"Clearly, something has gone very wrong with democracy in America. In 2024, the most powerful country on earth, with 330million citizens, seems likely to face a repeat of the miserable election of 2020 – a choice between two old, unpopular men. One should probably be heading to a retirement home, the other has just been indicted in court and, if convicted, could end up in jail."
Ma tegelikult ei peaks seda postitust üleüldse kirjutamagi. Põhjusel, et Trumpi presidentuuri eel ja -ajal läksin poliitiliselt vägagi kirglikuks, ning see polnud mu meelerahule sugugi hea. Mistap tõotasin endale, et edaspidi tõmban tagasi. Teen, mis minu võimuses, st. annan valimistel oma hääle, ülejäänu eest hoolitsegu Universum USA põhiseadus ja valimiskomisjon ja muud vastavad instantsid.
Aga näe, inimene mõtleb, jumal juhib - teisipäeval teatas istuv president, demokraat Joe Biden, et kandideerib 2024. aasta presidendivalimistel. Kriminaaluurimis(t)e all olev vabariiklane Donald Trump andis oma Valge Maja ambitsioonist teada juba mõni kuu tagasi. Teisisõnu, nagu halvas unenäos, elab USA 2020. aasta presidendivalimiste stsenaariumi täna uuesti läbi. Biden versus Trump. Üksnes selle vahega, et Biden on tänaseks hea mitu aastat vanem ja hädisem, ning Trump hea mitu korda peast segasem. “One's a geriatric, the other's a nutcase”, nagu Daily Mailis ilmunud artiklis märgitakse. Jaa, just nimelt mu vana lemmikut, kenasti kollast DM'i soovitan lugeda, kui tahate olukorrast lühidalt ja kokkuvõtlikult aimu saada. Mu meelest väga terane, situatsiooni enam-vähem objektiivselt kajastav kirjatükk, parasjagu emotsiooni kah sees, sest Ühendriikide järgmiste presidendivalimiste väljavaateid pole kuivalt, ilma emotsioonideta mõtet kirjeldadama hakatagi, niivõrd veidras olukorras oleme siin omadega.
Samas, ehk ei pruugiks siiski veel paanitseda, kuna pole ju otsustatud, et justnimelt need kaks zombiet teineteisel soolikaid välja kiskuma hakkavad. Paraku, Bideni osas võib siiski üsna kindel olla, sest demokraatidel (minagi olen registreeritud demokraat) on krooniline liidripuudus. Vähe sellest, ka värske, noore vere puudus. Kaks kandidaati, kes praeguse seisuga presidendiks pürgimisest teada on andnud peale Bideni, pole kahjuks kumbki tõsiseltvõetavad tegijad. Vabariiklaste pink on pisut pikem, ning tuleb tunnistada, et ka asisem. Keda huvitab, siis mõlema partei kandidaatide (ja võimalike kandidaatide) lühitutvustused on siin. Enne finaali ehk 2024. aasta presidendivalimisi peavad kandidaadid parteidesiseselt nö. käsitsi kokku minema, debatid jne. Vaid üks demokraat ja üks vabariiklane pääseb viimasesse vooru, elik USA kodanike valimissedelitele. Muidugi, teoreetiliselt eksisteerib ju ka säärane võimalus, et mängu tuleb kolmaski nimi, mõne pisipartei esindaja, aga selleks peab ta eelvalimistel teatud arvu hääli koguma, mis on vähetõenäoline.
Nüüd meeleoludest. Bideni masendavalt madalad populaarsusnumbrid näitavad, et enamik ühendriiklasi teda tagasi ei valiks. Samas, Joe suurim shanss veel neli aasta Valges Majas veeta on olukord, kus tal lõppmängus vastaseks (st. vabariiklaste kandidaadiks) Trump, mitte aga mõni mõistlikumat sorti republikaan. Sest Trumpi tahab (Bideniga võrreldes) presidendiks veelgi väiksem osa USA elektoraadist. Vastuseis on kõva ka Trumpi enda parteis, sest iga vähegi selgelt mõtlev republikaan saab aru, et Trumpi aeg on möödas. Et ta on kandidaadina täiesti toksiline. Et ta vastu hääletavad kõik demokraadid, enamik nö. kõikuvaid valijaid, ning ka mõningane osa vabariiklasi. Mis seab presidendipukki Bideni, eks. Ja näidake mulle üks vabariiklane, kellel Bidenist tänaseks kõrini pole. Paljudel demokraatidelgi on, kaasa arvatud minul. Sest ta on liiga vana selle ameti tarvis, ta jagab raha liiga lahke käega, kusjuures see raha tuleb otsapidi minu taskust. Ja need pole sugugi ainsad põhjused.
Ja siis muidugi viis, kuidas Biden oma kandideerimisest Ühendriikide valijaile teada andis. Kolmeminutilise videoklipiga. Sest, noh, olgem ausad, Joe on siin viimaste kuude jooksul korduvalt tõestanud, et pole enam teab mis terav pliiats, kui rahva ees esinema peab. Kusjuures toda kolme minutit alustas ta nii: “Personal freedom is fundamental to who we are as Americans.” Ya think? Kuskohas see “personal freedom” siis oli, kui su administratsioon riigiteenistujatele, ja mitte ainult neile, covidi-vastase vaktsineerimiskohustuse kehtestas? (Jah, ma ei anna seda talle tänaseni andeks, ning ei, ma ei ole antivaxxer.)
Bideni kasuks ei kõnele muuhulgas ka asjaolu, et ta kandideerib, nagu 2020. aastalgi, koos Kamala Harrisega. Harris on osutunud uskumatult ebapopulaarseks asepresidendiks isegi omaenda parteikaaslaste, demokraatide hulgas, kes panid talle väga suuri lootusi. Mina olin Kamalasse 2020. aasta valimistsükli ajal lausa armunud - ta tundus olevat täpselt see sõõm värsket õhku, mida USA poliitika toona vajas (ja vajab siiani). Paraku osutus ta, pardon my French, naissoost Jüri Rataseks. Siin üks näide Harrise paari päeva tagusest sõnavõtust: "So I think it's very important, as you have heard from so many incredible leaders for us at every moment in time and certainly this one, to see the moment in time in which we exist and are present, and to be able to contextualize it, to understand where we exist in the history and in the moment as it relates not only to the past but the future." Nagu… WTF??
Ja nüüd, kujutage ette, on Biden ja Harris jälle paarisrakend, kusjuures Joe on 80 aastane. Vabandage mu küünilisust, kuid kuna presidendi surma järel läheb ta amet automaatselt üle asepresidendile, eksisteerib üsnagi suur tõenäosus, et Kamalast saab järgmise 5 aasta jooksul USA ja, kui põhjendamatult kõrgelennuliselt väljenduda, kogu vaba maailma liider. Sedasorti väljavaade võtab demokraatidelgi (muuhulgas minul) põlved võdisema, rääkimata vabariiklastest. Harris ei ole kompetentne suurriiki juhtima, ta on seda tõestanud. Ning ma ei pea siin silmas tema sõnavõtte, neid annaks ehk lihvida. Räägin tegudest, kuigi õigem oleks vist öelda tegematajätmistest. Kuramuse kahju. Ta tundus nii toekas ja tummine, aga kui asjaks läks (st. kui viitsepresidendi toolile istus), pööras kuidagi… kooliplikalikuks ära.
Ei, ma parem tõmban selle rändi otsad kokku, enne kui veel miskit ütlen, mida hiljem kahetsen. Lähen ja hingan kümme korda sügavalt sisse-välja ja hoian pöidlaid, et Biden/Trump karikas meist, ühendriiklastest, seekord mööda läheks. Pealegi, presidendivalimisteni on siiski veel poolteist aastat aega, ehk juhtub ime või midagi, ning USA saab endale siiski enam-vähem tervemõistusliku presidendi. Hope springs eternal, nagu siinpool kombeks öelda.
p.s. Jätan selle postituse juures kommentaariumi suletuks. Emotsioonid nõudsid väljalaskmist, aga mul pole hetkel vähimatki tahtmist sel teemal diskuteerida ja ratsionaliseerida. Või ChatGPT genereeritud poliitilist analüüsi lugeda, või väliskommentaatori ekspertarvamust Ühendriikide siseolukorra kohta. Too 2020 vol.2 perspektiiv tundub nii jube, et, jah, ma ei taha sellest rääkida. Ehk võtan asja uuesti jutuks, kui 2024. aasta novembrikuine valimistepäev lähemale hakkab jõudma.
April 26/2023 Image: Internet
“In America, anyone can become president. That's the problem.” ― George Carlin
