Nagu te kõik ilmselt teate, olen ma USA ja ühendriiklaste suhtes väga… kuidas seda öeldagi… protektiivne. Pruugib vaid kellelgi mu uue kodumaa või selle elanike kohta midagi negatiivset mainida, ja otsekohe viskub Epp kaitsele. Jah, ei salga, mulle väga meeldib siinne maa, siinsed inimesed. Neis mõlemas on lõputult head. Mis ei tähenda, et poleks halba. Muidugi on. Mõnes suunas vaadates lausa kuhjaga. Aga öelge mulle, kus poleks? Pealegi, kes ekstra halba otsib, see seda ka leiab. Headusega sama lugu.
Ühesõnaga. Mõni aeg tagasi oli paaris blogis juttu riietusstiilist. Marju kirjutas toredasti Hispaania naiste rõivaeelistustest, ja Katerina arutles muuhulgas USA omade üle. Tema blogisaba oligi koht, kus mulle, Sõnnile, taas sedasama ühendriiklastele varjuheitmise punast rätikut näidati, sedastades, et USA ja Kanada elanikele saab riietumis-alase maitselageduse poolest vastu ehk ainult Põhja-Korea. Noh, teate. Ma ei ole ei Põhja-Koreas ega Kanadas käinud, mistap nende kohta sõna võtma ei hakka. Küll aga tahan järjekordselt Ühendriikide ja ühendriiklaste kaitseks välja astuda.
Ma ei tea, mida ma tegema või kuidas väljenduma pean, et inimesed lõpuks ometi aru saaksid, et säärast asja nagu USA rõivastumis-, toitumis-, mis-iganes-muu stiil pole olemas. Kogu USAd üheainsa laia lauaga lüüa on sama, mis läbi Kansase osariigi lõputute tasandike sõites märkida, et USA on igav ja lame, või Colorado osariigi mäekurudes ekseldes tõdeda, et USA on metsikult mägine. Pisut teist sorti näiteid tuues: käia Prantsusmaal ja öelda, et Euroopa naised on väga elegantsed. Käia Soomes ja öelda, et Euroopa naised kannavad pikki pükse, kontsata jalanõusid, prille ja poisipead. Kulla sõbrad, ühtset ja ühest USAd pole olemas. USA on üldistavate väidete esitamiseks liiga suur, liiga mitmekesine.
Eelkõige muidugi sõltub ühendriiklaste stiilsus-stiilitus säärasest parameetrist nagu asukoht. Elukoht. Suurlinnad on stiilsed. Väikelinnad, vähemasti enamus neist, ei ole. Walmartis ja kiirsöögikohtades vohab stiilitus. Maitselagedus. Peenema otsa kaubandusasutustes, restoranides, ärihoonetes, kunstisaalides jagub stiili küll ja veel. (Jätame diskussiooni, misasjad on stiil ja maitse, praegu kõrvale, eks, selle üle võib lõpmatuseni vaielda. Räägin oma mätta otsast, omaenda silmade läbi.) Lisaks, erinevad elustiilid tagavad erinevad riietusstiilid. Näiteks vabaõhuharrastustega kodanikud tunneb kaugelt ära. Rikkamad kannavad Patagoniat jms, vaesemad Columbiat jms, aga stiil on kõigil ühine. Läbimõeldult hooletu, no-nonsense elegants. Astronaudijoped, matkasaapad, beanied, kummaliselt, ägedalt eklektilised värvikombinatsioonid. Või siis San Fransisco ja Sacramento boho- ja hipistiil. Seattle grunge. Idaranniku suurlinnade rassilisel kirevusel põhinev moemitmekesisus. Mu ägedaimad tänavamoe elamused pärinevad Baltimorest, seal on arvukas afroameeriklastest elanikkond, ja issand jumal, millise aplombi ja vaimukusega nad riietuvad, nii mehed kui naised. No ja siis lähen oma kesk-Oregoni põllumajanduspiirkonnas asuva kodulinnakese toidupoodi või postkontorisse, ja… nojah. Mõni ime, et mult on küsitud, kas ma olen Portlandist, meile lähimast suurlinnast. Mitte, et ma end toiduostudele suundudes üles lööks või midagi, aga alati on seljas miskit muud kui dressid, teksad või T-särk. Muide, mul pole siiani mitte ühtegi paari siniseid teksaseid. Mitte ühtegi. Leidub paar musti. Ja siis muidugi see kollektsioon teksalõikega kamopükse, millest ennegi juttu olen teinud.
Oih, vabandust, kaldusin kõrvale, ei tulnud täna siia ju endast rääkima. Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Meie linna toidupood. Aga tarvitseb mul vaid 45 minutit autosõitu ette võtta, lähemasse suuremat sorti naaberlinna, ja seal on pilt juba hoopis teine. Asukohast tingituna (tali- ja suvespordiparadiis, mäed, jõed, järved, matka- ja rattarajad) tänavapilt sarnane sellele, mida eespool kirjeldasin - beanied ja Patagonia. Kuid mitte ainult. Ka kleidid, kontsad ja kõrvarõngad. Pisut summutatult stiilsed, suures plaanis võiks Rootsi või Taaniga võrrelda.
Ja kliima. Lõuna-Californias ja Hawaiil eksponeeritakse eelkõige ihu. Mida rohkem, seda uhkem, keegi ei küsi, ons see ihu vana või noor, vormis või vormitu. Marju mainis, et hispaanlased on meeldivalt hinnanguvabad. Sama siin meie pool. Igaüks näitab täpselt nii palju või vähe, kui heaks arvab, ja ei hooli sellest, mida teised arvavad. Enamik ei arvagi, kuid kui päris aus olen, siis minu maarjamaalase geenid löövad teinekord välja, pööritan mõttes silmi, nähes mõnda igivana ja/või oluliselt ülekaalulist inimest, kel üksnes ribake riiet ümber. Samas, 13 USA-aastat on ilmselgelt oma pitseri jätnud, sunnin silmad paigale, kutsun end korrale. Igal inimesel on õigus kanda, mida iganes heaks arvab ja ilusaks peab.
Muidugi, selle vastu ma ei vaidle, et USAs kohtab karjuvat rõivamaitsetust. Ja mul on näiteks Eesti-elu aegadest meeles, et enam-vähem kõik Ühendriikide kruiisilaevade turistid, keda Tallinna vanalinnas silmasin, riietusid soost olenemata ühtsesse, ilmetusse vormi: teksad, valged tossud, mingi top või T-särk, nokkmüts. Õudne. Kuid öelda, et kogu USA on maitselage? See on ikka säärast mõõtu üldistus, et massiivsemat annab otsida. USAs leiab igasugust. Maitsekust, maitsetust, ning kõike, mis nende kahe vahele jääb. Oleneb täiesti sellest, millises seltskonnas liikuda, millistes kohtades käia, millise pilguga vaadata.
p.s. Ma muide olen üks kord Walmartis lohvakate dressipükstega käinud! Ööbisime camperis supermarketi parkimisplatsil, ja hommikul kell 7, kui poeuksed avati, lippasin kohvikoore järele. Nii et linnuke kirjas, annan ameeriklase mõõdu välja küll. Tõsi, kõrgeimast tasemest jääb veel sammuke puudu, pidzhaamas pole ostlema juhtunud. Noh, vähemasti on, mille poole püüelda.
Foto: Rodeo. Doña Ana County Fair, New Mexico, 2013
April 21/2023
“You can have whatever you want if you dress for it. ” ― Edith Head
Objektiivsuse huvides pean tunnistama, et nagu ikka on teatud määral õigus mõlemal poolel, eriti sellises subjektiivses küsimuses nagu stiil. Kriitikat tehes pidasin just silmas "walmartisid" mitte "Bloomingdalisid" ;)
ReplyDeleteChatGPT (objektiivsem kui üksikisiku ;) ) arvamus:
what country is considered to have the most stylish people?
Fashion and style are highly subjective, and what is considered stylish can vary widely depending on cultural, regional, and individual preferences. However, certain countries are often recognized for their influence and innovation in the fashion industry.
France is often regarded as a country with some of the most stylish people, as it is the birthplace of many famous fashion brands and designers, such as Chanel, Dior, and Yves Saint Laurent. French fashion is characterized by its elegance, sophistication, and attention to detail.
Italy is another country that is often recognized for its stylish people and fashion industry. Italian fashion is known for its luxury materials, bold designs, and expert craftsmanship. Famous Italian fashion houses include Gucci, Prada, and Versace.
Other countries that are often associated with stylish fashion include Japan, South Korea, the United States, and the United Kingdom. However, it's important to note that fashion is highly subjective, and style is something that varies widely from person to person.
When it comes to fashion and style, the general population in any country can also be stylish in their own way, regardless of their socio-economic background or level of affluence.
In France, for example, many people are known for their effortless and timeless style, often characterized by classic pieces, such as well-tailored blazers, trench coats, and ballet flats. Similarly, in Italy, people often prioritize quality and craftsmanship when it comes to their wardrobe, and they are not afraid to experiment with bold colors and patterns.
In Japan, fashion is often a form of self-expression and creativity, and people are known for their unique and unconventional styles. South Korea is also known for its fashion-forward trends and street style, with a focus on combining different textures, patterns, and colors.
In the United States and the United Kingdom, fashion is heavily influenced by individualism and diversity, and people often create their own unique style by mixing and matching different pieces and trends. Overall, while fashion can be influenced by cultural and regional trends, it ultimately comes down to personal preference and individual expression.
Sinu arvamus on igati teretulnud.
DeleteChatGPT oma mitte.
5500 on koht, kus avaldan enda kui üksikisiku subjektiivseid arvamusi.
Mulle pole siia nn. lõplikku tõde kuulutavat "jumalat" vaja.
Edaspidi palun hoia oma uus lemmikloom minu blogi kommentaariumist eemal.
Ette tänades. :)
... ja veel. Kui sa kriitikat tehes spetsiaalselt Walmarte jms silmas pidasid, siis nii olekski võinud öelda. Et USAs ja Kanadas kohtab nn. Walmarti-inimeste hulgas masendavat maitselagedust. Mitte üldistada, et USA ja Kanada elanikud riietuvad maitselagedalt. Liiatigi, et ka Walmarti klientuuri on suht ebaõiglane ühe ja sama laia lauaga lüüa. Muuhulgas oleneb muide ka Walmarti asukohast. USA suurlinnades on need supermarketid hoopis teise vaibiga kui väiksemates/vaesemates asundustes.
DeleteChatGPT jpt juturobotite jutt on kokku pandud, maitea, 1000000000 inimese avaldatud mõtetest. Oleks siis veel, et robot vahendab mõne huvitava moeasjatundja juttu, aga miljardi infoallika refereering tekitab sama emotsiooni kui mõtlemine sellele, mitu ajalehte me oma elus läbi lugenud oleme.
Delete10 punkti, mustkaaren! Väljendasid mu tundeid ChatGPT osas paremini, kui ma ise suutsin ja oskasin.
DeleteJep, veelkord: 5500 on ChatGPT-vaba kommentaarium. Peaks vist kolmanda punktina kommentaariumi reeglitesse lisama. :)
Nõus, vägagi nõus kirjutatuga. Alati ei pea halba otsima, vaid võiks rohkem head otsida ja märgata. Nii suuri riike nagu USA riitetuse järgi ühe vitsaga lüüa ei saa, tegelikult ei saa ka väiksemaidki. Ega ole vajagi, stiilseid ja stiilituid leidub igal pool ning üldse meeldib mulle see, et vähem teiste inimeste hindamist riiete järgi.
ReplyDeletePS sattusin mõned päevad tagasi facebookis scrollides ühe video peale, kus naisterahvas rääkis milliseid riideid Euroopas mitte kanda, et mitte välja näha kui ameerika turist, sh nokamütsi-tossu tüüp kirjeldatud. Aga videos olid kõik kujutatud komplektid igati stiilsed ning kui autor ei oleks kirjeldanud juurde kus ei sobi, siis oleks õlgu kehitama võtnud - nii mõnelgi pool Euroopas ei käida just kuigi erinevalt riides.
Igasugune riietusese saab olla stiilne, kui seda kanda sobivas kohas, teiste riietega sobivas koosluses ning kandjaks sobiv inimene. Sobivat ei hakka siin defineerima, pigem see on selline hägus mõiste ja pigem tänendab kandja arvates sobivat.
Jah.
DeleteJa tegelikult needsamad kruiisituristid, kelle stiili(tust) ma postituses slämmisin, võisid näiteks Captains' Dinneri ajal vägagi stiilsed välja näha. Aga linnatuurile panid selga-jalga selle, mis kõige mugavam tundus.
Ma olen elanud väga äärmuslikult erinevates kohtades ja tingimustes, et võin yldistada - [mingi rahvuse/linna/yhiskonnakihi esindajad] riietuvad kõik hästi, või siis otse vastupidi, pole muud kui kompliment või halvustus, mis ei käi kindlasti kõigi kõnealuse seltskonna esindajate kohta, vaid ainult nende, keda me oma väga yyrikesel reisihetkel kohtame. Kuidas pimedad elevanti kirjeldasid, umbes nii
ReplyDeleteVäga yksikud inimesed saavad elada nii, et keskenduvad ainult kena ja stiilne väljanägemisele. Suurem osa inimkonnast tegeleb enamuse ärkvelolekust enda ylalpidamisega ja siis tahes-tahtmata peab oludega arvestama. Keskealiste ja vanemate naiste "stiilitu" ja "vormitu" väljanägemine ei tohiks kyll kellelegi hammaste vahele jääda, sest nad on põmst kogu oma elu pidanud suurtes kogustes teisi inimesi teenima ja mugav töötegemist lubav riietus ongi osa identiteedist. Ka minu.
Jah, just minu mõte - pimedad elevanti kirjeldamas.
DeleteSelle teise lõigu osas... loomulikult, keegi ei tohiks kellegi hammaste vahele jääda. Aga muus osas - mul näiteks on (olnud) kaks identiteeti, noil aegadel, mil teenindasin. Mugav ja töötegemist lubav riietus oli mu kodune identiteet, aga väljaspool kodu tundus teraapiline end üles lüüa, tunnetada, et ma olen (siiski veel) elus ja (enda meelest) ilus. Kuid jah, need on niivõrd individuaalsed olukorrad ja valikud ju, siin ei saa mingit ühest vaatenurka üldse ollagi, mu meelest. Ja äärtpidi sinu elukorraldust teades saan sust ja su kommentaarist otse loomulikult 100% aru.
Lubasin endale teravat sõnastust oma elu ära elanud töötavate naiste mugava riietuse kriitika kohta, sest ma kasvasin yles oludes, kus nähtamatukstegevate riidenärude kandmine oli naistele ja ka mulle, tydruklapsele, elukysimus - et minimeerida vägivaldsete ja tihti pervertidest meeste rynnakuid, ja niimoodi mitu põlvkonda järjest. Kooliõdede kaudu tean, et see oli yldlevinud normaalsus. Võib-olla linnas oli rahvas haritum ja viisakam, aga viimasel aastal kuuldud lugude ja poodides nähtud eakate naiste nägude järgi järgi peab arvama, et see oli lihtsalt paremini varjatud. Mul isiklikult on tänase päevani yletamatu tõrge nn ilusaid naiselikke riideid kanda, sest kleit tähendas juba väga väikesele lapsele midagi halba, ja mu turjakarvad tõusevad instinktiivselt turri. Aga õnneks on maailm ja riietevalik suur ja lai ja absoluutselt igale stiilile ja maitsele leidub midagi. Ja missugune vastuolu - ma ARMASTAN riideid, rõivaid, kangaid, lõngu, lõikeid, tehnoloogiaid ja masinaid, naudin protsesse ja imen informatsiooni.
DeleteJah, ma olen teadlik su tekstiili/rõiva-armastusest, tõesti, milline vastuolu!
DeleteAga mul on sulle küsimus. Isiklikku laadi, nii et kui leiad, et piiri ületan, jäta vastamata, ja ütle, et ületasin. Ja postituse teemast läheb kah välja, aga. Ühesõnaga. Ma tean, et sul on tütar (tütred?). Kas ja kui palju, olgu siis teadlikult või alateadlikult, on SINU kogemused NENDE naiseks kujunemist mõjutanud? Ja NENDE rõivastus-, laiemas mõttes ka elustiili? Teisisõnu, kas sa oled proovinud oma lapsi su enda taagast vabadena hoida, või vastupidi, oled selle neile nö. emapiimaga kaasa andnud? Ja siis veel lisamõte, mitte niivõrd küsimus - et juhul kui see taak emapiimaga edasi kandub, ons see hea või halb, säärase mustri jätkumine? Kas see kaitseb noor naist, või vastupidi, tekitab juba eos hirme ja seotust (jällegi, teadlikku või alateadlikku) teatud mustritega, stsenaariumitega? Stiilis see, ’mida sa kardad, saab sind varem või hiljem kätte’?
Ma pole kindel, kas ja kuivõrd suutsin oma küsimuse arusaadavalt sõnastada.
Saatust, karmat, maatrikseid pole olemas, seda olen alati teadnud. Ka seda, et igayks on oma õnne sepp, KUI tal on piisavalt rauda, oskusi ja korralik varustus. 😀 Ka selline yhiskondlik tabuteema, et keskmiselt on tydrukud paremate vaimsete võimetega ja ettevõtlikumad kui poisid, oi, kui palju tõestusi sellele nähtud on koolist alates kuni tänaseni välja. Mulle on tähtis, et lapsed saaksid parima, mis mul neile pakkuda, sest nad on Minu Rahvas kogu eluks, sinna kuulub teadmine, et ka tydrukud/naised on inimesed ja neil on õigus oma iseloomule, nad tohivad oma huve kaitsta ja pahatahtlikele inimestele vastu hakata. Nad teavad minu lugusid ja meil on sellega mitte draama ja hädaldamine, vaid hulk nalju. Ja ilusasti riietumisel on tähtis enda tõekspidamised ja maitse, mitte iga hinna eest mingeid iidseid rollimänge mängida, mis sulle endale vbl ei meeldigi, aga PEAB. Ei pea. Sul võib olla kohutavaid yleelamisi, aga traumadest uppumise asemel lahenduste otsimine ja eluga edasiminek pakub nii palju rohkem. Ja seda kõike saab teha teistest, ka vastassoost inimestest lugu pidades, lihtsalt liiga optimistlik ei tohi olla. 😀😃
DeleteP.s. mul on koolieelikuaastate piinamistest toibudes pöial suus ja silmad pahupidi lamades või kygeldes lõualuu väärareng ja algklassides prillid teeninud tugev miinus. Kramplik ja kange kehahoiak ka ei meeldinud teistele inimestele. Mitmepäevaste mäluaukudega peapõrutuste tõttu väga nõrk tekstimälu ja väidetavalt imelik kõnemeloodia, koolid said lõpetatud hea nägemismälu abil, keskkooli lõpetasin kodutu hulgusnoorena keskmise hindega 4,3 ja kutsekad põmst samamoodi. Oma elu tuli ilma igasugusetoe ja armastuseta käima joosta, sest ma olin ju imelik, mis siis, et andekas. Vennal md seda kõike ei ole, aga tal oli ka hoopis teistsugune lapsepõlv. 😀 Loomulikult ehitad sa võimalusel endale ise elukoha ja tsivilisatsiooni, sest normaalsed inimesed SELLIST omaks ei võta, aga nii tahaks ju igasugu asju teha, ja siis sa lihtsalt hakkad ise asju hankima ja tegusid tegema. Iseenda rõõmuks, sest teised seda ei vaja. Ja mul ONGI selline omaette, eriline, aga lopsakas reaalsus. 😀
DeleteP.s. siin hää sellist cv-d kirjutada, keegi ei tunne mind 😀
Resoneerub nii hästi minu mõtetega: "Sul võib olla kohutavaid yleelamisi, aga traumadest uppumise asemel lahenduste otsimine ja eluga edasiminek pakub nii palju rohkem."
DeleteCV... jah, see on sul muljetavaldav, kui kerglasel toonil väljenduda.
Kui ma lähemal elaks, ma küsiks lausa luba su isiklikku, imelist tsivilsatsiooni korraks kaema tulla. Tead küll, nagu ulmefilmides, et tulnukate kosmoselaev maandub, trepp lastakse alla, suitsu seest ilmub imelik kuju ja ütleb kõuehäälel " We come in peace". Ja seejärel annab maalaste tervitusdelegatsiooni pihta tuld kõigist pardarelvadest :)
Aga seda olen ise kah tähele pannud, et teiste inimeste blogisabades olen kohati tükk maad avameelsem kui siin 5500s.
2019 kevadel põdesin mingit jäledat puugihaigust, tervis ja majapidamine hakkasid äkki maru imelikult käest ära voolama. Eelmise aasta sygisest on kyll terrvis mõnevõrra parem, aga meie Koha universumile näitamiseks tuleb siin veel palju tööd teha ja lõbutseda.
DeleteTeiste inimeste plogides avameelne olemine on nagu gräfiti tegemine - jooksed kohale, maalid seinale teksti, ja ruttu minema. Keegi ei oska sind seal oodata ega viitsi eriti otsida ka. Oma lehel suure maalingu tegemine võib inimestes ootamatut/soovimatut huvi tekitada ja seda ma ju ei taha. 😀
Võrdlus grafityga on geniaalne!
DeleteÜhe väikese klausliga: grafity peab heatahtlik olema. Sest nagu teame, leidub ka neid, kes jooksevad kohale, sodivad seina, ja siis ruttu minema. Sest neile meeldib tirriteerida. Sihukeste vastu aitab pihustamine. Ei, mitte värvipihustamine, vaid bear spray :) Küll mina juba tean, elan grislikarude maal.
Ja no kui mul oleks teleportatsiooni võimalus ja sa lubaksid mul tulla, siis ma just selleks tulekski, et tööd teha. Ma olen jube hea sulane, tõestatud. Pealegi, tsivilisatsioonid nagu sinu oma ei saa nagunii kunagi päris valmis. Nagu Tallinna linn.
Aitäh pakkumast. Aega on, sajand pikk :)
DeleteHeatahtlikkus on inimesele eluvajalik aine, ja isegi tirriteerida saab nii, et keegi ei kannata. Jälle, huumor päästku elusid.
Ma lisaks UK puhul seda, et inimesi ei huvita üldse, kuidas teised riides käivad. Ja käiaksegi nagu meeldib, ilma et peaks muretsema, mida Naabri-Maali arvab. Siingi on stiilseid ja vähemstiilseid, on dressides ja kleitides, villamantlites ja jopedes tüüpe. London on muidugi eriti äge, seal näeb kõike, aga isegi meie külas on põnevaid tüüpe piisavalt.
ReplyDeleteJa mis mulle veel UK-s meeldivad, on plangud. Vblt tundub pisut teemast mööda, aga see haagib siiski sellega, et keda huvitab, mida keegi kannab/kuidas elab/mis taimi aias kasvatab jne. Plangud on kõrged ja naabrite aeda pole kombeks piiluda. Ja kui ma siis kodumaale lähen ja kõik need lõputud traatvõrgust aiad ning naabrid, kes hommikukohvi kõrvale su tegemistel silma peal hoiavad, võeh! Ma ei imesta, et riietumisteema Eestis nii oluline on, see "naabrist parem" on ikka väga tugevalt sisse juurdunud mu arust.
Oojaa, plangud! Ma olen kah plangu-usku, üksjagu UKd külastanuna. Kõigil mu sealsetel sõpradel-tuttavatel olid plankudega aiad. Tegelikult ei paistnud plangud suurt silmagi, olles üleni mingite vohavate, lihavate ronitaimedega kaetud.
DeleteHaa, mulle just meeldib, kui ma aedu näen, sest algaja aiaentusiastina tahan ma näha, mis teistel kasvab ja kuidas kujundatud on ning lisaks on nii hoopis huvitavam tänaval kõndida, kui ei pea kogu aeg hekki või planku vaatama. Samas tõsi tema on, et kui aed on igast küljest naabriga piiratud ja pole ka just kõige suurem, tahaks natuke privaatsust siiski ka, mul õnneks on suur krunt :D
DeleteChatGPT Prantsusmaa kommentaari kohta nendiks ma, et Prantsusmaa on täpselt samasugune riik nagu iga teine. Suurlinnades on rohkem stiili ja väikelinnades vähem. Minu maakohas on dresspükslus ikka vägagi au sees ja pead keerama panevaid rõivaid näeb harva (ja siis enamasti aafriklannade seljas) ehkki ma pean nentima, et ega ma Pariisis käies ka väga ei vaimustunud. London aga... Aaah, see on juba midagi minu hingele! Polegi seal juba väga-väga kaua käinud ning see on ilmselge märk, et tuleb minna!