiviid, väga huvitav oleks ennast ja teisi otsida/mõistatada.

      Delete
    3. No vot seepärast ma ei kirjutagi, et mõistatamisele jääks minu teksti puhul üsna vähe ruumi :)

      Delete
  8. Kuulge!!! Kui viisakas, tubli, sõnakuulelik keskealine naine olemine on ära tyydanud, aga menopaus läheneb muidu tasakesi, valutult ja kenasti, siis see ei tähenda ometi, et tulebki vääramatult kenaks puhtaks vanainimeseks hakata ja oma värvilised unistused ning elamata elu maha matta. Oh ei! Keskeakriis on hea ettekääne uue SULLE põneva asja/hobi hankimiseks, vastikute inimsuhete lõpetamiseks, ebameeldiva v kurnava elu- või töökoha vahetamiseks vm äkilisema muutuse ettevõtmiseks nii, et sa ei pea kellelegi midagi pikalt vabandama ega seletama. "Keskeakriis sundis, ma ei saanud selle vastu 😀 "
    Minul kahjuks on juba teised ettekäänded huvitavate asjade tegemiseks, aga sobival hetkel võtan ka selle kindlasti kasutusele. 😀

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just nimelt! Kirjutan kahe käega alla!

      Delete