Ilm on hukas



Mäletate, kurtsin siin mingi aeg tagasi, et olen blogiga kuidagi… kinni jooksnud. Et nagu tahaks üht ja teist öelda, nii üldhuvitavat kui isiklikku, aga kõhklen, sest äkki pole sobilik, äkki kellelegi ei meeldi, jne. Kummaline, kuid tolle “Naisena naistest…” postitusega kadus seesinane sein justkui eest, või vähemasti muutus õhemaks. Põhimõtteliselt ei pea ma ju omaenda veebipäevikus end tagasi hoidma. Ma ei pea kõigile meeldima. Imelik, eks, et minu vanuses seda elutähtsat tõde ikka ja jälle iseendale üle korrata tuleb? 

Jäin tänu Rentsi märkusele nimetet postituse kommentaariumis mõtlema, mismoodi me oma arvamusi kujundame. Kust infot ammutame. (Kaeban: ta, häbematu plika, nimetas mind "saja-aastaseks gerondiks", aga et olen täna heas tujus, annan andeks, liiatigi, et ta on üks mu lemmikumaid blogi-inimesi.) Anyway. Üks võimalus on asja tõesti nii vaadata, et tõsiselt saab võtta ainult neid seisukohti, mis kujundatud 100% isikliku kogemuse alusel. No näiteks mina olen õigustatud sõna võtma noorte soosegasuse teemal üksnes juhul, kui mu lähemas tutvusringkonnas on 100, veel parem, kui 500 või 1000 teismelist, ja ma olen neid kõiki ükshaaval antud teemal küsitlenud. Sest info, mida ma meediast ammutan, ei pruugi olla objektiivne. Tõsi. Muidugi ei pruugi. Aga sama hästi ka võib. Ja selge see, et meediat on väga, väga, väga mitut sorti. Olen valgusaastate kaugusel arvamisest “ajalehes kirjutati, järelikult vastab tõele”. Iseäranis praegusel sotsiaalmeedia kuldajastul, kus igaüks võib rahvale lugemiseks/vaatamiseks/kuulamiseks üles riputada, mis talle iganes pähe tuleb ja tõena tundub. Ning otse loomulikult varieeruvad allikavalikud persooniti, sõltudes kultuurilistest või poliitilistest eelistustest, haridusest, haritusest, intelligentsist, asukohamaast, isiklikest läbielamistest, tutvusringkonnast… parameetreid on lõputult. Kuid ilmselt siiski enamik meist kujundab arvamusi kui mitte kõigis, siis paljudes küsimustes justnimelt meedia põhjal, ei? Ja selliselt kujundatud arvamuse baasilt räägib ühiskonnas toimuvale kaasa? (Need on konkreetsed küsimused, ei ole retoorilised.) 

------------

Aga nüüd! Rääkige kaasa! Maarja juures oli hiljuti juttu lennureisidel Väga Suurte Inimeste kõrvale istuma sattumisest. Ja vualaa, paar päeva tagasi algatati meil siin USAs petitsioon: Demand for the The Federal Aviation Administration to Protect Plus-Size Travelers, mis muuhulgas sisaldas punkti: “All plus-size passengers should be provided with an extra free seat, or even two or three seats depending on their size, to accommodate their needs and ensure their comfort during the flight.” Ja "The question of who will pay for these policies should not be a barrier to taking action."

Noh, teate… suures plaanis (no pun intended) kirjutaksin petitsioonile alla. Lennukite reisijatekabiinid on ju teada-tuntud piinakambrid. Ja elementaarne, et lennukivetsu peaks ratastooliga pääsema. Ja kõiki reisijaid tuleks lugupidavalt kohelda, hoolimata nende kehakabariitidest. Ja nii edasi. Aga tasuta iste, veel parem kaks, üksnes kaalule ja ümbermõõdule põhinevalt?? Teisisõnu, mina pean kellegi teise lennureisi kinni maksma? No kuulge. Kui üksikud meditsiinilised vms ekstreemolukorrad välja arvata, siis minu arusaamist mööda on lennukiga reisimine luksus, mitte inimõigus. On olemas ka teised transpordivahendid, olgugi et aeglasemad. Buss, rong, laev, auto. Peale selle, kui juba kehamõõtmetele põhinevalt tasuta istekohti jagama hakata, miks siis ainult teatud parameetritega piirduda? Kuidas jääb näiteks pikajalgsetega? Või minusugustega, kel muidu varjusurmas olevad seljaprobleemid löövad välja justnimelt siis, kui olen üheleainsale istmele kinni keevitatud, aga mitte siis, kui mul kahene, või veel parem, kolmene istmerida laiutamiseks käes? Jah, ma kohe ei teagi. Äkki peaksin sellesamuse saja-aastase gerondi tiitli siiski omaks võtma, sel juhul oleks mu silmadepööritamine uue aja imede peale pisutki õigustatud. Praegu tunnen lausa piinlikkust, et näe, jälle oigan siin, et ilm on hukas. 

Foto: Paul. Pildistatud ühel lennukiistmel istudes.

April 15/2023                                                     

“Giving up any attempt to understand people who disagree with you means that you will lose the argument.” ― Michael Laver

31 comments:

  1. Just in case: kommentaarid "võtke kaalus alla, siis lennake lennukiga" EI OLE teretulnud. Küsimus pole üldsegi mitte KEHAKAALUS. See on iga inimese vaba valik/kehaline iseärasus/terviseprobleem. Küsimus on NÕUDMISES "mind ei huvita, kes selle eest maksab, võimaldatagu mulle tasuta istekoht."

    ReplyDelete
  2. Igasugu huvitavaid nõudmisi esitatakse, nt ei soovita väikelapsi lennukisse, sest nad kisavad, ja siis see kaalukate lisatooli teema, ja mul ongi ebanormaalselt pikad jalad, antagu palun pingirida :D
    Ma sõidaksin Eesti ja Inglismaa vahet nii laeva, rongi kui bussiga, aga aeg on siin oluline faktor ja seetõttu püüan end kuidagi istmele ära mahutada, enamasti nii, et ostan aknaaluse koha. Kui oleksin kaalult üle keskmise, siis ostaksin ilmselt vahekäiguäärse koha. Aga väikelapsed, kes nutavad ja kelle vanemad neid samal ajal õndsalt silmitsevad ning mitte midagi laste rahustamiseks ei tee, nende osas vblt peaks enne lennukile minekut kohustuslikus korras läbima koolituse "Kuidas lohutada ja rahustada väikelast ning milliseid tegevusi lennukis harrastada, et nad lennusõidu rõõmsalt vastu peaksid". Ma olen reisinud kaks korda oma lapselapsega (kui ta oli 3-aastane) ja polnud ühtki probleemi, nii et omast kogemusest saan rääkida, kuigi ma ka kahtlemata olen 100-aastane geront ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. :)
      Marfa, ma armastan viisi, kuidas sa väljendud!

      Väikelastest. Ajal, mil suht tihedalt USA ja Eesti vahet lendasin , oli mul alati käsipagasis kaasas Härra Nilsson. Sihuke väiksemat sorti ahvike. Päästis mitugi olukorda, kus väikelaps mulle kõrva röökis, samal ajal kui vanemad teda "õndsalt silmitsesid". Kui mu mälu ei peta, sain mänguasja kaasavõtmise vihje mingi X lennukompanii kodulehelt. Aga jah, sinuga 100% nõus, et ei peaks MINU asi olema Härra Nilssonit lendudele kaasa tarida, vaid nimetet väikelaste vanemate asi.

      Delete
    2. Ennäe, mul on Härra Nilssonist isegi pilt olemas:
      https://viistuhatviissada.blogspot.com/2011/03/yarko-paberimajanduse-ettevalmistamine.html

      Delete
  3. Mina selliseid nõudmisi heaks ei kiida. Olen küll nõus teatud solidaarsete kulutustega nagu meditsiin jms baasvajadused või üldine heaolu, aga lihtsalt kellegi lennukikohta kinni maksta on sellest solidaarsuse piirist igatpidi üle. Muidugi nõuda ju võib (sõnavabadus), iseküsimus kuidas sellistele nõudmistele reageerida ja kas need realiseerida või põhjendatult tagasi lükata.
    Kuna lennuki puhul kaal on üks oluline maksumust e kütusekulu suurendav faktor, siis kergekaalulised võiks nõuda suuremat tasuta pagasi kogust kaasa võtta. Või miks mitte üldse kaalupõhised hinnad (ohjah, ma tean, et see on nüüd eriti diskrimineeriv nõudmine. Need kaks ideed on lihtsalt vastukaaluks tasuta istme nõudmistele, mitte tõsised petitsioonid, eks.
    Aga vabalt võib lennukinäite kanda ka mujale st mis piirist on nõudmised mõistlikud ja kui palju peaks neid järgima. Ja kui järgida ühe grupi nõudmisi, kas siis peaks ka teise ja kolmanda grupi nõudmisi arvestama?
    PS teemaväline kommentaar. Kaks korda teemat ja kommentaare lugedes arvasin midagi muud kui kirjas on. Kõigepealt pealkiri ilm on hukas, siis mõtlesin et juttu tulebki kliimamuudatustest ja siis härra nilson - kujutasin ette kuidas päris pärdik lennukis kaasas oli :D Kusjuures ma reaalselt sain aru, et päris pärdikut niisama lennukisse võtta ei saa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Silmasin eile paari sama teemat käsitlevat artiklit (petitsioon), sirvisin ka nende kommetaare, ja seesama sinu nimetet "kergekaalulistel lubatagu siis juba rohkem pagasit kah kaasa võtta?" jooksis ikka ja jälle läbi. Just, lennunduses põhineb enam-vähem kõik ju kaalunumbritel!
      Lisaks jooksis läbi teinegi sinu poolt välja toodud aspekt, et KUI paljude gruppide nõudmistega tuleks arvestada ja kaasa minna? Kuhu piir tõmmata?

      Aga pärdikust lennukis - mul tuli justkui uduselt meelde, et mingid aastad tagasi oli selline juhus, võeti kaasa kui "emotional support animal", aga googeldasin, vist libauudis.

      Delete
  4. Kui juba nõudmiseks läheb, siis palun, eemaldage mu istme eest pingirida, sest mul on pikad jalad. Oma pojast ja eksmehest ei hakka rääkimagi. Pikkadel on ka keeruline. Varuväljapääsu juures oleva istme eest pean küll juurde maksma, keegi ei anan seda niisama (mitte palju, teen seda alati, aga ega neid istmeid lõputult ei ole). Ja üldse, pikad inimesed on vägagi diskrimineeritud. Ja nemad OMETI pole ise kuidagi sellele kaasa aidanud, et olla pikka kasvu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just nimelt. Sa algata petitsioon, et piletit ostes märgib reisija oma jalgade pikkuse, ja kui need vastavad "pika jala" parameetritele", saab istme varuväljapääsu juures. Hinnavahe maksavad kinni teised reisijad, otse loomulikult. Turvakontrollis või enne boardingut kontrollitakse muidugi mõõdulindiga üle, et numbrilist valeinfot pole antud.

      Delete
    2. Väga hea mõte, peab nüüd uurima, kuhu selle pöördumisega minna. Arvestades, mis petitsioone me EP petitsioonikomisjonis kuuleme, siis minu oma oleks igati põhjendatud. Ma just mõtlesin, et kui pensionile lähen, hakkan petitsioonide esitamisega tegelema. Aga peab vist varem.

      Delete
    3. Pilleke, me elame ainult 1 kord. Ära piira oma unistusi, alusta petitsioonimeistri ametiga juba näiteks homme! 😀

      Delete
  5. Ma absoluutselt ei saa aru, miks peaks keegi solidaarselt teiste luksust ja lõbustusi kinni maksma. Reisimine niisama omal vabal tahtel ei ole kohe kindlasti vääramatu inimõigus vaid pigem privileeg. Ja väikelaste kisamine lennukis/ühistranspordis ei ole nende vääramatu inimõigus vaid vanemal on kohustus vastutada oma järelkasvu eest ja teha endast sõltuv, et kaasinimesed ei peaks kannatama. Alati on võimalus, et lapsuke ei taltu aga on suur vahe, kas ta kisab vanema tegevusest hoolimata või kisab ja vanem ei sekku...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, aga... aga... petitsiooni esitaja ju ütleb, see pole "inclusive", kui tema korraga kolmel toolil lennata ei saa, kaks neist tasuta...

      Tean, mismoodi see kõlab, ja sõpru see mulle juurde ei tooda, aga mul hakkab vaikselt allergia tekkima sõna "inclusive" vastu. Ma vbl tahaks kah ühe või teise kandi pealt inkluusitud saada, aga näe, ühiselu reeglid ja kombed suruvad mind maha.

      Delete
  6. nõus. ma tglt ei saa sugugi aru, mis alust oleks sellise uuenduse järel pikkadelt inimestelt jalaruumiga kohtade eest edasi lisatasu küsida. Kui leppida kokku, et inimene peab lennukis endale vajaliku ruumi tasuta saama, siis saagu kõik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, pealegi "vajalik" on väga lai mõiste ju. Nagu mainisin, mulle oleks selja pärast vajalik, et end rohkem liigutada saaksin kui ühe kitsukese istme piires. Inimestel on kõikvõimalikke konditsioone ja tervisehädasid, mille puhul praegusaja lennukid sõna otseses mõttes piinapingina töötavad. No ja milleks ainult füüsiliste hädadega piirduda, võtame vaimsed ka, näiteks et ei kannata võõrale väga lähedal istuda, vms.

      Delete
    2. Absoluutselt! Kui lisahyved, siis kõigile!

      Delete
  7. Tehniliselt korrektne oleks rääkida mõõtmetest, ehk ülemõõtmetest (nii laiuse kui pikkuse mõttes), mis nii nimetatud kodanikke kui ka nende kõrvalistujaid kipub segama. Kehamass (kaal) lihtsalt kipub korreleeruma horisontaalse ülemõõtmelisusega - no kas ma pole poliitiliselt korrektne :D

    Minul nimelt on keskmisest oluliselt pikemad koivad, mis tavalennukites teeb olemise õige ebamugavaks. Võimalusel üritan panna kinni kohta, kus jalaruumi rohkem. Seatguru muideks annab väga asjalikku infot eri lennufirmade lennukimarkide ja istmete mõõtmete kohta, kel probleeme soovitan soojalt.

    Mina oma puude juures leian küll, et mul pole seepärast õigust nõuda erikohtlemist. Kui ei suuda välja kannatada võin ju alati äriklassi koha võtta ja kui raha selleks ei raatsi raisata kerin koivad kurgu alla konksu ning hoian moka maas. Pikkus muideks on palju vähem oma teha kui laius ;)

    Pealegi kehtib üleüldine reegel: kui tahad rohkem teenust (suuremat portsu, kaugemat lendu, rohkem jalaruumi või laiemat istet) maksad ka rohkem selle eest. Kunagi poolnaljaga mainisin, et tegelt peaks lennukipileti hinna puhul arvestama reisija ja pagasi kaalu kombineeritult - kergekaaluline võib tasuta teise kohvri võtta, raskekaaluline plekib kõhupeki eest lisa. Korrektsuse mõttes võiks ka pikkust indekseerida, sest vahekäiku lükatud jalad segavad kaasreisijaid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, kui hind põhineks kombineeritud kaalul, ma saaks kaks-kolm kohvrit igale lennule kaasa võtta, ilma lisapagasi eest maksmata :)

      Delete
  8. See gerondiväljend oli muidugi teismeliste silmavaatest - ja sellest seisukohast oleme me täpselt ühtviisi dinosarused, ilmselt oleks seda ka 25aastased.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma oma teismeeast mäletan, et 25 oli veel täitsa OK, aga 30-aastased olid küll juba nii vanad, et pmst oleksid pidanud surnud olema. Väitsin täie kindlusega, et üle 30 ei maksagi elada, sest oled juba liiga vana, elu läbi selgelt juba. Mnjaa, kahjuks ei näri dementsus pulbriks noorepõlvemälestusi, kujuta ette, ma pean elu lõpuni häbenema, kui loll ikka sai omal ajal oldud :D

      Delete
    2. Jaa, muidugi ma sain aru, mis võtmes geront öeldud oli. Liiatigi, et see tuli sinu, mulle väga sümpaatse inimese suust. Mõne teise oleksin ehk siinsamas kommentaariumis lapikuks löönud - jah, just nii erapoolik olengi :)

      Ma mäletan üht valgustavat momenti vanuse tajumise teemal: olin mingi 22-23, mu exämm sai 50, suur pidu ja puha, üüritud ruum ja bänd ja, 80ndad, noh - ja ämmal oli stiilne kleit seljas, ta oli jube heas füüsilises vormis, kõrged kontsad all, tantsis nii ägedalt - ja siis mulle löödi äkki nagu puuga pähe, et näe, ta on 50, ja ta ELAB, ja näeb väga õnnelik ja vinge välja. Ühesõnaga, selsamal hetkel sain valgustatud, et elu ei lõpe 30selt.

      Delete
    3. See muidugi subjektiivsest vaatevinklist aga minu arust on vanusega võrreldes palju tähtsam tervis ja füüsiline ning vaimne võime toredate asjadega tegeleda. Parem olla vunksis vana kui lödipüks deprekas noor, kõige parem muidugi vormis ja nutikas noor aga kahjuks ei kesta noorus igavesti ja aja kulgu ei suuda veel keegi meist kontrollida. Leppigem sellega mida muuta ei saa.

      Delete
    4. Marfa, mina olin noorena veendunud, et 30aastaselt oled nagunii juba vaimselt tönts. No et mõistus võib olla ok, aga võitlusvaim jms on kadunud. Ja noh, vist oli õigus, sest siin ma nüüd olen ja ei viitsi eriti kellegagi vaielda, tahaks rahulikult oma elu elada, nii et 15aastase minu seisukohast ... tönts, mis tönts, oma lillepeenra ja mähkmete vahel.

      Delete
  9. Ma tahan, et mootorrattatootjad arvestaksid minu kasvuga, ja kuna nad seda siiani pole teind, vaid rõhuv enamus ägedaid rattaid on mingitele pikakoivalistele, siis soovin rauale 50% soodukat! Aga miks? Ma tahan, sellepärast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja mina kleenukese ja lühikese inimesena tahan poest ostetud rõivad odavamalt saada. Siin pole ju mingit loogikat, et XXL ja XS suuruses kehakatted maksavad täpselt ühepalju. Minu mõõtudes tootele kulub tükk maad vähem riiet. Jalanõudega sama lugu. Miks minu nr 37 saabas on sama hinnaga kui näiteks nr 39? Mind ahistatakse! Petitsioon!!

      Delete
    2. see olevat muide põhjus, miks suuri suurusi lihtsalt vähem toodetakse ja igas poes üldse saada pole. Tootjal oleks turunduslikult imelik panna eri suurustele eri hind, aga tal on suuremaid riideid märksa kallim teha, niisiis jätavad nad need lihtsalt tegemata.

      Delete
    3. Imelik, minu kogemus saadaolevate rõivasuurustega on täpselt vastupidine. Stangedel ripuvad puha suured numbrid, minusugused on pika ninaga jäetud.

      Delete
    4. Saadaolevate numbrite seos on pöördvõrdeline enda riide või jalanõu numbriga - see on ammu teada tuntud asi. Lähen mina poodi - ainult suured numbrid reas või siis äärmisel juhul keskmised, aga mulle meeldivate väikeste numbrite osas valitseb tühjus. Kuna see on nii frustreeriv, siis veel üks petitsiooni-idee. Poes tohib müüa ainult asju kui kõik numbrid on saadaval, kui ei ole, siis tuleb ülejäänud ka müügilt korjata. Tagame igale inimesele olenemata tema suurusnumbrist poes müügilolevate riiete valiku.

      Delete
    5. Vohh, sellele petitsioonile kirjutan ma otsekohe alla!

      Delete
    6. ja siis lähen poodi mina, kellel on õlgadest üks, rinnust teine suurusnumber, puusadest kolmas.

      Delete
    7. Petitsioon, notsu, petitsioon... Rõivatööstus arvestagu sinu kui indiviidiga!

      Delete
    8. Algatan samuti petitsiooni - püksid olgu ka pikkadele inimestele pikad, mitte poolde säärde! Ja vöökohad olgu ka pikkadele inimestele mõeldud riietel vöökohas, mitte rinnakorvi ümber!

      Delete