VAJA VAKTSINEERIDA - VALIME VETERINAARI.
Lilli kasvataja soovitas soojalt Prineville vet.kliinikut - meie kodunt ca 45 minutit autosõitu. Mistap otsustasime laisalt, et vaktsineerime siinsamas Madrases, kohalikus väikeses kliinikus. Käisime paika ja inimesi Lillile eelnevalt tutvustamas kah. Kliiniku personal sügas ja nunnutas natike, otseselt midagi ette heita ju pole, kuid ma oleks siiski soojemat vastuvõttu oodanud. See selleks. Täna hakkame veterinaarile sättima, prindin kliiniku uue patsiendi vormi välja - aga käsi pastakaga jääb õhku rippuma, sest vorm annab vaat et silmad ette USA immigratsiooniameti paberimajandusele. Tahetakse teada koeraomaniku perekonnaseisu, mõlema abikaasa sünniaega, isikukoodi, perekonna sissetulekut, tööandjat koos kontaktandmetega, ja nii edasi. Looma kohta on paar kasinat küsimust, et kui vana, ja mis tõugu, ja mis värvi. Halloo!! Meil Pauliga lõi mõlemal punase tule põlema - et misasja? Maksta tuleb nagunii kohe ja kohapeal, mis on veterinaaril asja meie isikukoodide ja tööandjatega? Väga ebameeldiv lähenemine.

Ega midagi. Kuna meil nö. vaatlusvisiidist kah just sajaprotsendilist rahulolutunnet ei jäänud, tegime Madrase kliinikusse kiire kõne ja ütlesime visiidist ära, et järgmisena Prineville loomatohtrite numbrit valida. (Oleks ikka kohe pidanud kasvataja soovitust kuulda võtma, onju). Aja saime juba homseks. Prineville patsiendileht on lihtne ja asjalik, kuigi tegemist tunduvalt suurema kliinikuga. Omaniku nimi, kontaktid, töökoht - ja kogu moos. Siiski on neilgi oma väike 'kiiks' - lemmikut iseloomustamiseks on järgmised võimalused: "Our pet is: 1) Member of our family  2) Child's pet  3) Backyard pet  4) Guard animal  5) Barn cat  5) Working pet". Hmmm. Siinkohal meenub mulle meie Las Crucese landlady Mary lugu sellest, kuidas ta oma koeri (tal on neid  hea hulk, kõik varjupaigast võetud, kuningliku elu peal, magavad Mary diivanitel, söövad hirmkallist koeratoitu jne jne) - ühesõnaga, kuidas ta koeri loomaarstile viies vastab küsimusele "Kas see on teie armas lemmikloom" alati ühtemoodi: "Issake, muidugi mitte! Kas ma näen teie arvates koerainimesena välja?! Ma ei hooli sellest penist kõige vähematki, elab tagahoovis, ülepäeva viskan toitu ette". Mary kinnitusel olid tema loomaarsti-arved alati väiksemat sorti. Sest pole ju saladus, et mida armsam loom, seda rohkem raha on omanik valmis (kliiniku)letti laduma.

Meenutasin Mary filosoofiat Paulile kah, mispeale tema uuris, et äkki läheks Lilli laudakassi pähe läbi - kassimõõtu nagu ta praegu meil on - barn cat vast kõige 'odavam' tolles kliiniku poolt ette antud nimekirjas. Või siis äärmisel juhul hoovikoerana (backyard pet). Mispeale minus snoob välja lõi, et meie oma koera hoovipenina küll kirja panna ei lase. Mkmm! Pisukese mõtlemise järele valisime töökoera tiitli (working pet). Kõlab justkui lihtsamalt (loe: odavamalt) kui 'perekonnaliige' (member of family), samas piisavalt väärikalt. Eks me siis homme arve pealt näe, kas oleks pidanud Lillikese ikkagi laudakassiks tembeldama :-)

PILDIL: ainuke king, mida meie majas närida tohib: puuking. Ja te vaid vaadake nõelteravaid hambaid kolmandal pildil! Me peame nende hammastega igapäevaselt koos elama...

---------

THE ONE AND ONLY SHOE in our house that Lilli is allowed to chew on. The wooden shoe!
Jan26/201