Räägin head

Pole vist uudiseks, et Ühendriikide tervishoiusüsteem on saatanast. Ei lapsepuhkust, ei emapalka, überkeeruline kindlustussüsteem, ravi- ja ravimihinnad kordi kõrgemad kui naaberriikides, ravi kvaliteet kõigub seinast seina… just name it. Ärge täpsustusi küsige, ma ei taha sellest rääkida. Samas, kaasblogijate postitustest on mulle silma hakanud, et ega Eestigi tervishoiu tõotatud maa pole – pahatihti pikad järjekorrad, kohati ükskõiksed või asjatundmatud tohtrid… Aga noh, USAga võrreldes muidugi paradiis, selge see. 

Kuid täna, kujutage ette, tahan rääkida oma postitiivsetest kogemustest Ameerika meditsiinidzhunglites. Hambaravist juba kirjutasin. Kiropraktikust kah natuke. Hiljuti soovisin silmanägemist kontrollida, helistasin kodulinna optometristile, aja sain lausa samaks nädalaks. Töö kiire, korralik, sõbralik, mõistliku hinnaga. Ahjaa, tõrvatilgaks meepotis oli möödundsuvine katse dermatoloogi vastuvõtule registreeruda. No sellega läks nagu läks, aga see-eest mõne aasta tagune käik sellesama tohtri juurde oli väga kena kogemus, üksiti ka tulemuslik.

Kuna mu viimasest üldisest terviseülevaatusest oli juba väga kaua aega möödas (ma ei ütle, kui kaua, te hakkate mind noomima), otsustasin, et lähen ja lasen pilgu peale visata, kuigi sünniaastat arvestades ju kurta millegi üle ei saa. Mul, teate, polnud siin Oregonis oma perearstigi (primary care practitioner kohalikus kõnepruugis). Miks polnud? Sest pole tarvis läinud. Ja ma ei ole tüüp, kes ses osas oma seljatagust kindlustaks. Kui peaks vaja minema, eks siis jooksvalt vaatab. Lisaks oman ka väikestviisi ebausku, et kui medistsiinile sõrme annad, võtab käe, veidi hiljem kogu kere takkaotsa. Säärast suhtumist USA tervishoiusüsteem paraku ei soosi. Sa pead lakkamatult tervise pärast muretsema, et med-business õitseks. (Muret tundmine piirnegu soovitavalt farmaatsiatööstusele kasumi tootmisega, kõrvalistest asjadest nagu tervislik eluviis ja -toitumine ei tehta kuigipalju juttu.) Olen oma silmaga mingi hotelli kommikusöögilauas näinud, kuidas seinal oleva teleka ekraanil räägib valges kitlis inimene vaatajaile sügavalt silma vaadates õõnsa häälega, et mõistlik oleks just in case X ravimit võtta, sest sul võib Y tõbi olla, kulgeb täitsa ilma sümptomiteta, ja ühel kaugel päeval sa sured haigusesse Z, teadmata, et Y su kehas üleüldse pesitses. Nii et võta ennetavalt neid X tablette, nii saad kindel olla, et see kole asümptomaatiline haigus kusagil su organismi sügavamates soppides ei luura. Oh, ja USA meedikute opioidide väljakirjutamise sõltuvusest ärme üldse räägimegi. Ja elanikkonna opioidisõltuvusest, eelnevast tingituna. Ja siis see “torgime patsienti igaks juhuks igalt poolt, kuigi ta ei kurda - äkki leiame midagi”. Parim näide on kolonoskoopia. Lähed arsti juurde hambavaluga, lahkud sealt kolonoskoopia saatekirjaga. Ma ei tea, kas nimetet uuringul on mingi eriline rahaline tootlikkus või mis, igatahes sunnitakse seda patsientidele peale igal võimalikul ja võimatul juhul.

Ühesõnaga. Kuhu ma jäingi. Ahjaa. Perearst. Pead ei hakanud väga vaevama, helistasin esimesse näppujäänud väiksemat sorti kodulähedasse tervisekeskusesse, kes kuulutas, et võtavad vastu uusi patsiente. Valmistunud olin muidugi halvimaks. Kõnerobotid, vaidlused, kas minu tervisekindlustus sobib, ooteaeg vastuvõtule mitu kuud, ja nii edasi. Aga kujutage ette. Peale esimest paari sekundit, mil tuli valida variantide apteek/analüüsid/vastuvõtt vahel, rääkisin juba päris inimesega. Kes mind, esmakordset helistajat, kohtles nagu kadunud poega tütart, pakkudes visiidiaega kahe nädala pärast. Mina olin arvestanud vähemasti kahe kuuga!! Ja pakkus valida nelja tohtri vahel – kas soovin mees- või naisarsti? Üsna ükskõik, peaasi, et asjatundlik. Meesterahvas, nooremas keskeas? Jaa, sobib. Vastuvõtul, öeldi, saab kõrval olema ka naissoost assistent, et kõik poliitiliselt korrektne oleks, eks. Selle peale kehitasin muidugi mõttes õlgu, sest säärast sorti hirme mul tõesti pole, aga no väga kena neist sellegipoolest. 

Visiidiks olin vaimselt raskerelvastunud. Ei mingeid “igaks juhuks” pealesunnitud ravimeid, ei mingit kolonoskoopiat. Vaatame põhiasjad üle, teeme vereproovid, ja jutul lõpp. Ning kujutage ette. Meil klikkas arstiga esimesest silmapilgust. Ta ei istunud ninapidi arvutis (märkmeid tegi assistent), ta kuulas mind. Tundis huvi, mida mina tahan lasta endaga teha. Ta aplodeeris mu seisukohale, et kõik terviseaspektid, mida on võimalik elustiili ja dieediga parendada, jäägu ravimitest puutumata. Ta ei pööritanud silmi, kui tunnistasin, et olen... googeldanud. Muidugi lisasin, et tean väga hästi, et arstikabinetis on sõna Google täielik tabu, aga ma tahan teada, mida tema arvab. Ta arvas sama mis Google! Ja ta vanaema oli Ungarist pärit!

Põlisameeriklasest noormees, kes pisut hiljem mu veenist verd välja tõmbas (“Did you take your blood with you? :)” küsis tohter, kui mind verevõtukabineti poole juhatas), oli kõige profim, kõige hellem vereimeja, kellega mul tulnud tegemist teha, mistahes mandril. Ja last but not least – maskikandmine polnud selles konkreetses kliinikus kohustuslik, yehaa! Vähe sellest, juba paar tundi peale arstikülastust olid veebipõhises patsiendiportaalis kõik märkmed mu visiidi kohta mustvalgel olemas, ühes teatega, et kui on küsimusi, ole kena, kirjuta või helista, vastame samal päeval. 

Niipalju siis selleks korraks USA tervishoiusüsteemist.  

Aprill 14/2023                                                                                        Image: Internet

“I saved a man's life once," said Granny. "Special medicine, twice a day. Boiled water with a bit of berry juice in it. Told him I'd bought it from the dwarves. That's the biggest part of doct'rin, really. Most people'll get over most things if they put their minds to it, you just have to give them an interest.” ― Terry Pratchett, Equal Rites