SAEPURU SASS JA SITA-AADU ehk järjekordselt koerakakast. Hoiatus: väga võigas. Lugemine omal vastutusel.

Lillil on erakordselt hea isu. Eile õhtul tõdesin, et kutsikas on paks. Dieedile! Tänahommikune toiduports oli tavalisest väiksem, jättes Lilli ilmselgelt lisa soovima. Aga nagu vanasõna ütleb - kus häda kõige suurem… Noh, võttiski Lillikene suuna oma ’pissodroomile’, tegi suure häda ning asus seda innukalt ampsima. Et on küll juba korra kerest läbi lastud toit, kuid näljaga ajab asja ära. Mida Lillikene aga ei arvestanud, oli tõsiasi, et pissodroom on saepuruga kaetud. Kui kiiruga kugistad, saad junnile lisaks ka puupudi. Ühesõnaga. Enne kui ma jaole jõudsin, oli kutsikal suu sita ja saepuru segu paksult täis. Paraku ei suutnud ta otsustada, kas süljata või neelata. Sitta oleks nagu tahtnud, aga saepuru muidugi mitte. Mälumine venis pikale, ilma nähtava tulemuseta. Lõpuks ei näinud ma muud nõu kui käised üles käärida ja kõnealune mix Lilli lõugade vahelt välja kaapida. Arvatagi, et kumbki meist selle tegevuse käigus just väga õnnelik polnud. Lilli kogus end siiski kiiremini kui mina, kihutades tagasi siseruumidesse, oma mänguasjade juurde, endal mõningased sitajäägid veel suus. Niisiis pidin tegema järjekordse ülinimliku pingutuse - mööda elutuba vedelevad kannid sekundi murdosa vältel Lilli haardeulatusest eemaldama. Need, mida ma kokku krabada ei jõudnud, tuli hiljem kuuma vee ja seebiga steriliseerida, kuna peale pisut piinlikku pissodroomi-episoodi oli loomal eriline mängutuhin peal.

----------

LILLI: "I WISH THAT SNOW WOULD MELT SOON."
She's oh so right. We all need more outdoor-time. Cabin fever!
Jan14/2017