Ma olen väga hea võõrustaja. Nii ütlevad teised, nii arvan ka ise. Eesti-elu jooksul oli mul kogemusi küll vaid ühe-õhtu-külalistega, aga pakun, et sain majaemanda rolliga hästi hakkama. Olgugi, et see sisaldas põhiliselt vaid veinivalamist ning vestlust. Süüa ma, erinevalt tänasest, toona teha ei viitsinud. Mingid näksid olid maksimum, mida Kreegi tänavale külla tulnu suhu pista sai. Kui pühadeaeg välja arvata, meenub vaid paar mitmekäigulist õhtusööki aastate jooksul, aga siis oli veri ninast ikka täitsa väljas.
Anyway. Ühe õhtu piires oskab ilmselt pea igaüks võõrustada, onju. Aga vaadake, meil siin Ameerikamaal tullakse tihtipeale kaugemalt, mistõttu jäädakse kauemaks. Kolmeks, neljaks päevaks, nädalaks. Mina, lubage kelkida, saan ka neil puhkudel võõrustajakohustustega kvaliteetselt toime. Mul pole mingit probleemi ühe käega hommikusöögilauda katta, teise käega lõunaks ettevalmistusi teha, samal ajal koera jalutades, pesu masinasse pistes, aiamööblit öisest kastest kuivaks pühkides ning last but not least, sisukat vestlust üleval hoides (väike kirjanduslik liialdus, aga saate aru küll, mida silmas pean). Säärane kõrgetasemeline sooritus tundub seda enam imelik, et muudes olukordades olen kehv multitaskija. Aga anna mulle majatäis külalisi, ning voilà, Epp teeb kümmet asja korraga, edukalt, elegantselt, pealtnäha suurema vaevata, higilõhnata.
Olen püüdnud analüüsida, miks ja kuidas see mul õnnestub, mis mind tagant tõukab. Tunnustusvajadus? Delegeerimisoskamatus? Sest ühest küljest ma väga, väga, väga naudin neid majaemandapäevi, aga teisest küljest, alati, kui pikemalt viibinud külalised läinud ja tuba tühi, tabab mind tagasilöök. Päevad otsa hommikust õhtuni sebitud, suheldud, ning äkitselt on kõik taas vaikne ning rahulik. Aju, va kavalpea (pun intended) registreerib selle ära, annab lõpuks kehale loa väsinud olla. Kusjuures keegi ju ei sunni mind neid supersooritusi tegema, issand halasta. Võiksin palju vabamalt võtta ka siis, kui maja rahvast täis. Mäletate, ma siin paar postitust tagasi kurtsin ameeriklastest külaliste abivalmiduse üle? Kirjeldsin, kuidas ma külalised välja olen koolitanud, ei mingit salatilõikumist või nõudepesemist vms? Novot. Armsad inimesed, kes meil pikemalt peatuvad, on igal kümnel juhul nõus ja valmis käed külge panema, alates hommikukohvi keetmisest lõpetades päeva viimase nõudepesuga. Kuid kus sa sellega. Perenaisel on võimu käest andmisega raskusi, muudkui ise ja ise.
Siiski pean endale õlale patsutama: viimastel aastatel olen teadlikult mustrit lõhkunud. Näiteks läinud nädala veetsid meie pool Pauli õde ja õemees. Hiiglama vahva paar, meist natukene vanemad, elavad Californias. Matkasime kanjonis, väisasime lähemaid väikelinnu, nautisime täiskuud, sõime, jõime, peale õhtusööke tantsisime spontaanselt, köögis, eestikeelse tümaka saatel, mille õemees oma nutitelefonist spetsiaalselt minu jaoks välja võlus (nagu ma tümakast hooliks, onju, aga tantsimiseks sobis suurepäraselt). Kuhu ma jäingi? Ahjaa, muster ja selle muutmine. Seekord, kujutage ette, andsin tervelt üheks päevaks köögi täielikult üle, ise tegin enamjaolt mittemidagi, mängisin Lilliga, kõõlusin arvutis jne. Läksin sööma, kui kutsuti, nõudepesust isegi mitte ei mõelnud. Täitsa hästi õnnestus. Tühi jutt, et vanale koerale pole võimalik trikke õpetada - juhul muidugi, kui vana koer õppida tahab.
August 19/2019
Fotol: koduaias kasvatatud tomat. New Mexico, 2013
“We can’t leave just like that.” Cat was appalled. “Where can we find you if we need you again?” “You can’t”, said Baba Yaga. “Listen, I hate saying good-byes. I have a good strategy for avoiding them.” “What’s that?” asked Anton. “I eat my guests.” ― Gregory Maguire, Egg & Spoon
