tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post2247255334530245695..comments2024-03-27T18:35:42.447-06:00Comments on 5500: LõkeEpphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.comBlogger13125tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-46711127020080173612022-12-20T10:29:36.883-07:002022-12-20T10:29:36.883-07:00Koolkonnad ongi erinevad :) Mulle meeldivad vanad ...Koolkonnad ongi erinevad :) Mulle meeldivad vanad asjad. Meeldivad vanad (armastus)kirjad, nõud, raamatud. Vaadata põnev, koju tulevad väga valikuliselt. Mänguasjad ja riided pigem mitte, nôud ja raamatud ja kirjad pigem jah. Meie kodunt just läks uuele ringile 14 banaanikastitäit raamatuid, sest meie neid rohkem ei loe ja raamat ei peaks seisma lugejata :) Riideid ja tarbeesemeid suuname samal põhimõttel uutesse kodudesse regulaarselt. Isiklikud kirjad jm... Kui mind füüsiliselt enam siin ilmas pole, siis vast kellelegi pakub avastamisrõõmu. Kui ei, siis hävinevad need maised jäänukid nagunii ise. Seega taolisi sahtlikoristusi teen eelkõige praegusesse elukohta lisaruumi tekitamiseks. Igaühele oma, eksole :)hulgushttps://www.blogger.com/profile/15192297105987578908noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-66349189364509542442022-11-09T00:09:39.425-07:002022-11-09T00:09:39.425-07:00EI mingit erilist teemat - suur riiulitäis raamatu...EI mingit erilist teemat - suur riiulitäis raamatuid oli vanavanemate aegadest jäänud õudne nõukogudeaegne jama, sekka kuigipalju klassikalise kirjanduse teoseid. Maailmaklassika muidugi jätsin alles, seal lihtsalt juhtus olema kaks eri trükki "notre-dame-dü-rarii'd" :D Noh ja mulle endale meeldib ka see romaan, ikka jätan alles ju.Klarihttps://www.blogger.com/profile/07164100783232748742noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-17575234715912286542022-11-08T14:44:38.583-07:002022-11-08T14:44:38.583-07:00Issake, see on tõesti suur töö!
Ühest küljest - võ...Issake, see on tõesti suur töö!<br />Ühest küljest - võiksin ka ise mõelda selle ettevõtmisele, skännimisele siis. Teisest küljest - paberfotod on mu hingele ikkagi palju lähedasemad. Võtad KÄTTE ja vaatad. Epphttps://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-70945666134732780902022-11-08T14:22:40.033-07:002022-11-08T14:22:40.033-07:00Paberfotod on kõik ammu kvaliteetselt skännitud di...Paberfotod on kõik ammu kvaliteetselt skännitud digitaalseks, näevad paremad välja kui originaalid, kõik selle suure töö tegi kaasa ära TThttps://www.blogger.com/profile/15850032722512210616noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-86000410764979490322022-11-08T12:57:39.648-07:002022-11-08T12:57:39.648-07:00Mu lapsepõlve punase ahvi saatust ma ei teagi. Aga...Mu lapsepõlve punase ahvi saatust ma ei teagi. Aga väiksem poiss omastas mu pandakaru. Täiesti kasutuses teine, palju rohkem kui mul, sest ostsin selle ca 16-aastaselt Tšehhis võistlustel käies ja mulle oli rohkem lihtsalt ilus asi. Mulle meeldis ta lõhn uuena. Seda pole ammu aga ma mäletan seda. Ma olen karu viimastel aasatatel korduvalt siit-sealt kokku õmmelnud. Teinekord ma imestan, kuidas ta sellise kasutuse juures veel üldse koos püsib. Ikkagi umbes 30-aastat vana. Mine tea, võib-olla teeb laps kunagi 40-aasta pärast otsuse see karu põletada, lapselast ta vist küll enam üle ei elaks.<br /><br />Teiseks kutsuti mind täna mu vanasse kooli vilistlaspäevale. Tuleb paarkümmend vilistlast ja räägivad lastele ome meenutusi, mida õppinud ja kuhu nad on oma tööeluga jõudnud. Päris mitu asja, mida neile sinna kaasa võtta. Vana evik näiteks. Seal on palju sellist sees, millest nad võib-olla pole kuulnudki. Laupäevased kooliskäimised ja kolhoosipäevad näiteks. Mõned diplomid ja tänukirjad. Tunnistusi äkki ka leiab veel. Eriti pidigi noori mälestuste osa huvitama. Mu enda lastele ka meeldib, ikka nad tulevad mõnikord ja paluvad, et räägi midagi. Koos piltide vaatamine on samuti neile huvitav.<br /><br />Aga palju olen minagi põletanud. Vanu kirju näiteks. Kuid kindlalt püsib alles näiteks vanaema hõbesõrmus, mida kunagi kasutasin igapäevaselt. Võimalik, et mingil hetkel taas.Kuukalahttps://www.blogger.com/profile/02582803704289816945noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-32031643345335510102022-11-08T09:55:15.492-07:002022-11-08T09:55:15.492-07:00Ja mis teema sul selle Jumalaema kirikuga on, kui ...Ja mis teema sul selle Jumalaema kirikuga on, kui saladus pole? :)Epphttps://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-34847003831129887002022-11-08T09:54:01.750-07:002022-11-08T09:54:01.750-07:00No mööblitükid ja 100 aastane rahvarõivakomplekt, ...No mööblitükid ja 100 aastane rahvarõivakomplekt, need on hoopis teisest kaalukategooriast, neid ei ajaks minagi lõkkesse. <br />Ja seda ka, et kellegi teise poolt kulutatud nõudega on mul sinu omadega sarnased tunded. Kusjuures imelik on see, et VÄGA vana kraamiga (sõna otseses mõttes antiik) pole see tunne nii tugev, teinekord pole seda üldse, aga jah, just need nõuka aegsed nõud, ja väheke uuemad. Ma ei tea, äkki on neil eelmiste kasutajate aura veel liig tugevalt küljes või mis? Ja antiiknõudel pole? Samas, kui ma NII tugevalt aura-usku oleks, ei ostaks ma ju rõivaid sekkaritest? Segane lugu igatahes. :)Epphttps://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-12740872272500039112022-11-08T09:48:32.252-07:002022-11-08T09:48:32.252-07:00Raamatutega on mul samamood kui sul. Ma armastan n...Raamatutega on mul samamood kui sul. Ma armastan neid. Paberil raamatuid siis. Mistap raamatuid on mul kodus riiulittäied. Aeg-ajalt siiski tundub, et liig palju kogunenud (kui riiulipinda nappima hakkab), siis teen südame kõvaks, harvendan, viin harvenduse heategevuspoodi. <br /><br />Fotod - jaa, paberfotod on minugi lemmikud. Aga tundus, et neidki oli liialt, niisiis - lõke. Epphttps://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-80907657864585050972022-11-08T00:21:32.323-07:002022-11-08T00:21:32.323-07:00Olen minagi teinud mõned tuleriidad, kus minevik o...Olen minagi teinud mõned tuleriidad, kus minevik on saanud süsinikuks tagasi. Aga neid asju, mida ei raatsi, on ikkagi veel palju alles. Eelkõige on need mu vanavanematele kuulunud asjad, mõned esimese vabariigi aegadel vanaisa poolt meisterdatud mööblitükid, vanaema tikitud ülipeened käterätid, nende fotoalbumid ja mõni ese veel. Ka mõni vanematega seotud ese on alles ja ma ei näe, et ma nendest loobuda tahaks. Kõige väärtuslikumate esemete hulka kuulub ka umbes 100 aastat tagasi valmistatud Mustjala rahvariidekomplekt, tegijaks mu vana-vanatädi, kes 2.MS sõjakeerises Saksamaale sattus ja tagasi ei tulnudki. <br /><br />Nõukaaegsete asjadega mul nii suurt sidet pole, kuigi mõni üksik ese siiski on, mida hea meelega oman ja on armas. Vanad nõud võivad ka toredad olla, olen taaskasutusest ostnud omale nõukaaegsed kullerkuppudega morsiklaasid, kuid enamust tolleaegset kraami ma siiski koju ei taha. Nõudega on nii, et mõned vanad on ilusad küll, aga kui neil on mujal tekkinud kulutamise jälgi (taaskasutuse supitaldrikud vms), siis need tekitavad lausa õõva. <br /><br />Isiklikku ajalugu sorteerin küll hea meelega, aga lahtilaskmiseks ja lõkkesse viimiseks peab kuigipalju aega mööda minema. Vanade päevikute põletamine on lihtne. Vanade kunstikooli õppetööde põletamine mitte nii väga, sest isegi praegu arvan veel et nende hulgas on mõnigi päris hea asi. Mida mu lapsed kunagi nende "päris heade asjadega" peale hakkavad, pole õrna aimugi. Lendavhttps://www.blogger.com/profile/11804708531011425099noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-37799423345619298692022-11-08T00:19:35.522-07:002022-11-08T00:19:35.522-07:00Mina ei oska ka vanadest asjadest lugu pidada, ma ...Mina ei oska ka vanadest asjadest lugu pidada, ma ei taha oma koju mingeid... asju. Just mõned kuud tagasi viisin lõpuks ometi Hoiuraamatukokku ära terve autotäie raamatuid, mis oli eelnevalt olnud terve riiulitäis. Seda riiulitäit sorteerides oli naljakaid hetki ja naeruturtsatusi omajagu, sest ilmselgelt mitte keegi ei teadnud, mis raamatud seal riiulis olid ja misasjad seal raamatute vahel umbes nelikümmend aastat seisnud olid. Ja kuna see saja-aastane raamaturiiul seisis juba vähemalt kakskümmend aastat minu kodus, siis olen siiani paduõnnelik selle üle, et seda siin enam ei ole :D (PS ma armastan raamatuid väga, aga igal asjal on piir, ja ma muide armastan väga ka raamatukogusid). Aga kas ma jätsin endale alles kaks eri trükki "Jumalaema kirik Pariisis"? Muidugi :DKlarihttps://www.blogger.com/profile/07164100783232748742noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-63555549864024430272022-11-07T23:59:52.202-07:002022-11-07T23:59:52.202-07:00Mul käis asjade osas klõks, siis, kui äi ja ämm su...Mul käis asjade osas klõks, siis, kui äi ja ämm surid ja ma sain aru, et mitte keegi ei vaja meie mälestusi. Siis pildusin kodu üsna tühjaks.<br />Mul nostalgia on, aga samuti ainult osade asjade osas. Paberfotosid ma hoian- ja mu meelest on lahe vaadata, milline oli mu vanaema mu tütre vanuses jne. Samuti meeldivad mulle nendega seotud lood. Mis võimalik, olen digitaliseerinud.<br />Riideid hoian eesmärgil- äkki tuleb stiilipidu: On vahel tulnud ka :) st ainult selliseid- malevasärk, pioneerirätik, 50-date peokleit jmt.<br />Kõige raskem on lapsega seotud asjad. Ma tean, et hüpoteetilised lapselapsed ei taha neid manguasju ja raamatuid, aga äkki... No küll jõuab visata.<br />Ja teine raske kategooria on raamatud. Praegu käib aktsioon- annetage kooliraamatukogudele raamatuid. Vaatasin nimekirja- mul on need kõik olemas. Aga ma ei raatsi anda. Miks? Ma ei tea. see ei ole isegi nostalgia( või on?). Ma armastan neid raamatuid ja ma tahan, et nad oleks mul olemas. <br /><br />Indigoaalanehttps://www.blogger.com/profile/04150759253415304564noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-71306474128194136872022-11-07T20:25:38.130-07:002022-11-07T20:25:38.130-07:00Aga kas sul paberfotosid pole, digi-eelsest ajast?...Aga kas sul paberfotosid pole, digi-eelsest ajast? Neid ju nupulevajutusega ei kustuta. :) Mul küll on. Enne lõket oli muidugi rohkemgi.Epphttps://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-32087948057971091162022-11-07T20:09:44.472-07:002022-11-07T20:09:44.472-07:00Hmmm... Pole mõelnudki varem oma vanadele asjadel...Hmmm... Pole mõelnudki varem oma vanadele asjadele, või mis neist saada võiks. Enne vist ei viitsi ka kui aeg niikaugel, et peab mõtlema, et teistele jalgu ei jääks kui endal reaalsusest lahkumine silmi ees. Sisulist vahet pole, asjad on asjad aga mälestused kaovad niikuinii. Seega oma vanade asjade sortimise lükkan määramata ajaks edasi, enamusel pole niikuinii ei otstarvet ega tähendust teistele. Fotodega on õnneks tänapäeval lihtne, säilitamine ei võta eriti ruumi ega nõua vaeva, kustutamiseks piisab põletamise asemel paarist nupuvajutusest.TThttps://www.blogger.com/profile/15850032722512210616noreply@blogger.com