Daily Maili’s sattus mulle ette artikkel California's landscape has been transformed into a vibrant display of spring wildflowers, ning otsekohe meenus aprillikuine deit Pauliga aastal 2010. Road-trippisime Arizona’s, terve osariik oli kuldkollane - mäeküljed, orud, teeperved kõik puha õitsvaid moone täis. Mõni ime, et mu Ameerika-külastused abieluga päädisid. No öelge, kuidasmoodi on võimalik kainet mõistust säilitada, kui taustaks imelisele armuloole imelise mehega pakutakse sääraseid imelisi loodusvaateid?
April 13/2023 Fotod: aprill 2010
“I think I like wildflowers best," I explain. "They just grow wherever they want. No one has to plant them. And then their seeds blow in the wind and they find a new place to grow.” ― Rebecca Donovan, What If
Lihtsalt uau.
ReplyDeleteNii säravat maastikku annab otsida, meie võilillepõllud pole iial nii intensiivsed ja graafilised.
Mul on mingist ammusest, eelmise saksa lambakoera noorusajast pildid, kus ma temaga kollasel võililleväljal võidu jooksen. Vaatan, mõni päev ehk leian jupikese nostalgiasoolikat, panen mõne siia üleski ehk.
DeletePunaste moonide puutumatul väljal läheks ma kasvõi Sinihabemele mehele :)
ReplyDeleteInimesed neil piltidel on ilusad.
Lilled kahtlemata samuti.
Punasel mooniväljal Sinihabemele mehele - sina ikka oskad, Kaamos...
DeleteJa aitäh kena sõna eest, inimeste kohta.
Kollased moonid, imeline!
ReplyDelete