New Mexicos elades kuulusin mitu aastat kohalikku fotoklubisse. Igasugu toredaid üritusi korraldati, loodusretki, linnapildistamisi, fotovõitlusi, muud sarnast. Millalgi võeti ette ka portree. Olin just hiljuti vankris magavast pooleteistaastasest naabripoisist kolm-neli suurepärast kaadrit saanud, ta emalt eelnevalt luba küsides. Luba anti rõõmuga, ka fotode klubikaaslastele esitlemiseks. Unehõlmas noorsand sattus olema tõeline amatöörfotograafi maiuspala - magas teine magusasti, silmad kõvasti kinni, õnnis naeratus näol, tõenäoliselt nautis mõnda meeldivat unenägu. Hiljem pildisaaki üle vaadates ja töödeldes olin nii uhke, et.
Kui aga klubikogunemisel mu portreefotod suurele ekraanile kuvati, sain paraja shoki. Mastaapsed mõõtmed suurendasid niigi intiimsete kaadrite väljendusjõudu mitmekordselt. Olin piltidele püüdnud ja rahva ette tirinud täiesti kaitsetus olekus inimese (olgugi, et väga väikese inimese). Sain ehmatava selgusega aru, et lapse ema lahkest nõusolekust hoolimata ei olnud mul moraalset õigust piltide eksponeerimiseks, et oma ego upitada - vaadake, kui hea fotograaf ma olen, kui hästi hetke taban!
Sellestsamast õhtust alates torkavad magavate laste fotod mind kummalisel moel. Muidugi ei pea ma siin silmas lähedastele mälestuseks jagatud kaadreid, vaid neid ülesvõtteid, mis laiale avalikkusele vaatamiseks välja pannakse, Facebooki, Instagrami, blogidesse. Kusjuures veider, et paarikuiste beebidega pole mul miskipärast väga probleemi, aga mida vanem laps, seda rohkem häirib, isegi kui pildistajaks lapsevanem isiklikult. See on sihuke kummaline, mõneti ebausuga seotud, alateadvusest üles kerkiv tunne unemaal olija ärakasutamisest. Magaja vaim on ju kusagil mujal, mistap keha kaamerasilmale kerge saak.
Ja muidugi ei saa siinkohal üle ega ümber loote ultrahelipiltidest sotsiaalmeedias. Ma ei tea... väärtustemaailmas, kus mina elan, on see räigemast räigem privaatsuse rikkumine. (Privaatsus, ütleb sõnaraamat, on isiku võime kontrollida enda kohta saadaolevat informatsiooni.) Ning ei, ma ei räägi last kandva naise privaatsusest, tema ju pildi väljanäitusele panebki, vabal tahtel. Räägin loote privaatsusest. Väike tomp tulevast inimest on looduse poolt määratud pimedasse, sooja turvalisusesse, võõraste silmade eest kaitstuks. Aga tal ei lasta olla. Ei ole siin mingit peituse mängimist. Näitame sind kõigile ette, mis sellest, et sa veel valmis pole. Sest vaata, armas laps, tänane ühiskond on visuaalsusele orienteeritud, sõnal pole jõudu, kui pilt puudub.
Kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Mina, ja iganenud tõekspidamistes kinni?! Tell me something I don't know... :-)
August 03/2019
Fotol: punarinnapoeg me maja ees. Väheke vara pesast välja potsatanud, loodetavasti käis ta käsi lõpuks hästi. Mul ei olnud pildistamiseks tema vanemate luba. Süüdi!
“All human beings have three lives: public, private, and secret.”― Gabriel García Márquez, A Life
