Arvake, mida esimene foto kujutab. Ei, see ei ole õlitatud välk. See on hoopiski Lilli, tegelemas värskelt leitud hobiga – üle langenud puutüvede kargamisega. Meil ju kodumetsas tuulemurdu pole, üksnes uhkelt püsti seisvad kadakapuud. Ja kanjonis üle kivide kargamine pole ikka päris see. Niisiis, niipea kui Clear Lake’i ääres oma laagripaika laekusime, asus Lillikene takistusrajal ringi kihutama. Soovitavalt muidugi tennispalli järele, aga isegi kui me palliviskamise lõpetasime, et issake, loom tapab ennast, ei jätnud ta järele. Kargas teine niisama lusti pärast üle tüvede edasi-tagasi. Jeerum küll. Jah, kui mõtlema hakata, ta pole ju sedasorti lõbu elu sees maitsta saanud. Yarkole oli takistuste ületamine osa koolitusest ja võistlussooritusest, kuid Lillikesega mul mingeid sportlikke ambitsioone pole. Ega tule. Ärge parem hakake. Ärge üldse lootkegi.
Ühesõnaga, Clear Lake’i hommikud algasid tuulemurrusel künkal, kohviga ja tennispalliga. Alumisel pildil, kus Lilli Pauliga silmsidet hoiab, on pall juba visatud, kusagile langenud puude vahele, koera nägemisulatusest välja, ning Lilli ootab hinge kinni pidades jumalikku „Go get it!“ käsklust. Et lennult puutüvesid ületades mäest alla tuisata, ja otsida, otsida, otsida, otsida, otsida, kuni kadunud kallisasi leitud. Seejärel, pall hambus, tuulekiirul üle tüvede vihisedes meie juurde tagasi, järgmise viske ootele. Korrutage see tegevus umbes sajaga per päev, saate aimu, miks Lillikese puurist öösiti piuksugi ei kostnud, hoolimata kakkude huigetest ning muudest Kaskaadide mäeaheliku põlismetsa saladuslikest helidest.
August 30/2019
Fotod: Paul
“And into the forest I go, to lose my mind and find my soul.”― John Muir
