Ma olen mõnedes asjades hiline küpseja. Näiteks autoga sõitma õppisin ja altkäe makstud rahasumma pluss konjakipudeli eest juhiload ostsin edukalt teooria- ja sõidueksami sooritasin alles mõni aasta enne neljakümneseks saamist. Mistap pole imeks panna, et muuhulgas ka ujumisoskuse omandamine hilja peale on jäänud.
Kui mälu ei peta, pole ma blogis varjanud, et ei oska ujuda. Või noh, koera kombel siblides mõned meetrid pinnal püsin, aga see on siiani mu võimete lagi olnud. Mis absoluutselt ei tähenda, et ma veesolekut ei naudiks. Naudin, ja kuidas veel. Aga veekogu olgu tüüne, taltsas, jalad ulatugu põhja, pea vee alla panekust ärme üldse rääkima hakkamegi. Peale Kauai-käike luban endale iga kord, et lähen ja võtan mõned instruktoriga eratunnid me Oregoni kodu naabruses asuvas vahvas väikeses ujulas. Paraku, troopikasaarelt naastes jooksen inspiratsioonist tühjaks, tegu jääb tegemata. Pole ka ime, koduosariigi kauni, lausa muinasjutulise Vaikse ookeani ranniku vesi on tänu Alaskalt pärit hoovustele suvelgi nii külm, et ilma kalüpsota pole vette asja. Jõgedega-järvedega enam-vähem sama lugu. Nii et jah, ujumaõppimiskihk tabab mind üksnes Kauail, ja noh, siin on väheke hirmus, ookeanilained ja sügav ja nii edasi. Loll, kes vabandust ei leia, onju. Seetõttu olengi enamjaolt Kauai nn. lasterandades käinud, kus vesi ulatub vaid reieni, kõige enam vööni, ja murdlainete eest kaitsevad suplejat korallrahud või laavakivivallid.
Kuid nonde kahe viimatise Kauai-kuu jooksul on, kujutage ette, asjalood muutunud. Olen õppinud veepinnal hõljuma, erilisi ujumisliigutusi tegemata (mis viga soolases vees hõljuda, kannab jube hästi). Olen õppinud end vees pöörama, kõhult seljale, ja jälle tagasi. Olen õppinud vee alla sukelduma, ninasõõrmeid näppudega kinni pigistamata. Olen õppinud vee all silmi lahti tegema. Ja paluks mitte pihku itsitada, eks - see viimane on mu jaoks siiamaani täiesti võimatu ülesanne tundunud. Kuidas saab silmi lahti hoida, vesi läheb silma ju?? Noh, selgub, et saab, ja vägagi edukalt. Ning mitte keegi pole mind noiks eneseületusteks sundinud. Paul on suurepärane partner, annab nõu, kui küsin, samas ei ärgita millekski, rääkimata sellest, et hurjutaks, kui ma üht või teist trikki parasjagu ette võtta ei soovi/ei julge.
Mul on harjutamise-hurjutamise teemal ka üks Lugu rääkida. Asi oli nii. Mitukümmend aastat tagasi telkisime neljakesi Eesti põhjarannikul - mina, mu toonane elukaaslane, Aivar Haller ja tema naine. Kavas oli ka süstasõit. Kanuutamises juba vana kala, polnud ma avameresüsta iial proovinud. (Kõige paremini kirjeldab nende kahe veesõiduki erinevust võrdlus abiratastega ja abiratasteta jalgrattaga. Kanuu on väga stabiilne alus, avameresüst pole seda mitte.) Selge pilt, tarvis Eppu õpetada. Elukaaslane vedas mind süstas sügavasse vette, käskis tasakaalu hoida ning mõlama hakata. Meenutagem, et ma ei oska ujuda, eks. Andsin sõnaselgelt märku, et sügav vesi tekitab mus hirmu, ajab keha krampi, kramp ajab süsta kreeni. Peale paari tulemusetut katset lõi õpetaja käega – äpu oled, nagunii asja ei saa, kaldale tagasi. Läks paar tundi mööda, ja hilisõhtul, kui mu kaaslane oli joovastavate jookide mõjul pildi tasku pannud telgis päevaväsimust välja puhkas, küsis Haller vaikselt, kas põlvesügavuses vees julgeksin veelkord proovi teha. Julgesin. Ning lo and behold, peale seda, kui Haller oli mu süsta kindlakäeliselt mõned minutid toetanud, libisesin elegantselt, ilma igasuguse kõrvalise abita mööda rannaäärt. Polnudki rohkemat tarviski, kui elementaarseid teadmisi inimpsühholoogiast ja pedagoogikast, et mus turvatunne ning sedajärgi ka oskus tekitada.
Pauli fotod, arusaadavalt, pole tehtud ujumissõbralikus rannas, vaid Kauai põhjakülje rannakaljudel, kus läinud nädalavahetusel hiigesuuri laineid nautimas käisime. Ja eluohtliku kogemuse osaliseks saime, omaenda rumaluse tõttu. Aga sellest täpsemalt edaspidi.
November 14/2022
“I've been in the water so much these past few days, I swear I'm growing fins & scales.” ― April Mae Monterrosa
Peale seda kui esimest korda elus ujumisprille kasutasin ei saa aru miks keegi peaks pikemalt vees ilma käima, veel parem muidugi mask, hingamistoru ja lestad. Viimastega tekib kiirelt tunne, et arusaamatu kuidas inimesed saavad ära uppuda, vesi ju kannab ka praktiliselt liigutamata, eriti veel ookeanis. Kui ilma eelnimetatuteta suudad vee peal püsida on maski, toru ja lestadega lust ja lillepidu - ei taha enam välja tulla.
ReplyDeleteKanuu ja süst on mõlemad ebastabiilsed kui ei oska kasutada ja väga stabiilsed kui oskad. Kanuu muidugi annab rohkem andeks aga ei kannata tugevamat tuult, samas mõnus nodi (ja koerte) vedamiseks.
Senat siis tehtud!!! Samas hakkasid just nüüd nii Milley kui Sullivan kohe peale valimisi läbirääkimistest sogama, kurim seda poliitikat võtaks. Peaks aru saama, et sama kui 43 aastal oleks sakslastega tahetud läbirääkida ja rahu nimel neile paar prantslaste provintsi loovutada.
Noh, mis ma oskan öelda, tüüpiline TT :)
Delete1. Mina teen vees praegu ilma prillideta silmi lahti, sest see on mulle uus ja tore kogemus. Ujumisprillide olemasolust ja kasutusvõimalustest olen täiesti teadlik muide :)
2. Uppumise teemal ei soovitaks ma kellegi suud täis võtta (no pun intended), olgu (enda arvates) nii proff ujuja kui tahes. Proffe upub ookeanis ja ka muudes veekogudes küll ja veel.
3. Kanuu on igal juhul stabiilsem kui süst, väidan omaenda pikaajalisest kogemusest.
4. Poliitikat praegu teemaks ei võta, postitus on ujumisest.
Oh... mulle tuli nüüd meelde, kuidas ma kunstikooli maalilaagris äärepealt oleksin ära uppunud.
DeleteEI mäleta, kuidas ma paadisilla äärde vette sattusin, aga seda mäletan, kuidas ma sealt enam välja ei saanud. Ei mingit karjumist ja kätega vehkimist - summisin abitult, et kuidagi pinnale lähemale jõuda. Õnneks oli keegi sillal ja sirutas täpselt sama hääletult minu suunas käe ja tõmbas mu lähemale, sain sillast kinni, nina vee peale ja välja. Olin siis umbes 18.
Vee all silmi lahti teha?! Ei kujuta ette, kuidas küll? Mul on vist lihtsalt liiga tundlikud silmad. Ja teeb kadedaks, kellel see nii hull ei ole. Muidu vee peal püsin päris kenasti, kui on vaikne ilm. Seetõttu eelistan ka pigem siseveekogusid.
ReplyDeleteSüsta kohta ei oska midagi öelda, küll aga kiidan kummipaati oluliselt stabiilsemaks, kui kanuud. Kanuuga on mul õnnestunud ümber käia (kiirevooluline kitsasse sängi surutud kevadvetega jõgi, tihedad sillapostid (käetugede postid ulatusid vette) ning väike valearvestus ja sain oma elu kõige külmema supluse - vool vedas kanuu postide vastu risti ja aidaa! Kummipaadiga aga ei ole mu meelest üldse võimalik ümber minna, kui just kärestikku ei sõida. Lebab lapiti nagu pannkook vastu vett, ripu kasvõi üle ääre, midagi ei juhtu. Ainult üks puudus on - seda kiiruse mõnu, nagu kanuu ja süstaga kogeda saab, pannkoogiga ei ole. Selle jutu peale tahaks nüüd süsta ka proovida...
Jaa, kummipaat on tõesti stabiilne, seda on kunst ümber ajada, kui, siis väga suure lainega ehk.
DeleteKanuuga, ime küll, pole minul õnnestunud ümber käia, kuigi olen Eestimaa jõgedel ikka väga palju kanuutanud. Aga see oli ilmselt õnnelik juhus, mitte niivõrd mu oskustes kinni. Sinu kirjeldet olukord ajaks igaühe ümber.
Kanuu ja avaveesüsta (süsti on mitmesuguseid) vahe suur, kui tasakaalust räägime. Kanuus istudes saab vabalt süüa, kalastada, saab enda tasakaalukeset madalal hoides isegi ringi liikuda. Avaveesüstas, sellises kiires ja pikas ja peenikeses, pead tasakaalu hoidma enam-vähem nagu jalgrattaga sõites.
Kummipaadi puuduseks halb juhitavus ja olematu kiirus (ilma mootorita). Kanuuga olen jäätükkide vahel ümber käinud (prrr... kui külm) ja teine kord pika kärestiku ujudes-hulpides allavoolu läinud, kanuust ei jäänud isegi lõkkematerjali järgi😁 mõlemal puhul nooruse uljus. Süstaga proovisin madalas vees eskimopööret harjutada, polegi nii kerge teist tagurpidi pöörata.
DeleteJuhitavus on tuim ja kiirus tõesti aeglane, aga stabiilsuse üle ei saa kurta. Kui ikka minna varakevadel mõnele Eestimaa jõekesele ja loodust rahulikult vaadelda, niisama mõnusalt kulgeda (ja liitrite viisi õltsi libistada) ning võibolla mõnest jäälinnukesestki pilti teha siis on kummipaat igati turvaline valik. Aga näiteks Emajõel on temaga juba väga igav.
DeleteKummipaat on teatud oludes väga vahva sõiduriist. Ma olen ammuaega tagasi Eestis ühe laidudevahelise nädalase kummipaadimatka kaasa teinud, nii tore oli! Just, et mõnus kulgemine. Meil, tõsi, oli mootor kah taga, suur meri ikkagi, aga aerutatud sai kah omajagu.
DeleteNii tore lugeda, et oled nüüd kirjaoskuses aste kõrgemale jõudnud - kes see ütleski, et kirjaoskus tähendab lugemist-kirjutamist, malemängu ja ujumist?
ReplyDeleteMind üritati pisikesena ujuma õpetada mind ette hoiatamata tiiki visates. Õppisin sellest, et isa ei saa usaldada. Ujuma õppidin üksi, meres. Kunagi ujun ka ookeanis, moel või teisel, kindel see :)
Mul oli peaaegu samasugune lugu. Oskasin küll kuidagi vee peal juba ulpida, aga üle tiigi (mõni meetrike) ei julgenud ujuda. Isa arvas, et julgestab mind, võttis noore sugulase veel appi ja haarasid teine teisest käest ning vedasid mu üle tiigi. Ma ise olin muidugi alguses nõus. Aga nad sunnikud tirisid mind tublisti vee alla, neelasin ikka mitu suutäit alla. Kui kaldale sain, köhisin vee välja, hüppasin tiiki ja ei lasknud enam kedagi endale ligi. Ema, kes seda nalja kaldalt oli vaadanud, tänitas veel tükk aega isa kallal, et laps ise üksi ära ei upu, hoopis isa oleks peaaegu ära uputanud. Hirmu vee ees ei jäänud, sellest hetkest julgesingi ise üle tiigi ujuda, aga väike usaldamatus isa arukuse suhtes siiski jäi.
DeleteOokeani ma pole isegi näinud, ujumisest rääkimatagi... Ma hakkasin nüüd seda ka tahtma, süstasõidule lisaks.
Oojaa, need "viska vette, küll ujuma õpib" tüübid. Kuidas ma neid ei armasta.
DeleteMis kirjaoskusse puutub, siis mul on nii ujumise kui malemängu osas veel jupp maad arenguruumi. :)
Ookean, jaa... tunnistan, et kui esimest korda ookeani nägin, lähedalt, USA läänerannikul, tulid pisarad silma. Sest NII võimas.
Klassika, stressis aju ei ole eriti õppimisvõimeline, või õigemini, stressis aju õpib, milliseid tegevusi VÄLTIDA, mitte seda, kuidas midagi TEHA.
ReplyDeleteMa õppisin nii autoga sõitma kui ujuma 45 aasta vanuses, aga ma eelistan jätkuvalt vaikset vett ja jalgadeni ulatuvat põhja.
Ma tahan ka ujuma õppida. Ma küll püsin mõnda aega veepeal, aga edasi liigun äärmiselt ebaefektiivselt, üle pea vett kardan jne. Ujumiskursustele minekut plaanin juba mitu aastat, eks näis millal jõuan. Aga kuidas silmad ookeanis vee all lahti teha, seda tahaks teada - läheb ju silma ja soolane on. St silmad hakkavad kipitama mul isegi juhuslikust veepritsmest soolasemas meres, ookeanist rääkimata.
ReplyDeleteMul silmad ookeanis kipitama ei hakanud.
DeleteAga sinu kommentaarist tõugatuna googeldasin pisut, ja sain teada, et
1) basseinivees pole tervislik silmi vee all lahti teha, vesi sisaldab desinfektanti kloriini, mis kahjustab silma võrkkesta.
2) Ookeanivesi iseenesest on OK (silma loputatakse ju kah nõrga soolalahusega, kui mingi silmahäda), küll aga võivad probleeme (põletikke) tekitada igas looduslikus veekogus esinevad bakterid. Samas, kui vaatad siinseid saareinimesi, ei kanna need, kes praktiliselt kogu elu vees veedavad (surfarid jms) küll iial mingeid ujumisprille. Või ei, oot, ühekorra rääkisin juttu nn. ookeaniujujate kamba liikmetega (nad ujuvad piki kaldaäärt pikki distantse), neil olid mõnel küll ujumisprillid.
Aga jah, snorgeldamiseks, kui tahad vee all SELGELT näha, siis on klaas silmade ees muidugi elementaarne. Ja kui tekib ebamugav, kipitav tunne silmis nagu sinul, siis jah pole silmade vee all avamisel mingit mõtet. Vees peab mõnus olema! :)