On sellest nüüd paar päeva, või pole sedagi, kui siin kelkisin, et minu jaoks ei ole Viirus midagi muutnud, elan kui ennemuiste. Aga täna, näe, pean oma sõnu sööma. Nimelt tabas mind, veebis shoppamise vastu ükskõikset, äkitselt ning ette hoiatamata ostupalavik. Ja oleks siis tegemist olnud riideesemete või jalavarjude või majapidamistarvete või raamatute või muu säärase mõistliku kraamiga. Ei, kus sa sellega. Mina binge-shoppasin... wait for it... parfüüme.
Et te asja harukordsusest aru saaksite, pean vist sellesamuse lõhnateema natukene lahti seletama. Ma nimelt olin igapäevane parfüümitarbija kogu oma teise ja kolmanda aastakümne. Mitte et mul oleks neid pudelikesi üle mõistuse palju olnud, kuid paar-kolm kvaliteetset (loe: kena kopika maksnud) lõhna oli alati olemas. Aga neljanda aastakümne alguses võtsin saksa lambakoera, andes üksiti sõrme koeraspordile. Teadupärast tunneb koer lõhnu umbes nelikümmend korda paremini kui meie, inimesed, ja sinna nahka mu parfüümi-armastus läkski, paljudeks aastateks. Sest kujutage nüüd ette, et suundute varahommikul jäljetrenni tegema, aga eelmisest õhtust hõljub teie ümber parfüümipilveke. Teie seda vast ei tunnegi, küll aga koer. Ning jäljeajamine läheb aia taha. Pealegi, koerasport on räpane ala. Mudased staadionid, karvu täis auto, määrdunud rõivad, pooltoored maksatükikesed taskutes... you get the picture. Mis peentest disainerparfüümidest me üleüldse räägime, eks ole.
Novot. Koer jäi vanaks, sport tahaplaanile, aga mu lõhna
Eelnimetet põhjusel saigi valik tehtud vanade lemmikute hulgast, nonde, mida ammustel aegadel omajagu kasutanud olen ja tean, kuidas mu naha- ja ajukeemia ühe või teisega kokku passib. Kusjuures parfüüm seondub ju vältimatult teatud eluetapi või sündmuse või inimesega, need vajutavad lõhnale tugeva, raskesti- või üldse mitte eemaldatava pitseri. Mistap pole ime, et otsustasin „õnnelike“ lõhnade kasuks. No näiteks Kenzo Le Monde Est Beau’ga käisin Pariisis. Jean Patou Joy tuletab meelde loomingulist plahvatust, mis päädis kenakese rahalise sissetulekuga. Issey Miyake Feu D'issey – no see, kullakesed, on peolõhn. Raju peo. Ainuke vaoshoitud valik mu nimekirjas on Elizabeth Ardeni Green Tea. Fantaasiavaba, aga selle eest töökindel. Säärast läheb teinekord tarvis.
Vaatame siis saagi üle, või mis?
Kenzo 'L’Eau'
Jean Patou 'Joy'
Cacharel 'Lou Lou'
Elizabeth Arden 'Green Tea'
Ootel:
Issey Miyake 'Feu D'issey'
Kenzo 'Le Monde Est Beau'
Ning siin on nüüd see koht, kus lugejate eneseväljendusvajadusest hooliv blogija küsib: kas sinul on lemmikparfüüm? Ja mida/keda see lõhn sulle meelde tuletab?
Image: Internet
May 02/2020
“A woman who doesn't wear perfume has no future.” ― Coco Chanel
Näh, linnud akna taga ajavad varahommikul korraks üles ja mida ma loen!
ReplyDeleteMälestused tulevad müdinal.
Green Tea - "Ära sega, mul pole selle jaoks aega."
Priscilla Presley "Indian Summer" - "Vaata mind. Nägid? Mina sind vastu ei vaata."
Gucci "Rush" - "Ma olen jahil. Sind on hoiatatud!"
Lihtsalt mõtted, ei midagi konkreetset. Lihtsalt mõtted.
Oi kuidas ma tahaksin, et mul oleks lemmiklõhn. Aga ei ole tekkinud... Kunagi ammustel aegadel, st põhikoolis, oli mingi suvaline Oriflame'i lõhn, mis meeldis. Aga sai otsa. Nüüd, mitu kuud tagasi, ostsin viimaks ometi ühe lõhna aga ma täiesti reaalselt unustan selle olemasolu kogu aeg ära... Äkki kunagi jõuan lõhnamaailmani.
ReplyDeleteAastad lähevad, ent lemmiklõhnad kestavad. Mul on igapäeva lõhnad, so mida hommikul välja minnes pihustan, ja erilised lõhnad, mida kasutan kui on vaja sügavamale enese sisse vaadata või enesekinnituseks.
ReplyDeleteAlusatan igapäevastest:
Green Tea - koos kehakreemiga - iga hommikune rituaal
Cerruti 1881 - see on mälestus aastate tagant...noorus ja 90ndad. Ikka ja jälle taban end seda ostmast.
Need on hommikused värsked lõhnad, kui päev on ees, pistad nina uksest välja ja...
Caroline Herrera 212 - kingitus iseendale, mis jäi aastateks.
Nüüd erilised:
Issey Miayake l'eau d'issey - kallis abikaasa kinkis aastaid tagasi - ja see on täpselt minu lõhn...mul on käekotis alati kaasas pisike täitepudel ;) - vaata, vaata mind ja jäta meelde! Väga mõjus lõhn!
Guerlain La Petite Robe Noire - paar aastat tagasi leitud ja läks kohe südamesse. Järgmine, milles on täpselt tabatud ühe salapärase naise sisemus ;)
Lapsepõlves oli emal üks välismaine lõhn Cacharel Anais Anais - nüüd valmistan talle igal aastal rõõmu uue pudeliga, see on tema lemmiklõhn.
Aastaid oli mul EA 5th avenue. Ja siis sai küll. Päevapealt. Mingi viimased 5 aastat pole midagi kasutanud. Kui vahel prooviks pidulikumal juhul uuesti proovin, siis hakkab lausa vastu.
ReplyDeleteEhk siis mu point. Su vana lõhn ei tarvitse enam sobida. Aga loodan et sobib :) :)
Peaksin/võiksin lõhnateemast terve raamatu välja kolkida!
ReplyDeleteLõhn teeb inimese. Nii on.
Ja minu mõistuses on siiani näiteks sinu lõhn. Ma ei tea, mis lõhn see oli/on, aga see on SINU. Kui ma teite värvikirevaid karavanipilte kaesin, siis ma teadsin kuidas see lõhnab!
Kui kuskil räägitakse hullutavast lõhnast, siis tuleb mul alati meede see lugu.
Juhtus kunagi mu maailmas/planeedil olema ühe projekti raames üks vägagi eriline kuju. Vilksamisi ja intensiivselt. EI juhtunud midagi sellist, mida rikutuse tase esimesena mõtleks, muide.
Tal oli THE LÕHN. Unustamatu!
Ükspäev väga ammu tagasi ma tundsin kaubanduskeskuses seda lõhna! Ja mul pööras täiega nii ära. Nagu jahikoer püüdsin ma leida inimest, kellele see lõhn piserdunud on. Ei leidnud.
Siis jooksin ma oma vanahea tuttavaga peale aastaid mittekohtumist koeranäitusel(!) kokku. Ja ma küsisin muuseas, et misse see lõhn.
Nüüd kui ma füüsiliselt lausa vajan seda mälestust, lähen ma ebamõistlikult hinnastatud parfüümipoodi ja tõmban kopsud täis. KÕIK on meeles! See on tema!
Sama pudelike on praegu ühe mu väga hea sõbra vannitoas. See kuulub tema lemmikvanapoisile. Ja ma EI nuusuta seda. Lihtsalt EI nuusuta! Pole mõtet uudishimutseda, kas džinn on või ei ole seal sees. Ei on ei. ÕNNEKS ei ole see lõhn tolle vanapoisi peal THE LÕHN. Võib-olla ma hakkasin siis murdma, kodu lähedalt.
Oi, pikaks läheb ...
Jaa, parfüümid. Lõhnamälu on võimas, nii et mõnda oma ammust parfüümi tundes tuleb kohe too aeg hoobilt meelde.Eriti ühe tundmatu kaubamärgi rohelise tee noodiga lõhn tuletab meelde ühe ülikoolikevade, tudengipäevad, õitsvad kirsid, armumise loomulikult, isegi need riided tulevad meelde, mida tollal kandsin.
ReplyDeleteMa üldiselt olen unisex lõhnade kasutaja, puhtalt naisteparfüümid on mu jaoks liiga rasked ja magusad enamasti. Lemmikud - Hermese Un jardin sur le toit, Guerlaini Aqua allegoria Herba fresca, Björk&Berriesi Never spring, SG79 nr 2.
Mu lemmiklõhn oli Armani "Mania", aga sellel muudeti juba sada aastat tagasi retsepti ja enam pole see seesama lõhn, mis ta 20 aastat tagasi oli.
ReplyDeleteMuidu mu lõhnad on sandlipuu, muskuse või muu raske, vürtsise põhjaga. Kui midagi muud osta ei oska, siis Hugo Boss on alati kindla peale minek, aga mingi vanakooli oma, Deep Red ja Intense on mu lemmikud
Viimati olin juba päris hädas, sest ma ei tahtnud enam järjekordset Bossi või Armanit osta, siis leidsin Bvlgari Omnia. See on praegu mu lõhn.
Cranberry, mul on Miyake L'Eau d'Issey korra olnud, sobis.
ReplyDeleteKR, väga asine hoiatus, et nood lõhnad, mis aastaid tagasi meeldisid, enam ei pruugi. Seetõttu tellisingi võimalikult pisikesed pudelid.
Frieda, ma minevikus kaldusin tihtipeale kah nonde unisex lõhnade poole, aga lõpuks otsustasin ikkagi millegi muu kasuks. Tegelikult paar sämplitki seekord tellisin unisex. Elame, näeme. Ja lõhnamälu, vist unustasin seda postituse mainida, on mulgi võimas, palju võimsam, kui mugav oleks.
AlexRobin, ma olen sulle lõhnapidi meelde jäänud? Nii huvitav! (Eeldades, et see ei olnud märja koera lõhn =)
Oi ei mingit märja koera lõhna :)
ReplyDeleteVõib-olla on see pigem segu tummisest punasest veinist, äsjasaetud metallist, valgest salveist, vürtsisest chillist, ja värske prindiga paberist. Ning millestki salapärasest. Ükski mainitud parfüüm mulle ju tuttav ette ei tulnud, sest ma ei tea neid nimesid, aga võin olla nuusutanud:)
AlexRobin, SEE lõhnakirjeldus läheb küll täppi, jah =)
ReplyDeleteMa ei ole väga lõhnainimene, sest valmisparfüümid on enamasti võõrad ja pealetükkivad. Mõne olen leidnud, mis otsest vastuseisu ei tekita - marja-puuviljalõhnad, moosised. Moosilõhn on turvaline (Escada Miami blossom). Osad meestelõhnad meeldivad isegi rohkem. Unisex lõhnad kipuvad olema ei liha ega kala, aga ma ei ole neid ka palju uurinud.
ReplyDeleteHoopis põnevam on eeterlike õlide maalilm - näiteks tolu vaik mõjub kuhugi otse seljaajju, kauged lapsepõlvemälestused vanaisa majast (puutöö lõhn, hagudega puupliit, mesilasvaha ja taruvaik, päike paistab läbi tolmuse akna ja kuldsed tolmukübemed tantsivad kollases kiires). Või nuluõli. Viirukil on oma mõju. Puhas vanill, kuid bensoevaik on veel parem. Bulgaaria roos. Greipfruut. Nelgiõli. Mürr. Hakka või ise endale parfüüme segama. Tõele au andes ma ükskord isegi proovisin, aga ei tulnud midagi head välja - kas ei olnud kvaliteetsed eeterlikud õlid või oli viga alkoholis, kes seda teab.
Ma olen Lendava parteist, valmisparfüümidega on enamasti tunne, et appi, mul on midagi peal (st ma olen mustaks saanud), peske maha, peske maha, appi, appi, appi! lõhn ronib ninast sisse ja ründab mind ja mul on tunne, et lähen kohe kärna.
ReplyDeleteTeisalt, mõni tagasihoidliku lõhnaga seep või šampoon on suht talutav.
Ja eeterlikud õlid istuvad samuti paremini, välja arvatud väga magusad ja rasked - nt patšuli või muskus on suht talumatu. ka vanill ei meeldi eriti (isegi toidu sees mitte, väheste eranditega). Meeldivad vaigu- ja tsitruselõhnad.
Ükskord ostsin Lapimaalt mingist suveniiripoest eeterlike õlide segu nimega Kleopatran Juhlaseos, vat see meeldis mulle küll, aga kaotasin ära. Seal oli kindlasti mingi tsitrus, vbla ka lavendlit, aga kõike ei tea.
Muidu meeldib lihtsalt õues lillelõhnu nuusutada, ainult et mingid õietolmud ajavad aevastama ja ma ei tea, mis täpselt. Kunagi oli meil õue peal kuivkemmerg ja see oli siis, kui igasugused viljapuud järgemööda õitsesid, kohe päriselt lillelõhnaline peldik. Sealt ei tahtnud äragi tulla. Kahjuks lagunes ta ära, siiamaani igatsen neid peldikuelamusi taga.
Notsu, oi, lillelõhnalike peldik !! =)
ReplyDeleteLendav, mulle jäi lõhnateemal surfates kusagilt internetist silma, et pakutakse võimlust "oma" lõhn koostada - ma küll ei tea, kuidas see virtuaalselt võimalik on, saadavad proovida enne ostmist või? Ahaa, leidsin lingi: https://mycustomscent.com/create-your-own/
Huvitav link :) Vaatasin, aga mulle tundus nende koostisosade valik kuidagi lahja. Mees-naine-unisex, edasi kas lille või puuvilja (pikk nimekiri jätkus), siis edasi kas marja või tsitruse (ikka pikem nimekiri oli) ja edasi konkreetne marjade nimekiri. Igast kohast sai ainult ühe valiku teha. Ei mingit lille-puuvilja või muskuse-tsitruse segavarianti. Kümneka eest võiks ju muidu prooviks midagi isegi võtta, aga ma ei hakanud seekord katsetama, kui kallid oleksid saatekulud (ja kui pikk saatmise aeg praeguses olukorras) Kaliforniast.
ReplyDeleteHuvitav on lõhnade juures see, et mulle hirmsasti meeldivad naturaalsed vaigud - kuuse- männi-, lehise jne. Aga kui parfüüm on reklaamitud justkui "puidune", on see imelik ja võõras. Määri ennast või puhta vaiguga kokku... Nuluõli on peaaegu sama hea, seda ma aeg-ajalt ka määrin kangetele lihastele. Ainult ümbritsevad inimesed imestavad minu vänge "kuusekese" lõhnapilve üle.
Ma vist võtan jälle lõhnategu ise katsetada. Majapidamises on nüüd kvaliteetsemat alkoholi (eelmine kord proovisin puhta meditsiinilise piiritusega, see ehk oli üldse liiga kange) ja mõni parem eeterlik õli on ka olemas. Aitäh huvitava teema eest!
Lendav, "Majapidamises on nüüd kvaliteetsemat alkoholi" kõlab nii toredasti =)
ReplyDeleteAnna siis teada, kuidas su lõhnakatsetused õnnestusid, onju.
Mina omakorda püüan meeles pidada, et blogin, mismoodi "vanad" lõhnad mu uue eluga sobivad.
See on ülihea teema!
ReplyDeleteOotan huviga kõiki seostuvaid kirjutisi :)
Kuni lõhnataju töötab, olete ilmselt koroonavabad.
ReplyDelete