Meil on see vana väike Nissan truck, eks, 1986. aasta mudel. Sõidame temaga üliharva, kuid maha müüma ei kipu, kuna turuväärtust pole tal enam ollagi, küll aga on museaalne väärtus. Pauli Idaho-aegadest karuküünte jäljed aknaklaasil, minagi sõitsin truckiga hea mitu aastat, Pauli värske pruudina. Nostalgia, noh. Ja New Mexicost Oregoni kolimisel olin nimelt mina see, kes Nissanikese uude koju roolis, läbi kolme osariigi. Polnud teps mitte kerge töö. Eestis oli mul ju automaatkastiga masin, Nissanil on manuaal. Esimestel USAs viibimise kuudel suretasin teda ikka üsna tihedasti siin ja seal välja, põhiliselt keset ristmikke, nagu hea toon ette näeb.
Anyway. Säärast südame külge kasvanud sõiduriista juba niisama heast peast romulasse ei veereta, onju. Me teeme temaga umbes viis-kuus korda aastas mõne lühema treti, ja peseme kah ikka vahel, ja kontrollime vedelikke jne. Aga suures plaanis seisab vanake siiski jõude, ning mitte maja ees, kus me teised sõiduriistad, vaid maja taga. Küllap see vaikne, varjuline asukoht oligi põhjuseks, miks me hiljuti truckipõrandalt hiiremusta leidma hakkasime. Ega midagi. Kraamisin lõksud lagedale. Kaks tükki, et kindlam oleks, üks juhiistme ette, teine kaassõitja. Söödaks isuäratavad tükid gouda juustu. Järgmisel hommikul suundusime esimese asjana lõkse üle vaatama, nagu trapperid muiste. Saak oli priske, sõna otseses mõttes. Hiir, aga milline! Suur, rasvane. Teine lõks oli tühi, siiski otsustasime veel ühe katse teha. Nagu selgus, asja pärast. Öö möödus, hommik jõudis, ja ennäe, mõlemas lõksus kobe hiir. (Igaks juhuks märgin, et ma ei naudi loomakeste elu lõpetamist. Aga kui on valida, kas läbinäritud autojuhtmed või hiiretapp, valin viimase. Igasugu 'catch and release' lõksud on siinses elukohas mõttetud – püüan hiire kinni, lasen ta kanjonisse lahti, ja jään ootama, kuni ta otsustab tagasi tulla või?)
Ühesõnaga. Kus ma olingi? Ahjaa, kaks hiirt lõksus. Kas me saime kindlad olla, et need kaks on nüüd viimased tollest kapoti all elutsenud kolooniast? Muidugi ei saanud. Ega midagi. Lõksud taas vinna. Ja mis te arvate, milline pilt avanes järgmisel hommikul? Jälle mõlemad lõksud oma töö teinud! Aga see polnud veel kõik. Nood lõksujäänud hiired olid… olid… oi mul on õudne seda kirjutadagi… poolenisti ÄRA SÖÖDUD!! Jah! Söödud! Näritud! Vaatasime Pauliga teineteisele otsa, mõlemal silmad õudust täis, kuna avanenud vaatepilt pakkus vaid ühe, verdtarretava järelduse: meie trucki mootoris elab hiir-kannibal, kes sööb oma suguvendi. Võib-olla on ta mitu korda suurem kui need vaesed lõksu jäänud vennikesed. Võib-olla… võib-olla on tegemist kõige kohutavama, võimukama, tugevama isendiga, no umbes nagu tulnuka-filmides see Mother, kes kusagil kosmoselaeva kaugemates, pimedamates koridorides resideerub, julmem, kavalam, verejanulisem kui kõik ta liigikaaslased kokku. Võib-olla tuleks suurem lõks muretseda? Võib-olla… oh jah. Mis ma siin ikka oletan. Vaatame, mis homne hommik toob. Hoian teid asjaga kursis.
May 09/2020
“The second mouse gets the cheese!” ― Terry Pratchett, The Amazing Maurice and His Educated Rodents
Kõlab väga kriminaalselt! Paneks kaamera üles?
ReplyDeleteKaamera oleks hea mõte, kui see hirmus loom muidugi kaamera juhtmeid läbi ei näri.
ReplyDeleteOleme kaamera ülespaneku peale tegelikult juba mitu aastat mõelnud – küll mitte trucki juurde, aga aeda. Meil käib siit igal öösel terve loomaaed läbi. Võiks lausa oma YouTube kanali teha, saaks rikkaks?
ReplyDeleteAga update kah – täna hommikul JÄLLE kaks hiirt lõksus, JÄLLE pooleldi ära näritud... mul hakkab üha õudsem ja õudsem...
Rääkisin mehele ka hiirelugu. Küsisin, kes see sööb seal autos neid hiiri?! Hiired ise, vastas loodusega hästi kursis olev mees.
ReplyDeleteNo ma räägin, seal on üks kohutav kannibalist hiidhiir!
ReplyDeleteMe plaanime seni lõkse vinnas hoida, kuni kliente jagub. Ja siis kapotialust piparmündiõliga piserdada. Lendav, äkki sa küsid oma mehelt, mis ta piparmündiõli toimest arvab? Olen siin kõvasti googeldanud, mitmest allikast soovitatakse.
Mees ei tea piparmündiõlist midagi. Ta on lihtsalt vana metsamees ja jahimees, muidu loomade kombeid tunneb ja nende söögilauda teab, aga peenematest asjadest suurt ei jaga. Ega muud üle jää, kui proovida.
ReplyDeletePiparmündiõli hiirtepeletajana (ja teised teravavõhnalised õlid, kaneeliõli näiteks) olla nö. vanad head meetodid, seepärast ma mõtsin, et äkki tema kui loodusemees teab.
ReplyDeleteAga jah, proovin ja annan teada, kuidas toimis.
Teemaväline - Eestisse ei saa USAst vist nüüd tükk aega midagi saata - https://www.err.ee/1087902/usa-postiteenistus-peatas-posti-saatmise-eestisse
ReplyDeleteMiks kõigisse teistesse Euroopa Liidu riikidesse saab saata ja Eestisse mitte, seda ei tea nähtavasti Liisu ega lapsed.
Misasja?? Ei saa pakke-kirju Eestisse saata? Oot vaatan postiteenistuse lehelt järele.... jaa, tõsi! "The Postal Service™ is temporarily suspending international mail acceptance for certain destinations due to service impacts related to the COVID-19 pandemic."
ReplyDeleteNo pagan küll. Sain omad vitsad nüüd venitamise eest kätte, või õigemini teie saite vitsad, peate auhindu VEEL kauem ootama. My bad!
Issant, kas Eestist siis Ameerikasse ka kirjad-pakid ei jõua?! 🙄
DeleteKassi soetamine ei tule kõne alla?
ReplyDeleteVõi tuhkru.
Aga palun jah kaamerat ja otsest voogedastust ja juhtmed võite ju fooliumi sisse mässida.
Ma ässitaja ei ole, aga verd ja sulgi tahaks ikka näha.
Auhinnad saab ju Hiinast tellida otse Eestisse :p
ReplyDeleteVõi siis leida Lätis kaastööline, keda vahejaamana kasutada. Sest nagu uudises öeldud - kõigisse teistesse Euroopa Liidu riikidesse jääb postiühendus toimima.
ReplyDeleteAuhinnad Hiinast - geniaalne! =)
ReplyDeleteAga tõsisemalt - ma juba vaikselt hakkasin siin mingi vahejaama peale mõtlema, juhuks kui postiboikott peaks väga kaua jätkuma.
Morgie, mis kassi puutub, siis, kuna Paul on kassi-inimene, me meelsasti võtaks ühe või paar. Paraku ei säili kassid siin kanjonikaldal kaua, kuuluvad koiotite menüüsse.
ReplyDeleteP.S. Aga kaamera peale mõtleme täitsa tõsiselt. Hakkame Looduskalendri looma- ja linnukaameratele konkurentsi pakkuma =)
ReplyDeletea kui oleks eriliselt suur ja vintske kass, selline, kes rebastele tuult alla teeb ja kodus suuri koeri kamandab? ma tean, et koiott on suurem kui rebane (õigemini, just uurisin vikipeediast nende kummagi numbreid), aga ega koiott ka vist liiga tülikat saaki püüda ei taha?
ReplyDeleteNotsu, ka suurel ja vintskel kassil pole koiotite vastu astuds vähimatki lootust. Suured koerad on üks asi, koiotid hoopis teine. Nad on programmeeritud tapma ja ära sööma =) Pealegi liiguvad nad enamjaolt kambakesi, mistap ka näiteks suurel koeral pole nende vastu lootustki.
ReplyDeleteRebased ja kassid - ma ei tunne rebasevärki, aga võimalik, et suurel vintskel kassil on võimalik väiksemat sorti ja vähenäljase rebase käest pääseda.
Age, sellekohast märget USA postiteenistuse lehel igatahes pole, et Eesti-USA suund ei toimi.
ReplyDeleteNo aega on ka veel, eks õigeks ajaks on juba kõik leevenenud 😊
DeleteKassidega on pigem nii, et ta oleks rebasele väga tülikas saak, nii et rebased kasse ülearu palju ei ohusta. Kass on väga hästi relvastatud ja hakkab hirmus valusasti vastu, rebasel on oluliselt lihtsam hiiri jahtida kui kassiga kakelda. Muidugi, kui kass on juba vanem ning ka näiteks kurdivõitu, siis on juba kaalukauss rebase kasuks.
ReplyDeletePaistab, et postiteenus siiski taastatakse lähiajal:
ReplyDeletehttps://www.err.ee/1088974/postiuhendus-usa-ga-taastati
No see on hea uudis!!
ReplyDeleteTõesti, mitte mingit loogikat ei olnud asjas ju, Eesti ainukese EU riigina, kuhu USAst posti saata ei saa.