Räägin head



Pole vist uudiseks, et Ühendriikide tervishoiusüsteem on saatanast. Ei lapsepuhkust, ei emapalka, überkeeruline kindlustussüsteem, ravi- ja ravimihinnad kordi kõrgemad kui naaberriikides, ravi kvaliteet kõigub seinast seina… just name it. Ärge täpsustusi küsige, ma ei taha sellest rääkida. Samas, kaasblogijate postitustest on mulle silma hakanud, et ega Eestigi tervishoiu tõotatud maa pole – pahatihti pikad järjekorrad, kohati ükskõiksed või asjatundmatud tohtrid… Aga noh, USAga võrreldes muidugi paradiis, selge see. 

Kuid täna, kujutage ette, tahan rääkida oma postitiivsetest kogemustest Ameerika meditsiinidzhunglites. Hambaravist juba kirjutasin. Kiropraktikust kah natuke. Hiljuti soovisin silmanägemist kontrollida, helistasin kodulinna optometristile, aja sain lausa samaks nädalaks. Töö kiire, korralik, sõbralik, mõistliku hinnaga. Ahjaa, tõrvatilgaks meepotis oli möödundsuvine katse dermatoloogi vastuvõtule registreeruda. No sellega läks nagu läks, aga see-eest mõne aasta tagune käik sellesama tohtri juurde oli väga kena kogemus, üksiti ka tulemuslik.

Kuna mu viimasest üldisest terviseülevaatusest oli juba väga kaua aega möödas (ma ei ütle, kui kaua, te hakkate mind noomima), otsustasin, et lähen ja lasen pilgu peale visata, kuigi sünniaastat arvestades ju kurta millegi üle ei saa. Mul, teate, polnud siin Oregonis oma perearstigi (primary care practitioner kohalikus kõnepruugis). Miks polnud? Sest pole tarvis läinud. Ja ma ei ole tüüp, kes ses osas oma seljatagust kindlustaks. Kui peaks vaja minema, eks siis jooksvalt vaatab. Lisaks oman ka väikestviisi ebausku, et kui medistsiinile sõrme annad, võtab käe, veidi hiljem kogu kere takkaotsa. Säärast suhtumist USA tervishoiusüsteem paraku ei soosi. Sa pead lakkamatult tervise pärast muretsema, et med-business õitseks. (Muret tundmine piirnegu soovitavalt farmaatsiatööstusele kasumi tootmisega, kõrvalistest asjadest nagu tervislik eluviis ja -toitumine ei tehta kuigipalju juttu.) Olen oma silmaga mingi hotelli kommikusöögilauas näinud, kuidas seinal oleva teleka ekraanil räägib valges kitlis inimene vaatajaile sügavalt silma vaadates õõnsa häälega, et mõistlik oleks just in case X ravimit võtta, sest sul võib Y tõbi olla, kulgeb täitsa ilma sümptomiteta, ja ühel kaugel päeval sa sured haigusesse Z, teadmata, et Y su kehas üleüldse pesitses. Nii et võta ennetavalt neid X tablette, nii saad kindel olla, et see kole asümptomaatiline haigus kusagil su organismi sügavamates soppides ei luura. Oh, ja USA meedikute opioidide väljakirjutamise sõltuvusest ärme üldse räägimegi. Ja elanikkonna opioidisõltuvusest, eelnevast tingituna. Ja siis see “torgime patsienti igaks juhuks igalt poolt, kuigi ta ei kurda - äkki leiame midagi”. Parim näide on kolonoskoopia. Lähed arsti juurde hambavaluga, lahkud sealt kolonoskoopia saatekirjaga. Ma ei tea, kas nimetet uuringul on mingi eriline rahaline tootlikkus või mis, igatahes sunnitakse seda patsientidele peale igal võimalikul ja võimatul juhul.

Ühesõnaga. Kuhu ma jäingi. Ahjaa. Perearst. Pead ei hakanud väga vaevama, helistasin esimesse näppujäänud väiksemat sorti kodulähedasse tervisekeskusesse, kes kuulutas, et võtavad vastu uusi patsiente. Valmistunud olin muidugi halvimaks. Kõnerobotid, vaidlused, kas minu tervisekindlustus sobib, ooteaeg vastuvõtule mitu kuud, ja nii edasi. Aga kujutage ette. Peale esimest paari sekundit, mil tuli valida variantide apteek/analüüsid/vastuvõtt vahel, rääkisin juba päris inimesega. Kes mind, esmakordset helistajat, kohtles nagu kadunud poega tütart, pakkudes visiidiaega kahe nädala pärast. Mina olin arvestanud vähemasti kahe kuuga!! Ja pakkus valida nelja tohtri vahel – kas soovin mees- või naisarsti? Üsna ükskõik, peaasi, et asjatundlik. Meesterahvas, nooremas keskeas? Jaa, sobib. Vastuvõtul, öeldi, saab kõrval olema ka naissoost assistent, et kõik poliitiliselt korrektne oleks, eks. Selle peale kehitasin muidugi mõttes õlgu, sest säärast sorti hirme mul tõesti pole, aga no väga kena neist sellegipoolest. 

Visiidiks olin vaimselt raskerelvastunud. Ei mingeid “igaks juhuks” pealesunnitud ravimeid, ei mingit kolonoskoopiat. Vaatame põhiasjad üle, teeme vereproovid, ja jutul lõpp. Ning kujutage ette. Meil klikkas arstiga esimesest silmapilgust. Ta ei istunud ninapidi arvutis (märkmeid tegi assistent), ta kuulas mind. Tundis huvi, mida mina tahan lasta endaga teha. Ta aplodeeris mu seisukohale, et kõik terviseaspektid, mida on võimalik elustiili ja dieediga parendada, jäägu ravimitest puutumata. Ta ei pööritanud silmi, kui tunnistasin, et olen... googeldanud. Muidugi lisasin, et tean väga hästi, et arstikabinetis on sõna Google täielik tabu, aga ma tahan teada, mida tema arvab. Ta arvas sama mis Google! Ja ta vanaema oli Ungarist pärit!

Põlisameeriklasest noormees, kes pisut hiljem mu veenist verd välja tõmbas (“Did you take your blood with you? :)” küsis tohter, kui mind verevõtukabineti poole juhatas), oli kõige profim, kõige hellem vereimeja, kellega mul tulnud tegemist teha, mistahes mandril. Ja last but not least – maskikandmine polnud selles konkreetses kliinikus kohustuslik, yehaa! Vähe sellest, juba paar tundi peale arstikülastust olid veebipõhises patsiendiportaalis kõik märkmed mu visiidi kohta mustvalgel olemas, ühes teatega, et kui on küsimusi, ole kena, kirjuta või helista, vastame samal päeval. 

Niipalju siis selleks korraks USA tervishoiusüsteemist.  

Aprill 14/2023                                                                                        Image: Internet

“I saved a man's life once," said Granny. "Special medicine, twice a day. Boiled water with a bit of berry juice in it. Told him I'd bought it from the dwarves. That's the biggest part of doct'rin, really. Most people'll get over most things if they put their minds to it, you just have to give them an interest.” ― Terry Pratchett, Equal Rites

18 comments:

  1. Bianka, anna andeks ma kustutasin kogemata su kommentaari!
    Siin see on:

    Ma olen ka Ameerika tervsihoiusüsteemist õuduslugusid kuulnuid. Nagu näiteks sugulaselt, kelle hästiteeniv mees omas ilmselt korrallikku kindlustust, pidi lapse palaviku ja mingi gripilaadse haiguse tõttu arstivisiidi eest, mis päädis sisuliselt antibiootikumi retsepti kirjutamise eest, maksma 1000 USD.

    Ja samas, meie armsal Eestimaal on asjad siiski paremad. Aga, sa pead ise traalima välja, kust saad kiirema arstiaja. Mina olin oma sünniaastaga rinnavähi sõeluuringu nimekirjas ja mu perearst hoiatas, et järjekorrad on pikad. Digiregistratuuris saingi aja 13. juuniks ITK-sse. No ega mul selle asjaga nii kiire ka pole, aga kui helistasin PERH-i registratuuri, sain aja järgmiseks nädalaks. Vaata ja imesta...

    ReplyDelete
    Replies

    1. Hea kuulda, Bianka, et sa uuringuaega ettepoole said tõsta. Ning jaa, ilmselt nõuab see patsiendilt traalimist, nagu sa ütled.

      Ja otse LOOMULIKULT on Eestimaa sada sammu USAst ees, mis tervishoiusüsteemi puudutab. Aga. Mitte, et USA süsteemi kaitsta, sest see sakib sajaga, kuid luba ma toon sinu 1000 dollari näite peale mõned numbrid oma kogemusest USA med. süsteemiga.
      1. Optometristivisiit, mida postituses mainisin. Käisime mehega kahekesi, tehti nägemistestid, kontrolliti silmapõhjasid, mees sai prilliretsepti, mina prillisoovitused, (mul on "low maintenance eyes", saan soovi korral toidupoest prille osta:). Meie arve kahe peale kokku: $178.00. Maksime omast taskust, sest meie kindlustus ei kata nägemisega seotud med-kulusid.
      2. Väikese kasvaja eemaldamine näolt, samuti eespool mainitud. Tol aastal mul kindlustus puudus, maksin omast taskust. Visiiditasu + operatsioon (arst opereeris, õde assisteeris) + medikament koju kaasa: $508.00 (mul arve alles hoitud, vaatasin täpse numbri järele.)

      Mitte, et ma sinu sugulase 1000 dollarilises arves kahtleksin, aga seal oli ehk ka miskit muud mängus kui üksnes visiit ja retsepti väljakirjutamine.

      Delete
    2. Siin on optometristid üldiselt prillipoodide juures tööl ja kui samast poest prillid tellid, on tasuta. Aga tasulised (neid on kliinikutes ka) näikse olevat 30 euro ringis.

      Delete
    3. või pagan, äkki on see "tasuta" ainult Instrumentariumil, sest nad on muidu jälle kallimapoolsem prillipood. Guugeldasin ja nagu selgus, on nt Pere Optikas 10 eurot (kui sealt ka prillid tellida), muidu on 25, kui just mingit õpilase või pensionäri soodukat ei ole.

      Delete
    4. Veel üks number, kui kedagi peaks huvitama. Aastast, mil mul ravikindlustust polnud, mil maksin omast taskust. Hamba juurekanali ravi + keraamiline kroon: $1574.00
      Jah, suht võigas summa, aga siin kaaludki, kas maksta aastaringi kopsakat kindlustustasu, või siis omast taskust, kui hambaravi tarvis juhtub minema. Ja no juurekanali ravi + krooni ei lähe õnneks igal aastal tarvis, ptüi-ptüi-ptüi.

      Delete
    5. Notsu, jaa, loomulikult ei anna Eestit ja USAd tervishoiukulude osas võrelda. Ma ei üritagi seda teha. Aga no kui vahel juhtub, et miskit HEAD on siinse süsteemi kohta kirjutada, siis milleks võimalust mööda lasta? Positiivne emotsioon! Väljendan!

      Delete
    6. Oot, misasja, hakkasin mõtlema, meil siin on tegelikult samamoodi, et kui teatud prillipoodidest prillid tellid, saad optometristi vastuvõtu enam-vähem sama hinnaga mida sina nimetad. Mõnel pool ehk isegi tasuta, aga selles ma pole kindel.

      Delete
    7. jaa, muidugi.

      Kusjuures optometristide ja hambaarstide koha pealt ilmselt ei olegi meie riikide vahel suurt erinevust - hambaravi ei käi ka siin mingi riikliku kindlustuse alla (ainult natuke hüvitist saab) ja optometristid, nagu ma ütlesin, üldiselt prillipoega komplektis.

      Delete
    8. Näh, ise olen laisk olnud. Googeldasin praegu huvi pärast - naaberlinnas oleks optometristi visiidi täitsa tasuta saanud, kui prillid sealt oleks hankinud. Õpid, kuni elad, ja omad vitsad peksavad, ja mis need sobivad vanasõnad kõik olidki... https://www.americasbest.com/eye-exams

      Delete
  2. Eestis ka vahel ikka joppab. Mul on arstide ja meditsiinisüsteemiga üldiselt olnud nii vähe kokkupuuteid, et mul puuduvad sellega igasugused kogemused, aga mul on üks põlvevigastus, mis ei ole rohkem kui aastaga ise üle läinud ja ma arvasin, et äkki ma peaks ikkagi perearsti juurde minema. Mu õde naeris mu sellise jutu peale kõigepealt kõva häälega välja, et sellise asjaga ei hakka sind keegi kuhugi kutsuma ja veel vähem kuhugi mujale saatma. Aga ma ikkagi üritasin ja see käis nii, et esmaspäeval helistasin perearstile, teisipäeva hommikuks oli vastuvõtuaeg, kolmapäeval käisin vereproovis ja rõntgenis, neljapäeva pealelõunal helistasin arstile uuesti ja sain saatekirja ortopeedile ja kui ma pärast seda telefonikõnet Digiregistratuuri sisse logisin, siis sain kahe nädala pärast ka ortopeedile vastuvõtuaja. Õde pidi pikali kukkuma, kui kuulis, ta oli arvanud, et ortopeedile saab inimene üks kord elus, võibolla, siis kui planeedid kord miljoni aasta jooksul täpselt õiges rivis on. Maksnud pole siiani veel midagi, ortopeedile minnes vist viisiditasu 5 eurot on.

    Aga jah, hambaravi muide on meil vist suht samas hinnaklassis ja minu hambaarstile on ootejärjekord 10 kuud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "ortopeedile saab inimene üks kord elus" :)
      Jah, imelik, kuidas me tunneme, et meil on jubedalt VEDANUD, kui asjad käivad nii, nagu nad tegelikult peaks käima. Ses mõttes, et me ju MAKSAME (maksude näol Eestis, maksude+kindlustuse näol USAs) selle eest, et normaalset tervishoiuteenust saada. Ja sellest hoolimata peame, käsi pikal, arstikabinettide uste taga kraapimas käima nagu vallasandid.

      Delete
    2. Eesti meditsiin kannatab emigratsioonist tingitud tööjõupuuduse all.

      Delete
    3. ... ja siit tõuseb kohe järgmine küsimus, et millest med. töötajate emigratsioon tingitud on, eks. Loogiline, et inimene läheb sinna, kus ta oskused paremini tasustatud. Ja siis kohe järgmine küsimus, mida peaks (riik) tegema, et selle ala spetialiste paremini tasustada... jne.

      Delete
    4. Tööjõupuudus kindlasti on kuigipalju probleem, aga ma olen palju kuulnud, kuidas ühe ja sama arsti juurde riiklikus süsteemis saatekirjaga aega on võimatu saada ja tasulises kliinikus saad enamvähem samaks nädalaks. Ma ei tea, kas see päriselt on nii või paisutatakse üle, nagu internetijutud ikka. On ju teatud sort inimesi, kes päriselt arvavadki, et riiklikus haiglas töötavad ainult lollpead ja erakliinikus on seesama arst äkitselt parim spetsialist üleüldse. Ma sellist asja ka heaks ei kiida, nagu USAs väidetavalt pidi olema, et raha eest saad absoluutselt kõike, ka neid protseduure ja ravisid, mida sul tegelikult üldse vaja polegi. Sotsiaalmeedia tumedamas pooles on sellised influentserid nagu "illness fakers", see on ikka päris veider küülikuurg, kuhu sisse kukkuda, ausalt...

      Delete
    5. jah loogiline on, et lähevad parema tasuga kohta, eriti kui keelebarjäär on madal (Soome). Teisalt on sama loogiline, et NLiidu ajast tingitud maj. mahajäämus annab veel tükk aega takkajärgi tunda. Kõige tõenäolisemalt hakkame samamoodi ära kasutama nende riikide tööjõudu, kes on meist vaesemad. Ega me ei oleks ainsad sellised, Soome kasutab Eesti meedikuid, kui nende enda omad liiguvad naftarikkasse Norrasse.

      Delete
  3. Muud arstid ehk veel, aga lastepsühhiaatrile on Eestis võimatu aega saada. Kuna digiregistratuur on kiiksuga, panin lapsele kogemata täiskasvanute vaimse tervise õe juurde aja ja sealt suunati lasteosakonda edasi... kokku neli kuud. Tööalaselt suunan ja suunan peresid palju tõsisemate olukordade asjus kui minu diagnoosimata Asperger (et kaitseväe jaoks "linnuke" kirjas oleks, läheb ikka koos teiste kutsealustega, aga siis vast pisiülemuseks ei suunata nagu muidu neid asjalikumaid poisse - mu laps võtaks ülesande vastu, aga läheks ülemusekohustuste all kindlasti katki), need ei saa kuidagimoodi aega... peaks vist hakkama seda täiskasvanute vaimse tervise õe kaudu ajasaamise skeemi soovitama, ehkki see tundub hirmus ebaeetiline, aga kui lapsel on elu segav ATH või midagi muud hullemat...

    ReplyDelete
  4. Viisteist aastat tagasi sai Pärnus VÄGA HEALE lastepsühhiaatrile algklassilapsele aja nädalaga (ma ei mäleta enam, kas perearsti saatekiri oli). Ja ortopeedile sain Brüsselis praktiliselt kohe (ok, meil on siin conventionée ja non-conventionée, ühe maksab mutualité täies mahus kinni ja teist mitte, aga end apoolt 30 eurtsi peale maksta ei tundunud liiga palju).

    ReplyDelete
  5. Kunagi kui oli sel teemal juttu soovitasin lugeda USA's töötanud Eesti mäesuusaentusiasti (tudengiraport) postitust sellest palju läks maksma tema poiss-sõbra jalaluumurd ehkki tegu sisuliselt tööõnnetusega ja ka kindlustuskattega. No ikka jõhker, me räägime siin kümnetest tuhandetest, aga lugege ise kui huvitab.

    Kanada universaalse tervisekindlustusega (mis ei sisalda hambaravi ja niinimetatud kosmeetilisi protseduure) oli meie suurim väljaminek vanema tütre hambabreketid - $7200 kõige lihtsamad ja ainult ülahammastele. Alternatiiv olnuks veidi viltused hambad. Siit põhjus miks mitmed tuttavad on käinud Kanadast Eestis hambaid ravimas, lennupilet tühi asi selliste summade kõrval.

    Ma üldiselt ei külasta arste, kuid samas leian, et teatavad protseduurid on rahva tervise mõttes kasulikud nagu kolonoskoopia või rinnavähi sõeluuringud. Palju lihtsam ravida kui avastad varakult. Tablettidest üldiselt hoidun, igasugu "naturaalseid" ravimeid pole kunagi suu sisse võtnud ja vaata imet aga ikka veel elus ja sealjuures suht mugavalt ;)

    ReplyDelete