Pühapäev Mesillas, Las Crucese vanalinnas. Käisime keskväljakul jazzi kuulamas ja niisama lonkimas. Ostsime käsitsi tehtud shokolaadi, pecan-pähklitega. Jälle: jazzil ei kaubeldud alkoholiga, mis sest et sponsoriteks kohalikud veinimõisad. Pean uurima, neil on siin vist miskid seadused avalike ürituste/alkoholi kohta, osariigiti erinevad.
Üks asi on veel teravalt silma hakanud. (Räägin oma kogemustest siin, vbl suurlinnades ja USA muus kandis on asjad teisiti). Kogu elu-olu näib väga perekeskne. Igale poole võetakse lapsed kaasa, olgu neid siis nii palju kui tahes ja mis vanuses tahes. Ka õhtustele üritustele. Üllataval kombel ei tähenda see mudilaste terrorit:) Nuttu või nagelemist kuuleb äärmiselt harva. Silmatorkavalt hoolitsevad ja armastavad ollakse laste suhtes, aga samas on kord majas.
(Too roosas seelikus väike preili tantsis kogu kontserdi aja).
Mõned fotod veel:
ps. Mesillas peeti kuulus kohtuprotsess Billy The Kidi üle, 1881.