Ulg

 

Käsi püsti, kes on täiskuu poole ulgunud? Ja mitte niisama poole suuga, naljapärast, vaid ikka kogu hingest, end tagasi hoidmata, niipalju kui kõrist tuleb? Noh, mina tänaseks olen. Las ma räägin.

Meil siin, ja ilmselt ka teil seal, oli paar päeva tagasi täiskuu, eks. Hawaiil toimus lisaks ka täielik kuuvarjutus, aga see osutus sihukeseks hädiseks, pilvetaguseks, ei andnud paari aasta eest siinsamas kogetuga võrreldagi. Las ma otsin, olen sellest vist kirjutanud… näe, leidsingi. Ühesõnaga, möödunud esmaspäeva hilisõhtu, taevasse kerkiv täiskuu, meie Pauliga müüri ja ookeani vahelistel kividel, veinikesega, sigariga (Paul siis, mitte mina), müüril ka muud rahvast, hea mitu seltskonda, ilmselt nii turiste kui ka kohalikke, nooremaid ja vanemaid. Kostub muusikat, juttu, naeru, puhuti hõljutab tuul vaevuaimatavat kanepiaroomi. Kuu muudkui rühib ülespoole, ookeanilained muutuvad üha hõbedasemaks, ja ühtäkki laseb keegi müürilt kuuldavale lõhikese, tagasihoidliku hundiulu. Järgmine ulg kostab pisut teiset kohast, pisut valjem, pisut pikem. Paul võtab vedu. Müürilt vastatakse. Minagi lasen häälitsuse kuuldavale, algatuseks tagasihoidliku. Müürirahvas ei jää võlgu. Ja järgmisel hetkel võiks arvata, et tegu pole inimloomade seltskondadega, vaid metsaelukate karjadega, kes üksteisega hääletugevuses ja heliloomingulisuses võistlevad. Ikka ilusti kordamööda, ära oodates, mil naaberkari lõpetab, et enda etteastet alustada. Issake, mul tõuseb veel praegugi, seda kirjutades, kananahk ihule. See oli nii võimas kogemus.

Tean nüüd täpselt (ja ütlen seda täiesti tõsiselt, ilma naljatamata ja liialdamata), mida koiotid tunnevad, kui endast me Oregoni kodu kanjonis ja selle kallastel õhtuti ning ööseti valjuhäälset teada annavad: kamba- ja karjavaimu, mõningast ühtekuuluvust, mõningast või(s)tlusvaimu ja vahetegemist, naudingut kuuldavale toodud helidest, igatust millegi iseendast ja igapäevasest suurema järele, üheaegselt rahuloluga käesolevas hetkes. Oodake järgmine täiskuu ära ja proovige järele. Ulguge. Te ei kahetse.

Foto: Paul. Pildistatud täiskuuööl, rannakividelt, kus meie kaks ulgusime. Teised inimkarjad tegid häält majade ja ookeani vahel asuval müüril.   

November 12/2022

“We are never alone. We are all wolves. Howling to the same moon.” ― Atticus Poetry, Atticus