Parkisime väikese õdusa, euronormidele mitte-vastava coffee-shop'i juurde sest tarvis oli end lattedega laadida. Misjärel sattusime vestluse üsna kulunud väljanägemisega, puuduliku hambumusega tätoveeritud selliga. Keskealine, päevitunud, laia sooja naeratusega; meie mõistes kodutu. Siiski üldsegi mitte õnnetu. Nad arutasid P'ga tükk aega maailmakirjanduse teemal, sell oli ülikõva lugemusega. Ja et kus ja kui kaua kumbki USAs elanud; siin inimesed üldse esimese asjana võtavad selle teemaks, sest kolitakse palju nii töö kui muu elu tõttu. Osariigid on igas mõttes väga erinevad ja nad armastavad neid erinevusi üksteisega jagada. Et siis jah, kus Paul elanud? Chicagos ja Californias ja Idahos jne, ja et kus mina elan. Vastusega on nii ja naa. Ma ei saa öelda et inimesed Eestit ei tea. Teavad küll, paljud; Euroopasse pannakse enamasti paika, aga täpsema lokatsiooniga on jah raskusi mõnelgi. Coffee-shopi vestluskaaslane seevastu ei kergitanud Eesti peale kulmugi, noogutas ja ütles et jahah, see on Lätist üks riik põhja poole. Lahe.

Tal oli vahva koer, kelle treenitusest minusarnased vaid unistavad:) Koer tõi mulle oksa, et ta'ga mängiksin. Ja oks toodi iga kord täpselt mu jalgade ette tagasi, oleks selle mulle pihku pannud ka, Paulile panigi. Mäletan ma millaski kirjutasin artikli kodututest ja nende koerte treenitusest. Meie punnitame ja nunnutame ja õpetame elu eest ja käime seminaridel jne; kodutute koerad opivad kõik trikid selgeks puhtast ellujäämisinstinktist nö. Tahab pulgamängu - peab pulga inimese haaramisulatusse tooma ja vigurdamata kätte andma. Kõik geniaalne on lihtne, onju:)