Teo tegin juba hea mitu kuud tagasi, hiliskevadel. Olen mitmel korral tahtnud sellest kirjutada, kuid ikka on tundunud, et ei oska aktsiooniga seotud emotsioone säärasel kujul edasi anda, nagu nad mul mõtteis on. Aga noh, mis seal ikka, proovime. Ma nimelt põletasin läinud kevadel oma 60 aasta vanuse mängukaru. Vähe sellest, ka muud memorabiiliat, mida Ühendriikidesse kolides kaasa olin võtnud. Mälestusesemed, paberil sõnumid, ports fotosid... Ei, mul polnud põletamiseks mingit konkreetset põhjust, see polnud teatraalne žest eelneva eluga lõpparve tegemiseks, või midagi sarnaselt dramaatilist. Eelneva eluga tegin teatavasti materiaalses mõttes lõpparve juba mandrilt teisele kolides, ja toona süütasin Nõmme elamist likvideerides ikka väga ja väga mitu lõket. Kui nüüd sügavale enda sisse vaadata, siis mängis 2022. aasta aprillikuises tuletegemises muuhulgas rolli teadmine, et elu pole igavene, ning et minust järele jääv kraam on tähenduslik enam-vähem ainult mulle endale. Muide, kodumaa-vahetusega polnud põletusriitusel pistmist. Kui, siis ehk üksnes alateadvuse tasandil. Noile asjadele oleksin varem või hiljem tule otsa pannud ka Eestis elades, sest vaadake, nostalgia kui niisugune on mulle võõras. Võiks lausa öelda, et võhivõõras.
Pooleteise aasta taguses verstapostipostituses kirjutasin nostalgiast niimoodi: “Inimese kohta võib öelda “vana”, arvan ma, kui ta hakkab tahapoole vaatama tihedamini kui ettepoole. Mulle, paraku, ei ole seda va nostalgiasoolikat sugugi antud. Nostalgia pole minu jaoks turvaline, pehme padi, millesse kaevumine annab heaolutunde. Pigem sarnaneb rabamaastikuga, kus võib teinekord matkata, väga vahva on, aga ettevaatlik tuleb olla, mättale mitte liig kauaks peatuma jääda, siis hakkab soo matkajat jalgupidi sisse imema, ja mõne aja pärast ei pääsegi enam liikuma. Sõna “nostalgia” seostub minu jaoks sõnaga “tolmune”. Mitte, et mul kuldselt säravad mälestused puuduksid, kaugel sellest. Kuid eelistan, nagu autot juhtideski, läbi esiklaasi välja vaadata, selle asemel et ühtepuhku tahavaatepeeglisse pilku heita, olgu sealt avanev vaade nii meeldiv kui tahes.”
Lugesin siin paari oma lemmikblogija hiljutisi postitusi, nõukaaegsetest nõudest ja minevikuga mänguasjadest, soojadest tunnetest nende vastu, ja tee või tina, mulle ei ole sääraseid tundeid antud. Pigem vastupidi. Vanad mänguasjad näiteks tekitavad mus kõhedust. On creepy'd, kui inglise keel appi võtta. Nukud iseäranis. Enam-vähem sama ka nõudega. Antiik? Sobib, hädaga, mõningaste mööndustega. Vene aegse või varajase, uuesti kättevõidetud iseseisvuse perioodi klaasid-tassid-taldrikud? Tänan, ei. Ma ei saa öelda, et tolleaegsed lauanõud mus otseselt negatiivseid seoseid tekitaks (kuigi leidub ka sääraseid assotsiatsioone), aga… jah, ega ma oskagi mõistlikult põhjendada, miks taolist, iseenesest toredat kraami omaenda koju ei ihka. Üldisemas plaanis võib üsna julgelt ennustada, et minust ei saa eluilmas vanainimest, kes mitte ühestki asjast loobuda ei raatsi, olgu või elamine maast laeni kola täis. Hetkel on tendents hoopiski säärane, et mida aasta edasi, seda vähem talun enda ümber träni, seda kergekäelisemalt sellest loobun, seda julgemalt ja julmemalt kappide, sahtlite, panipaikade sisu harvendan.
Võib-olla mõtleksin-tunneksin teisiti, kui mul oleks laps(ed). Kuid võib-olla mitte. Tean mitut endavanust, kel järeltulijad küll olemas, aga oma mälestusesemeid kohtlevad samamoodi samamoodi kui mina. Teisalt jällegi – inimene on ikka nii keeruline! – ei saa kuidagiviisi öelda, et ma vanu asju ei hinda. Asju, millel on Lugu. Hindan küll. Ostan ju kõik oma rõivadki teise ringi poodidest. Mul oli ajalooga asju Eesti kodus, on ka praeguses. Kuid see ajalugu on enamjaolt kellegi teise eluga seotud, mitte minu omaga. Nii kummaline. Ning küsimus pole karvavõrdki soovis isiklikku minevikku maha matta. Ma lihtsalt ei taha seda endaga kaasas tassida, kui nii võib öelda. Ah, ma ei teagi… tõesti jube raske sääraseid tundeid sõnatäpselt edasi anda.
Põletamine kui akt on mu jaoks veel täitsa omaette teema. Tuli puhastab. Põletamise juures on aega mõelda. Ma ei viskaks iial neid kevadel tulle läinud asju prügikasti. Üksainus käeliigutus, saaks vaid silma alt ära? Võimalik, et kellegi teise silma alla? Mitte iial. Ainuüksi kujutluspilt minuga pea ühevanusest mängukarust kusagil pügimäel vedelemas on õudne. Nüüd aga on ta kenasti kõikjal, olles samal ajal mitte kusagil. (Tal oli muide hästi tore nimi ka, aga ma ei avalda seda. See on minu ja karu vaheline asi.) Põletusriituseks tegin me majakõrvasele kadakavälule suure, kuuma lõkke, küll mitte selle, mis fotol, pilt on illustreeriv. Paul viibis töölähetusel. Valisingi nimelt päeva, mil omaette kodus, ning tuuletu, päikeselise õhtupooliku. Võtsin endale aega, veidi veini ligi, ja Lilli. Ei paisanud kogu kraami korraga tulle, ikka ükshaaval, mõtetega juures olles. Karu jätsin viimaseks. Ta põles väga ilusasti. Polnud ka ime, mõned peotäied kuuskümmend aastat kuivanud saepuru ja siiluke siledaks-viledaks kulunud plüüžkangast peabki hästi põlema. Pärast istusime Lilliga veel tükk aega kustuva tule ääres. Hakkas juba hämarduma, kui viimased hõõgvel tukid hoolikalt tuhaga segasin, et mõni hiline säde läinud talve kulule külge ei kargaks.
November 07/2022
“But in that moment I understood what they say about nostalgia, that no matter if you're thinking of something good or bad, it always leaves you a little emptier afterward.” ― John Corey Whaley, Noggin
Hmmm... Pole mõelnudki varem oma vanadele asjadele, või mis neist saada võiks. Enne vist ei viitsi ka kui aeg niikaugel, et peab mõtlema, et teistele jalgu ei jääks kui endal reaalsusest lahkumine silmi ees. Sisulist vahet pole, asjad on asjad aga mälestused kaovad niikuinii. Seega oma vanade asjade sortimise lükkan määramata ajaks edasi, enamusel pole niikuinii ei otstarvet ega tähendust teistele. Fotodega on õnneks tänapäeval lihtne, säilitamine ei võta eriti ruumi ega nõua vaeva, kustutamiseks piisab põletamise asemel paarist nupuvajutusest.
ReplyDeleteAga kas sul paberfotosid pole, digi-eelsest ajast? Neid ju nupulevajutusega ei kustuta. :) Mul küll on. Enne lõket oli muidugi rohkemgi.
DeletePaberfotod on kõik ammu kvaliteetselt skännitud digitaalseks, näevad paremad välja kui originaalid, kõik selle suure töö tegi kaasa ära
DeleteIssake, see on tõesti suur töö!
DeleteÜhest küljest - võiksin ka ise mõelda selle ettevõtmisele, skännimisele siis. Teisest küljest - paberfotod on mu hingele ikkagi palju lähedasemad. Võtad KÄTTE ja vaatad.
Mul käis asjade osas klõks, siis, kui äi ja ämm surid ja ma sain aru, et mitte keegi ei vaja meie mälestusi. Siis pildusin kodu üsna tühjaks.
ReplyDeleteMul nostalgia on, aga samuti ainult osade asjade osas. Paberfotosid ma hoian- ja mu meelest on lahe vaadata, milline oli mu vanaema mu tütre vanuses jne. Samuti meeldivad mulle nendega seotud lood. Mis võimalik, olen digitaliseerinud.
Riideid hoian eesmärgil- äkki tuleb stiilipidu: On vahel tulnud ka :) st ainult selliseid- malevasärk, pioneerirätik, 50-date peokleit jmt.
Kõige raskem on lapsega seotud asjad. Ma tean, et hüpoteetilised lapselapsed ei taha neid manguasju ja raamatuid, aga äkki... No küll jõuab visata.
Ja teine raske kategooria on raamatud. Praegu käib aktsioon- annetage kooliraamatukogudele raamatuid. Vaatasin nimekirja- mul on need kõik olemas. Aga ma ei raatsi anda. Miks? Ma ei tea. see ei ole isegi nostalgia( või on?). Ma armastan neid raamatuid ja ma tahan, et nad oleks mul olemas.
Raamatutega on mul samamood kui sul. Ma armastan neid. Paberil raamatuid siis. Mistap raamatuid on mul kodus riiulittäied. Aeg-ajalt siiski tundub, et liig palju kogunenud (kui riiulipinda nappima hakkab), siis teen südame kõvaks, harvendan, viin harvenduse heategevuspoodi.
DeleteFotod - jaa, paberfotod on minugi lemmikud. Aga tundus, et neidki oli liialt, niisiis - lõke.
Mina ei oska ka vanadest asjadest lugu pidada, ma ei taha oma koju mingeid... asju. Just mõned kuud tagasi viisin lõpuks ometi Hoiuraamatukokku ära terve autotäie raamatuid, mis oli eelnevalt olnud terve riiulitäis. Seda riiulitäit sorteerides oli naljakaid hetki ja naeruturtsatusi omajagu, sest ilmselgelt mitte keegi ei teadnud, mis raamatud seal riiulis olid ja misasjad seal raamatute vahel umbes nelikümmend aastat seisnud olid. Ja kuna see saja-aastane raamaturiiul seisis juba vähemalt kakskümmend aastat minu kodus, siis olen siiani paduõnnelik selle üle, et seda siin enam ei ole :D (PS ma armastan raamatuid väga, aga igal asjal on piir, ja ma muide armastan väga ka raamatukogusid). Aga kas ma jätsin endale alles kaks eri trükki "Jumalaema kirik Pariisis"? Muidugi :D
ReplyDeleteJa mis teema sul selle Jumalaema kirikuga on, kui saladus pole? :)
DeleteEI mingit erilist teemat - suur riiulitäis raamatuid oli vanavanemate aegadest jäänud õudne nõukogudeaegne jama, sekka kuigipalju klassikalise kirjanduse teoseid. Maailmaklassika muidugi jätsin alles, seal lihtsalt juhtus olema kaks eri trükki "notre-dame-dü-rarii'd" :D Noh ja mulle endale meeldib ka see romaan, ikka jätan alles ju.
DeleteOlen minagi teinud mõned tuleriidad, kus minevik on saanud süsinikuks tagasi. Aga neid asju, mida ei raatsi, on ikkagi veel palju alles. Eelkõige on need mu vanavanematele kuulunud asjad, mõned esimese vabariigi aegadel vanaisa poolt meisterdatud mööblitükid, vanaema tikitud ülipeened käterätid, nende fotoalbumid ja mõni ese veel. Ka mõni vanematega seotud ese on alles ja ma ei näe, et ma nendest loobuda tahaks. Kõige väärtuslikumate esemete hulka kuulub ka umbes 100 aastat tagasi valmistatud Mustjala rahvariidekomplekt, tegijaks mu vana-vanatädi, kes 2.MS sõjakeerises Saksamaale sattus ja tagasi ei tulnudki.
ReplyDeleteNõukaaegsete asjadega mul nii suurt sidet pole, kuigi mõni üksik ese siiski on, mida hea meelega oman ja on armas. Vanad nõud võivad ka toredad olla, olen taaskasutusest ostnud omale nõukaaegsed kullerkuppudega morsiklaasid, kuid enamust tolleaegset kraami ma siiski koju ei taha. Nõudega on nii, et mõned vanad on ilusad küll, aga kui neil on mujal tekkinud kulutamise jälgi (taaskasutuse supitaldrikud vms), siis need tekitavad lausa õõva.
Isiklikku ajalugu sorteerin küll hea meelega, aga lahtilaskmiseks ja lõkkesse viimiseks peab kuigipalju aega mööda minema. Vanade päevikute põletamine on lihtne. Vanade kunstikooli õppetööde põletamine mitte nii väga, sest isegi praegu arvan veel et nende hulgas on mõnigi päris hea asi. Mida mu lapsed kunagi nende "päris heade asjadega" peale hakkavad, pole õrna aimugi.
No mööblitükid ja 100 aastane rahvarõivakomplekt, need on hoopis teisest kaalukategooriast, neid ei ajaks minagi lõkkesse.
DeleteJa seda ka, et kellegi teise poolt kulutatud nõudega on mul sinu omadega sarnased tunded. Kusjuures imelik on see, et VÄGA vana kraamiga (sõna otseses mõttes antiik) pole see tunne nii tugev, teinekord pole seda üldse, aga jah, just need nõuka aegsed nõud, ja väheke uuemad. Ma ei tea, äkki on neil eelmiste kasutajate aura veel liig tugevalt küljes või mis? Ja antiiknõudel pole? Samas, kui ma NII tugevalt aura-usku oleks, ei ostaks ma ju rõivaid sekkaritest? Segane lugu igatahes. :)
Mu lapsepõlve punase ahvi saatust ma ei teagi. Aga väiksem poiss omastas mu pandakaru. Täiesti kasutuses teine, palju rohkem kui mul, sest ostsin selle ca 16-aastaselt Tšehhis võistlustel käies ja mulle oli rohkem lihtsalt ilus asi. Mulle meeldis ta lõhn uuena. Seda pole ammu aga ma mäletan seda. Ma olen karu viimastel aasatatel korduvalt siit-sealt kokku õmmelnud. Teinekord ma imestan, kuidas ta sellise kasutuse juures veel üldse koos püsib. Ikkagi umbes 30-aastat vana. Mine tea, võib-olla teeb laps kunagi 40-aasta pärast otsuse see karu põletada, lapselast ta vist küll enam üle ei elaks.
ReplyDeleteTeiseks kutsuti mind täna mu vanasse kooli vilistlaspäevale. Tuleb paarkümmend vilistlast ja räägivad lastele ome meenutusi, mida õppinud ja kuhu nad on oma tööeluga jõudnud. Päris mitu asja, mida neile sinna kaasa võtta. Vana evik näiteks. Seal on palju sellist sees, millest nad võib-olla pole kuulnudki. Laupäevased kooliskäimised ja kolhoosipäevad näiteks. Mõned diplomid ja tänukirjad. Tunnistusi äkki ka leiab veel. Eriti pidigi noori mälestuste osa huvitama. Mu enda lastele ka meeldib, ikka nad tulevad mõnikord ja paluvad, et räägi midagi. Koos piltide vaatamine on samuti neile huvitav.
Aga palju olen minagi põletanud. Vanu kirju näiteks. Kuid kindlalt püsib alles näiteks vanaema hõbesõrmus, mida kunagi kasutasin igapäevaselt. Võimalik, et mingil hetkel taas.
Koolkonnad ongi erinevad :) Mulle meeldivad vanad asjad. Meeldivad vanad (armastus)kirjad, nõud, raamatud. Vaadata põnev, koju tulevad väga valikuliselt. Mänguasjad ja riided pigem mitte, nôud ja raamatud ja kirjad pigem jah. Meie kodunt just läks uuele ringile 14 banaanikastitäit raamatuid, sest meie neid rohkem ei loe ja raamat ei peaks seisma lugejata :) Riideid ja tarbeesemeid suuname samal põhimõttel uutesse kodudesse regulaarselt. Isiklikud kirjad jm... Kui mind füüsiliselt enam siin ilmas pole, siis vast kellelegi pakub avastamisrõõmu. Kui ei, siis hävinevad need maised jäänukid nagunii ise. Seega taolisi sahtlikoristusi teen eelkõige praegusesse elukohta lisaruumi tekitamiseks. Igaühele oma, eksole :)
ReplyDelete