Horrror!

Meil on see vana väike Nissan truck, eks, 1986. aasta mudel. Sõidame temaga üliharva, kuid maha müüma ei kipu, kuna turuväärtust pole tal enam ollagi, küll aga on museaalne väärtus. Pauli Idaho-aegadest karuküünte jäljed aknaklaasil, minagi sõitsin truckiga hea mitu aastat, Pauli värske pruudina. Nostalgia, noh. Ja New Mexicost Oregoni kolimisel olin nimelt mina see, kes Nissanikese uude koju roolis, läbi kolme osariigi. Polnud teps mitte kerge töö. Eestis oli mul ju automaatkastiga masin, Nissanil on manuaal. Esimestel USAs viibimise kuudel suretasin teda ikka üsna tihedasti siin ja seal välja, põhiliselt keset ristmikke, nagu hea toon ette näeb.

Anyway. Säärast südame külge kasvanud sõiduriista juba niisama heast peast romulasse ei veereta, onju. Me teeme temaga umbes viis-kuus korda aastas mõne lühema treti, ja peseme kah ikka vahel, ja kontrollime vedelikke jne. Aga suures plaanis seisab vanake siiski jõude, ning mitte maja ees, kus me teised sõiduriistad, vaid maja taga. Küllap see vaikne, varjuline asukoht oligi põhjuseks, miks me hiljuti truckipõrandalt hiiremusta leidma hakkasime. Ega midagi. Kraamisin lõksud lagedale. Kaks tükki, et kindlam oleks, üks juhiistme ette, teine kaassõitja. Söödaks isuäratavad tükid gouda juustu. Järgmisel hommikul suundusime esimese asjana lõkse üle vaatama, nagu trapperid muiste. Saak oli priske, sõna otseses mõttes. Hiir, aga milline! Suur, rasvane. Teine lõks oli tühi, siiski otsustasime veel ühe katse teha. Nagu selgus, asja pärast. Öö möödus, hommik jõudis, ja ennäe, mõlemas lõksus kobe hiir. (Igaks juhuks märgin, et ma ei naudi loomakeste elu lõpetamist. Aga kui on valida, kas läbinäritud autojuhtmed või hiiretapp, valin viimase. Igasugu 'catch and release' lõksud on siinses elukohas mõttetud – püüan hiire kinni, lasen ta kanjonisse lahti, ja jään ootama, kuni ta otsustab tagasi tulla või?)

Ühesõnaga. Kus ma olingi? Ahjaa, kaks hiirt lõksus. Kas me saime kindlad olla, et need kaks on nüüd viimased tollest kapoti all elutsenud kolooniast? Muidugi ei saanud. Ega midagi. Lõksud taas vinna. Ja mis te arvate, milline pilt avanes järgmisel hommikul? Jälle mõlemad lõksud oma töö teinud! Aga see polnud veel kõik. Nood lõksujäänud hiired olid… olid… oi mul on õudne seda kirjutadagi… poolenisti ÄRA SÖÖDUD!! Jah! Söödud! Näritud! Vaatasime Pauliga teineteisele otsa, mõlemal silmad õudust täis, kuna avanenud vaatepilt pakkus vaid ühe, verdtarretava järelduse: meie trucki mootoris elab hiir-kannibal, kes sööb oma suguvendi. Võib-olla on ta mitu korda suurem kui need vaesed lõksu jäänud vennikesed. Võib-olla… võib-olla on tegemist kõige kohutavama, võimukama, tugevama isendiga, no umbes nagu tulnuka-filmides see Mother, kes kusagil kosmoselaeva kaugemates, pimedamates koridorides resideerub, julmem, kavalam, verejanulisem kui kõik ta liigikaaslased kokku. Võib-olla tuleks suurem lõks muretseda? Võib-olla… oh jah. Mis ma siin ikka oletan. Vaatame, mis homne hommik toob. Hoian teid asjaga kursis.
May 09/2020
“The second mouse gets the cheese!” ― Terry Pratchett, The Amazing Maurice and His Educated Rodents