QUESTIONS & ANSWERS.
On kaks head võimalust massi hulgast välja paista. Sa kas teed midagi kõige esimesena, või alles siis, kui kõik ülejäänud seda juba teinud on. Viimane moodus on lollikindlam. Võimaldab teiste paremaid ideid kopeerida, teiste poolt kolistatud ämbreid vältida, ja last but not least – keegi ei saa sind enam üle trumbata, ei tarkuses ega rumaluses.
Lugejale, kes Maarjamaa blogimaastikku eriti ei tunne, selgitan igaks juhuks paari sõnaga, millega tegemist. Mõni aeg tagasi läks blogijate hulgas ringlema küsimustik. Olen tõenäoliselt üks viimaseid, kes vastused kirja saab. Kusjuures tundub, et kallid kaasblogijad on küsimustega suhteliselt vabalt ümber käinud, mistap jätsin minagi mõned vahele, mõned seevastu leiutasin ise juurde. Lepime kokku, et nimetame minu väljamõeldud küsimusi “lugejate küsimusteks”. Seda nippi on blogijal muide alati hea kasutada, kui millestki kangesti kirjutada tahaks, aga niisama lambist postitada tundub kuidagi liiga edev. Siis aitab hädast välja sissejuhatus “lugejad on minu käest küsinud…”
Olgu peale, küllalt muidujutust. Läheme nüüd asja juurde.
Q: Kui sa peaksid loobuma oma blogi nimest, millega sa selle asendaksid?
A: Väga lihtne vastata: numbri 5500 asendaksin numbriga 5000. Asi selles, et kui blogiga alustasin, lahutas mu USA kodulinna Las Crucest mu eelmisest kodust Tallinnas 5500 miili. Praeguseks olen Eestile lähemale kolinud, elan Tallinnast “vaid” 5000 miili kaugusel. (Vastavalt 8900 ja 8000, kui kedagi kilomeetrid peaksid huvitama).
Q: Millised blogijad sind inspireerivad?
A: Täiskasvanud blogijad, ning ma ei pea siin üksnes vanust silmas. Blogijad, kes suudavad palju öelda, samal ajal mitte iga viimast kui isikliku elu üksikasja avalikustades, teatud privaatsust (loe: põnevust) säilitades. Mul on umbes kahe käe sõrmede jagu lemmikuid, kelle postitustest lausa pritsib inspiratsiooni. Samas, kui aus olla, väisan vahel ka neid veebipäevikuid, mis hoopis muul põhjusel inspireerivad – nimelt seetõttu, et mina näen maailma täiesti teistsuguse pilguga kui nendesinaste blogide autorid. See paneb mu mõtted (ja tihtipeale ka näpud klaviatuuril) liikuma. Tarvis ometi teistelegi teada anda, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad, eks ole.
Mind inspireerivad blogijaid, kes kirjutavad enam-vähem regulaarselt. Mis ilmtingimata ei tähenda, et väga tihti. Aga ei tähenda ka, et tuleb üksainus postitus mitme kuu kohta – seda on mu huvi ülalhoidmiseks liialt vähe. Et inspireerida, peab blogi elus olema.
Q: Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?
A: Mu lemmikblogijad ei kirjuta pingutatult naljakaid tekste. Nende huumor on peenelt ridade vahele peidetud. Ja kuna mulle on ridade vahelised naljad alati rohkem mõjunud kui need, mis otse näkku kargavad, on mu lemmikud mind rohkem kui ühel korral sinnamaani viinud, et hommikukohvi juurde värskeid postitusi lugedes spontaanselt naerma norsatan. Väga ebameeldiv tunne, kui koore ja agaavisiirupiga kohv nina kaudu välja purskub. Väga ebameeldiv.
Q: Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi?
A: Visuaal on oluline. Samas, paar mu meelest kehvapoolset kujundust omavat blogi toodavad superhead teksti, nende puhul pigistan ühe silma kinni ja loen ikka. Valdav enamus mu blogirullist on õnneks hea või väga hea väljanägemisega.
Q: Lugeja küsib: miks sa 5500 kujundust muutnud/värskendanud ei ole?
A: Olen paar korda proovinud, ausõna olen! Paraku on kõik senised katsetused olemasolevast kujundusvariandist kehvemad tundunud. Või peaksin ütlema, et võõrad ja harjumatud? Ma ju Sõnn, muutusi sisse viia pole minusugustel teadupärast niisama lihtne (kui küpses eas tehtud radikaalne elumuutus välja arvata).
Q: Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?
A: Hmm. Las ma mõtlen… haa! Tean! Vahetaksin kahekümne neljaks tunniks koha mõnega neist blogijaist, kes veebipäevikust endale elatusallika teinud. Või vähemalt üritavad teha. See oleks hea võimalus iseloomu kasvatamiseks. Võtad hilisõhtul tunnikese-poolteist, kirjutad kinnimakstud blogipostituse valmis, X firma jogurtist näiteks, või Y firma madratsist, vajutad 'publish' ning kerid rahulolevalt magama. Hommikul ärgates avastad, et ka kõik ülejäänud Eesti sisuturundusblogijad on täpselt sama firma jogurtist (või madratsist) kirjutanud. Vähe sellest. Pärastlõunal saad allikatest teada, et blogija Z'ile maksti reklaami eest kahe topsi jogurtiga, samas kui sina said ainult ühe. Ja blogija W'le anti promotöö eest madratsi kasutusõigus kuuks ajaks, sulle seevastu vaid kaheks nädalaks. Jep, säärane kogemus oleks vägagi humbling, ma arvan. Tuleks mu egole kindlapeale kasuks.
Q: Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?
A: Ei, ei kadesta. Kuidas see tsitaat kõlaski? “Envy is the art of counting the other fellow's blessings instead of your own.”
Q: Kas oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?
A: Ei ole, kuid kohtuksin hea meelega. Olen siin ameerikamaal oma eestlasliku tagasihoidlikkuse maha koorinud, nii et isegi kui kohtumine peaks väheke awkward olema - noh, et silmast silma pole millestki rääkida või nii – see mind ei heidutaks. Vahva oleks, kui satuksin laulupeo aegu mõne blogijaga Lauluväljakul juhuslikult kokku. Üsna mitmeid olen ju pildi pealt näinud, tunneksin ära küll, läheksin ja haaraksin varrukast.
Q: Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?
A: Üldse ei ole mõelnud. Blogimine käib muidugi hoogudena kah, aga sulgemise mõtet pole (veel?) tulnud. Ja praegusel eluperioodil on mul hea vunk sees, nagu suht tihedast postitusgraafikust näha.
Q: Mida arvab sinu pere blogimisest?
A: Pere on lai mõiste. Nii palju kui tean, jälgivad mulle armsad lähedased mu blogi huvi ja heameelega. Blogi algusaegadel kirjutasin oma inimestest pikemalt ja üksikasjalikumalt, nüüd olen stiili muutnud. Privaatsus. Paul ning Lillikese kasvataja on suures plaanis vist ainukesed, kes viimasel ajal 5500 postitustes nimeliselt figureerinud? No ja Trump ka muidugi, aga tema ei käi ühegi inimliku kategooria alla.
Q: Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?
A: Kui mu mees veenvalt ära suudaks põhjendada, miks oleks parem blogimine lõpetada, siis tõenäoliselt lõpetaksin. NB! rõhk sõnal veenvalt, tühipaljas "ei meeldi" ei kvalifitseeru põhjendusena. Aga muidu on selle asjaga sedasi, et kui mu prioriteediredelit vaadata, seisab kooselu armastatud mehega kindlasti tükk maad kõrgemal pulgal kui blogimine. Mis loomulikult ei tähenda, et ma mingi allaheitlik naisuke oleksin. Kuid viimase kümne aasta kogemus ütleb, et õnneliku paarissuhte alus on oskus ja tahtmine kompromisse teha. Iseäranis nö. multikultuurse abielu puhul, nagu minu ja Pauli oma. Nii et kui blogimine mingil põhjusel me koosolemist ohustaks või õõnestaks, siis jah, ma kaaluksin küll lõpetamist. Aga seda ohtu ilmselgelt pole, kuna Paul kuulub kindlalt 5500 fännklubisse. Loeb postitusi Google tõlget kasutades, ja kui Google rappa kisub, siis minu tõlget.
Q: Lugeja küsib: kust sa neid tsitaate võtad, mis su blogipostituste juurde käivad?
A: Oojaa, tsitaadid! Nii tore, et neid märgatakse. Nad on mulle vahel armsamadki kui postitused, kuigi mõnikord on igavene tegu sobiva leidmisega. Pruugin põhiliselt kahte allikat – Goodreads ja BrainyQuote. Viimasel ajal kasutan rohkem Goodreadsi, sealt leiab mitmetahulisemat. Mulle hirmsasti meeldib see tsitaadiotsimise faas, kui postitus on enam-vähem valmis juba. Tavaliselt valin kaks-kolm kandidaati, millest üks siis üles läheb. Juhtub ka, et valikust parim tsitaat jääb avaldamata, olles poliitiliselt liiga ebakorrektne (väikene ebakorrektsus tuleb kasuks) või siis liiga ropp vms, kuigi muidu sobiks nagu rusikas silmaauku.
Q: Lugeja küsib: miks su blogis kommentaarium avatud pole? Kas ja kui tihti ise teiste blogides kommenteerimas käid?
A: Oot, võtaks ikka üks küsimus korraga, onju. Miks 5500's kommenteerida ei saa? Esiteks. Mul tegelikult oli kommentaarium paar aastat tagasi mõnda aega avatud. Polnud kokkuvõttes meeldiv kogemus, kuna pidin tegelema trolliga, kes arvas, et on igas asjas minust targem, alustades Oregoni konnaliikidest lõpetades USA ja Eesti vaheliste poliitiliste suhetega. Ma ei näinud (ei näe siiani) põhjust, miks peaksin omaenda blogis püünele lubama kedagi, kes mulle pidevalt vastu vaidleb, või osutab lünkadele mu teadmistes. Tean ise kah väga hästi, et neid lünki esineb, pole tarvis tulla nina alla hõõruma.
Teiseks. Kommentaarium nõuab tööd. Kas siis modereerimist või vähemalt kommentaatoritega suhtlemist, sest viisakus ju. Kujutan ette, et kommentaaridega tegelemine võtaks minusugusel vähemalt teist samapalju kui aega kui blogimine. Ning vähemalt hetkel pole mul tahtmist oma blogi-aega kahekordistada. Laiskus, nagu öeldakse, ei võimalda.
Ja nüüd teine küsimus – kas ise käin kommenteerimas. Jaa, käin. Rõõmuga! Aga ma olen valiv. Mind ei tõmba kohad, kus esineb üksteisele ärapanemist ja verelaskmist. Õnneks on kena väike peotäis blogisid, kus end mõnusalt ja turvaliselt tunnen, sest omanikud on igati intelligentsed ja armsad, niisamuti ka kaaskommentaatorid. Ja siis on paar head blogi, kus kommenteerin harvemini, ettevaatlikult ning hoolega valitud sõnadega, sest tean blogiomaniku süütenööri lühikese olevat. Ühesõnaga, kui mõningad sõbralikult tuliseks minevad arutelud välja arvata, üritan (üritan!) kinni hoida põhimõttest, et kui miskit head öelda pole, ole pigem vait, aga ära mine sitasti ütlema. Või äärmisel juhul, kui ikka üldse enam sisse ära ei mahu, kasuta sitasti ütlemiseks võõra pinna asemel omaenda isiklikku blogi.
:-)
February 22/2019
“The answers you get depend on the questions you ask.” ― Thomas S. Kuhn
