Naisena naistest, naistele

 

Sissejuhatuse sissejuhatus

Varuge kannatust, järgneb pikavõitu proloog ning veel pikem postitus.

Sissejuhatus

Esiteks. Selleks kirjatükiks võtsin hoogu pea pool aastat. See on mu peas enam-vähem valmis olnud, kuid siiani olen kartnud, jah, just nimelt kartnud neid mõtteid postituseks vormistada. Sest jää, millele astun, on õhuke. 

Teiseks. Vähe puudus, et pealkirjaks saanuks „Abordist ja spordist“. See oleks paraku naeruväärselt ja naeruvääristavalt kõlanud, riim ja puha. Kuigi just neist kahest teemast tahan täna kirjutada. 

Kolmandaks. Postitus iseenesest võib Eesti lugejais hämmeldust tekitada, sest niipalju kui tean, pole kõnekstulev teie juures kaugeltki niivõrd päevakohane, kirgi küttev, ühiskonda lõhestav teema nagu meil siin USAs. Niisiis, kirjutan omaenda mätta otsast. Ning ei, ma ei tee sääsest elavanti. Pole kahtlustki, et see, mis Eestis (ja mujal Euroopas) siiani ehk üksnes sääsk, on meil siin juba mõnda aega suurem kui elusuurune elevant. 

Neljandaks. Olen teadlik, et mõned väljaanded, mille artiklitele lingin, on nn. konservatiivsed, parempoolsed. Miks ma, üldjuhul poliitikaspektri vasakusse serva hoidev, neile viitan? Põhjus väga lihtne. Postituses käsitletavas kalduvad mu vaated pigem paremale, võtke heaks või pange pahaks.  

Viiendaks. Teen sedakorda kommentaariumis erandi, lõdvendan iseenda poolt paika pandud diktaatorlikke reegleid. Mind tõesti väga huvitavad 5500 lugejate mõtted sel teemal, mistap olen muuhulgas valmistunud ka selleks, et kommentaarid põrkuvad minu vaadete ning väljaütlemistega. Samas loodan, et te, nagu minagi, tulete ja väljendate omaenda seisukohti, selmet püüda mind või kedagi teist ümber veenda. Mu meelest pole antud teemadel „õiget“ ja „valet“ vaatenurka. Sest keegi meist ei oma piisavalt ajalist perspektiivi hindamaks, kas hetkel toimuv on inimkonna üldise arengu ja hüveolu seisukohast hea, halb, või hoopistükkis tähtsusetu. Lõplik tõde, kui säärane üleüldse olemas on, selgub ehk alles aastate pärast, kui üldse. 

Kuuendaks. Olge kenad, ärge otsige postitusest erapooletust. Mu väljaütlemised ei pretendeeri tõekuulutamisele ega teaduslikule analüüsile. Allpool väljendan, mida mina naiseks sündinuna ja naisena elanuna arvan ja tunnen. Püüan seda teha igaühe suhtes lugupidavalt. 

Seitsmendaks. Kaasa rääkima ootan eelkõige naisi. Nii neid, kes naisena sündinud, kui neid, kes end naiseks peavad. Mitte, et ma mehena sündinutele, end mehena või sootuna identifitseerivatele inimestele liiga tahaks teha, kuid ma ei arva, eelnimetatud oleksid pädevad vestlema teemal „mida naised tunnevad, kui sõna „naine“ tabuks muutub“. Või oleksid pädevad nõu andma, mismoodi naisena sündinud ja naisena sportijad peaksid käituma, olles sunnitud riietusruumi jagama mehe väliseid sootunnuseid omava trans-naisega. Nagu postituse pealkirigi ütleb: naisena naistest, naistele.

------------

Abort

Kui samasooliste abielu Eestis mõned aastad tagasi diskussiooni tekitas, kirjutasin sel teemal vähemasti ühe postituse ja avaldasin arvamust mitmetes kommentaariumites. Kuulutades valju häälega ning veendunult, et need, kes seadusloome sellesuunalistele arengutele vastu seisavad, teevad seda kitsarinnalisusest. Sellele kirjutan kindla käega alla ka täna. Mu arvamus on, et samasooliste ühenduse ametlikuks tunnistamine ei ohusta vähimalgi moel vastassooliste kooselu, nn. uued tuuled ei võta traditsiooniliselt (mees + naine) abielult pisimatki tükki küljest.

Paraku, viimase paaril aastal USAs toimuvad arengud on teist sorti. Ühtedele antakse, teistelt võetakse. Ja need, kellelt praegu võetakse, on justnimelt naised. Ei hakka siinkohal pikemalt Ühendriikide abordiõiguste teemal peatuma, ilmselt teatakse ka Eestis, et 2022. aasta suvel kärbiti neid õigusi oluliselt, ning amputeerimine üha jätkub. See on tänasel päeval siinse naisõigusluse ülioluline, tulikuum tahk, rääkida tahan praegu aga teisest. Sellest, et kõikehõlmavas vähemuste kaasamise tuhinas tallatakse naisena sündinud indiviidid (taas) jalge alla. Küsimuse „kas naistel on õigus oma keha üle otsustada?“ on kõrvale tõuganud diskussioon „kes on naine?“. Vähe sellest, et arvukad Ühendriikide valitsusasutused väldivad oma ametlikes veebikanalites sõnu woman/women – sama teeb ka abordiõiguste eest peetava võitluse lipulaev Planned Parenthood. 

Ma aplodeerin püsti seistes tõsiasjale, et seksuaalvähemused on õigusi üha juurde saamas, ja et sooidentiteet ei ole enam kivisse raiutud. Vabadus, valikud, võimalused - mis võiks olla suurepärasem. Aga ma hakkan vastu, kui kellelegi vabaduse andmiseks minu omast tükke raiutakse. Kui mu riigi ametiasutused mind enam naiseks ei nimeta, vaid emakaga inimesteks. Sest keegi teine arvab, et see rikub tema õigusi, kui mina soovin, et mu kohta „woman“ öeldakse. 

American feminism has turned its back on women: The fight for sex-based rights has been sacrificed to gender ideology. The right to abortion is specifically about who has control over women’s bodies. How, though, can this be discussed, let alone defended, when too many liberal US politicians and liberal media sites can’t even bring themselves to say the word “woman”, even when covering this issue? “Birthing bodies have the right to freedom,” Representative Francesca Hong, a US Democrat, tweeted, apparently unaware that the bodies being fought over here don’t want to give birth — that’s the point of abortion. Hong made sure to put her pronouns in her Twitter bio, but not the word “woman” in her tweet. The American Civil Liberties Union similarly couldn’t say the dreaded W word in its thoughts on the matter. 

A Vanishing Word in Abortion Debate: Women: ACLU, whose advocacy on reproductive rights is of more than a half-century vintage, recently tweeted its alarm about the precarious state of legal abortion: “Abortion bans disproportionately harm: Black Indigenous and other people of color. The L.G.B.T.Q. community. Immigrants. Young people. Those working to make ends meet. People with disabilities. Protecting abortion access is an urgent matter of racial and economic justice.” This tweet encompassed so much and so many and yet neglected to mention a relevant demographic: women. 

We Must Resist The Trend Turning ‘Women’ Into ‘Bodies With Vaginas’; There’s a new addition to the list of words you can no longer say: woman. Because 0.6 percent of the adult population is transgender, the word must be banished outright for the sake of inclusivity. And it’s not just activist Twitter users or gender studies professors who are taking note. Suddenly, our institutions have scrapped the word “woman” altogether. The words they’re replacing “woman” with leave a lot to be desired. The list of new lingo goes on and on… menstruators, birthing persons, uterus-owners, vulva-havers, or, worst of all, non-males. What’s more dehumanizing than being reduced to a single aspect of your anatomy? Public health officials have hopped on the bandwagon: the CDC’s guidance on COVID-19 vaccination refers to “pregnant people.” And it goes all the way to the top of our government: the White House’s 2022 budget referred to mothers as “birthing people.” Inclusivity doesn’t demand erasure—and womankind should not be expected to stand silent as their bodies and identities are woke-spoke out of existence.

------------

Sport

Mäletate, meil oli blogides mõni aasta tagasi juttu kooliaja kehalise kasvatuse tundidest saadud haavadest (ülekantud tähenduses) ning neist jäänud armidest. Muuhulgas ka spordipedagoogide poolt jäetud armidest, kergema- või raskemakujulistest, vähem või rohkem varjatud emotsionaalsetest ja füüsilistest ahistamistest, või menstruatsiooni ajal lühikeste spordipükste kandmisest, sest näiteks minu koolipäevade hügieenitarvikud olid enam-vähem peapadjapaksused, samal ajal kui nende vereimamisvõime jättis sügavalt soovida.

Tänu #metoo’le on (läänemaailma) tüdrukud tänasel päeval loodetavasti julgemad kabistavate kehkaõpside vastu välja astuma, ja kindlapeale on neil kasutada tükk maad toimivamad, vähem silmatorkavad kuuverekogumisvahendid. Aga see ei tähenda, et nemadki armivabaks jääksid. Tänasel päeval peab Ühendriikide kooli- või kolledzhitüdruk arvestama sellega, et temaga samas riietusruumis võtab end paljaks või samas tualettruumis viibib inimene, kel on peenis ja munandid. Teisisõnu poiss, kes ütleb/tunneb/mõtleb, et ta on tüdruk. Ning kui (sünnilt)tüdruk või ta vanemad õpetajatele-treeneritele mainima juhtuvad, et säärane korraldus tekitab neis ebamugavust ja vastuseisu, saavad nad paljudel juhtudel koolilt/trennilt/spordimeeskonnalt soovituse või lausa käsu oma tunded maha suruda ning selle asemel hoopiski end tüdrukuna tundva poisi tunnetega arvestada. „We have to be inclusive.“ Sõnaga, tüdrukult on võetud õigus kehalisele privaatsusele, ja seesama äravõetud õigus kenasti kandikul ulatatud (sünnilt)poisile, kes ei taha end poiste riietusruumis paljaks võtta. Kui te minult küsite, siis eelkirjeldatu on kõike muud kaasav, kõike kui muud kui „inclusive“. Sünnilt tüdruk jäeti ju kaasamata, ei? 

Ei hakka siinkohal end muude võimalike soolist identiteeti puudutavate konfliktsituatsioonide kirjeldamise võrku mässima, rääkima näiteks non-binary noortest, kes nõuavad õigust mistahes riietusruumi/WC kasutada. Põhjus: nad ei identifitseeri end mees- või naissoost olenditena, vaid lihtsalt inimestena. Sootutena. Mis, olgu veelkord rõhutatud, on minu jaoks absoluutselt, sajaprotsendiliselt OK. Mis aga pole OK, on nõudmine, et non-binary inimese heaolu huvides peavad kõik ülejäänud tüdrukud ja poisid oma privaatsussoovid maha suruma. Peavad „inclusive“ olema, muidu on kuri karjas.

Ja siis on muidugi veel profisport. Taas arvukate (praeguseks tõenäoliselt juba arvutute) näidetega sellest, kuidas trans-naised füüsilist pingutust nõudvatel aladel pjedestaali kõrgeimaile astmeile tõusevad, jättes sünnilt naised võitjaile sõna otseses mõttes alt üles vaatama. Lepime kokku, et ei hakka siinkohal rääkima sellest, et ka naisssoo lõikes on indiviidide hormoonitasemed erinevad. Mõtteharjutusena on kümned või isegi sajad erinevad hormoonikategooriad võistluste puhul ju tegelikult väga tore, kuid lähtugem siiski reaalsusest. Pealegi, sünnilt naiste sünnipäraselt erinevad hormoonitasemed (ja/või kromosoomikõrvalekalded) ei ole selle postituse point. Point on, et naine, kes  elukutseks valinud soopõhise spordi, kes tippu jõudmise nimel aastaid treeninud, peab võistlema näiteks inimesega, kes on 19 esimest eluaastat mehena elanud ning kelle keha omab tänu kasvuaja hormoonidele kõikvõimalikke füüsilisi eeliseid naisekeha ees. Need eelised võisid naiseks transformeerumise käigus küll mõnel määral kaduda, kuid mitte täielikult. Mis te arvate, mida tunneb naiste ujumisvõistlustel hõbemedaliga autasustaud noor naine, kui kuld riputatakse kaela inimesele, kes omab meesterahva esmaseid väliseid sugutunnuseid? Naisõiguslased, kus te olete??

Without National Collegiate Athletic Association Action, the Effects of Lia Thomas Case Are Akin to Doping

Lia Thomas has received the full developmental benefits of testosterone combined with strenuous training to develop the full strength of an adult male swimmer. Thomas’s female competitors have not had the advantage of 10 years of testosterone enabled development. So yes, Thomas received the benefits of a hormone not available to any other female swimmer. Inclusion for Thomas is necessary – in some form. However, allowing her to register times against athletes who are at an undeniable disadvantage would not be acceptable.

Teammates say they are uncomfortable changing in locker room with trans UPenn swimmer Lia Thomas

A member of the University of Pennsylvania women’s swim team said some team members are uncomfortable changing in the locker room with transgender swimmer Lia Thomas. Thomas, 22, who spent the previous three years swimming with the men’s team before she began transitioning to a woman, has created an uneasy environment in the locker room, as she still retains her biologically male genitalia — which are sometimes exposed. Team members have spoken to the team’s coaches about possibly getting Thomas to change elsewhere from the rest of the team, but those discussions haven’t gone anywhere. “Multiple swimmers have raised it, multiple different times. But we were basically told that we could not ostracize Lia by not having her in the locker room and that there’s nothing we can do about it, that we basically have to roll over and accept it, or we cannot use our own locker room.”

Women's cycling champion quits after loss to trans rider

A former women’s cycling champion Hannah Arensman has quit the sport after losing to a transgender rider — a decision followed just days later by another trans cyclist declaring she felt like a “superhero” for her women’s race win in New York. “I have decided to end my cycling career,” Arensman said. “It has become increasingly discouraging to train as hard as I do only to have to lose to a man with the unfair advantage of an androgenized body that intrinsically gives him an obvious advantage over me, no matter how hard I train. I feel for young girls learning to compete and who are growing up in a day when they no longer have a fair chance at being the new record holders and champions in cycling. I have felt deeply angered, disappointed, overlooked, and humiliated that the rule makers of women’s sports do not feel it is necessary to protect women’s sports to ensure fair competition for women anymore.”

------------

Lõpetuseks

Äkki see kõik on siiski millekski hea? See, mis praegu USAs toimub? Soopiirid hägustuvad, üksiti muutub ka sõnakasutus... Olen juba ammuaega omaette mõelnud, et ühiskonna avatumaks muutumine geisuhete osas seostub ehk miskitmoodi planeedi ülerahvastatusega. Samasooliste partnerite puhul on paarissuhte positiivne pool ju täies mahus olemas – liigikaaslase lähedus, nii füüsiline kui vaimne, kuid ära jääb inimeste juurdetootmine (vähemasti teoorias, kuigi ka paljud geipaarid otsustavad järeltulija(id) saada). Vast on ka käesoleval soomuutmise, soosalgamise, soosegasuse ajastul mingi kaugem, inimkonna eksistentsi seisukohast oluline eesmärk, mida mina oma isikliku pisikese mätta otsast näha ei oska? 

April 11/2023                                                                           Image: Internet

“I would rather be a bad feminist than no feminist at all.” ― Roxane Gay, Bad Feminist