Paar päeva tagasi komistasin uudisele, et Inglismaal, Manchesteris, eraldati sikud lammastest. Teisisõnu – eraldati peadpidi nutitelefonis olevad jalakäijad normaalsel moel tänaval liikuvatest inimestest. Väga tervitatav idee mu meelest, võiks siin meie kandiski rakendada. Linnaelanikud on vast ekraani külge kleepunud kaaskodanikest kõrvalepõikamise ära õppinud, aga minul, maainimesel, on ses asjas vähe kogemust. Mistap iga kord, kui rahvarohkemasse kohta asja, olen osaline vähemasti paaris kokkupõrkes. Sest noh, mulle, nutitule, lihtsalt ei mahu pähe, et nutirahva jaoks ekraanivälist reaalsust ei eksisteeri.
Ja kui juba oigamiseks läks, siis: ma üldiselt üritan kõiki inimesi armastada. Tõesti üritan. Kuid on kaks erandit. Esiteks muidugi Trump. Ja teiseks need, kes kauplustes KÕVA HÄÄLEGA telefonivestlusi peavad. No näiteks jube kogemus möödunud nädalast. Olen mina oma lemmik-sekkaris Goodwillis, aega küllalt, pood rahvast mõnusalt tühjavõitu, normaalne ostlemismuusika (Goodwillil on oma raadiojaam) - ühesõnaga, paradiis. Ühel hetkel aga siseneb paradiisi
*
Slow walker lanes for people distracted by their PHONES have been installed in Manchester's Hardman Boulevard for one day. One-day stunt highlights how distracting mobile phones are to pedestrians. The World Health Organisation recognises distracted walking as a safety risk. Read more:
August 26/2019
Image: Internet
"The same regions of the brain light up when someone touches their smartphone as when they touch a family member or a pet."― Matt Cohler