Paul broneerib Kauai komandeeringute ajaks elamise enamaltjaolt ühte ja samasse hotelli. Õigemini pole tegu lihtsalt hotelli, vaid terve kuurortiga. Meile meeldib seal mitmel põhjusel. Esiteks, logistiliselt üliheas asukohas. Ookean ukse all. Toidupoed, turg, tore väike Koloa linnake omanäoliste äride ja söögikohtadega käeulatuses. Teiseks, hind mahub kenasti Pauli tööandja poolt ette nähtud raamidesse, sest ega komandeeringus olija siis elamise eest ise ei maksa. Kolmandaks, Paul on ses kuurortis juba vana kunde, check innis võetakse vastu kui kadunud poega, kes viimaks koju naasnud. Neljandaks, hooned on superkvaliteetselt ehitatud (loe: numbritoad helikindlad). Mida paraku enamike hotellide kohta öelda ei saa. “Meie” hotellis võib sul kõrvalruumides viie väikese lapsega perekond elada, ning sa saad neist aimu alles siis, kui koridoris juhtud kohtama. Muudes majutuspaikades selgub see aga reeglina samal hetkel, mil viieliikmeline perekond kohvritega su kõrvalruumidesse laekub. (Mitte et mul paljulapseliste peredega mingi kana kitkuda oleks, kaugel sellest. Telekapulti piinavad poissmehed võivad teinekord hullematki helitausta tekitada.) Ühesõnaga, meie kogemuste põhjal on enamjao hotellide seinad pehmelt öeldes õhukesed.
Asi muidugi ka selles, et minu ja Pauli hotellielu erineb tavakülalise omast nagu öö ja päev. Kellaajal, mil turistirahvas end õhtuti pidutsema sätib, keerame meie juba magama. Pauli tööpäev algab vara, töölesõit võtab 45 minutit, äratus järelikult enne kukke ja koitu. Oot, valetan – Kauai kuked on siiski varem üleval, tõusevad kell kolm, tunnike varem kui meie. Nii et helikindlad seinad kuluvad marjaks ära, kui varakult uinuda tahad, et varakult ärgata.
Aga nagu ikka, on igas meepotis tõrvatilk. Kõneksoleva hotelli suurepärase ehituskvaliteedi juurde kuuluvad ka numbritubade massiivsed uksed. Helikindus, eks ole. Uksi, nagu me kõik teame, on võimalik sulgeda mitmel moel, alates tasasest ja tagasihoidlikust viisist lõpetades kogu ehitist raputava prõmakaga. Ja ennäe, peale pikka sissejuhatust jõuamegi viimaks postituse teemani, uksi paugutavate turistideni. Osad neist on väga kiired õppijad. Kolivad sisse, teevad esimese paugu ära, mis neil endalgi ilmselt pea kumisema paneb ning jalust nõrgaks võtab, ja järgmised korrad suletakse uks juba inimlikul moel. Jumal tänatud, suurem osa turiste kuulub sellesse liiki. Paraku, mõned hotellikülalised aga ei taba kvaliteet-uste iseärasust isegi peale nädalast resideerumist. Paaril korral on professionaalsed uksepaugutajad ka me naabriteks sattunud, kas siis lausa kõrval-apartementi, või otse üle koridori. Kuigi lõppkokkuvõttes ei mängi uksepaugutaja numbritoa asetus suuremat rolli, sest isegi kui mürakas käib teises koridori otsas, on sellest küllalt, et kogu korrust isiku saabumisest või lahkumisest teavitada.
Eriti aktiivseks muutuvad uksepaugutajad peale ametliku “quiet hours” saabumist, peale kella kümmet õhtul, mil basseinide ääres asuvate hotellibaaride muusika on kinni keeranud, kunstkosed vaiksemaks timmitud jne. Siis saavad ustepaugutajad alles õige hoo sisse. Tunnistan, et paaril korral, kui mind esimesest, uinumisjärgselt sügavast unefaasist üles on paugutatud, olen (verbaalse)vägivalla kasutamisele üsna lähedal olnud. Enda talitsemine nõuab noil puhkudel kõva tahtejõudu, uskuge mind.
Ja kuna juba oigamiseks läks, vaatame kiirelt üle veel ühe turistiliigi: inimesed, kes harrastavad hilisõhtusel/öisel ajal rõdul telefoniga rääkimist. Telefon lülitatakse muidugi spiikeri peale, mistap lisaks oma hotellinaabri jutule saab tahtmatu pealtkuulaja täieliku ülevaate ka liini teises otsas olija elust-olust-meeleolust. Noil puhkudel aitab muidugi rõdu ja magamistuba lahutavate klaasuste sulgemine, sest needki on “meie” hotellis üsna helikindlad. Kuid vahel tabab naabri telefonivestlus magajat siiski ootamatult, keset ööd, kuna Kauail magame lahtiste rõdu-ustega. Ning miksipärast harrastavad öiseid rõdukõnesid nimelt need turistid, kellele looja valju, kaugelekanduva hääle on andnud. Jajah. Ega ma ilmaasjata kirjutanud, et peale Kauaid koju, Oregoni jõudes on mu suurimaks naudinguks vaikus.
Kauai turistide välimääraja, osa 1: JOOKSJAD
Kauai turistide välimääraja, osa 2: PAARID
Kauai turistide välimääraja, osa 3: EUROOPLASED
Kauai turistide välimääraja, osa 4: INSTABEIBED
Kauai turistide välimääraja, osa 5: ANTIBES'I KOLM PAKSU NAIST
Foto: Paul. Loojang me hotellirõdul, läbi päikeseprillide.
February 18/2019
"I come from an Italian family. One of the greatest and most profound expressions we would ever use in conversations or arguments was a slamming door. The slamming door was our punctuation mark." ― Mario Batali
