Pauli tormifotod, üles võetud mõned kuud tagasi. Annab ehk veidi aimu mastaapidest; et kui tohutult võimsad pilved ja kui "suur" taevas siin on. Piltidel olevad mäed on nagu väiksed kribalad seal allpool, onju.
Aga millest tahtin rääkida on eileõhtune vaatepilt. Ja loomulikult polnud mul kaamerat kaasas. Ja ega fotod seda edasi ei annakski, mida nägime. Igal juhul oli see mu elu vapustavaim vaatepilt, vähemalt siiani. Ka P ütles et ta pole midagi sellist varem näinud. Mägede tagant, sinise taeva taustal lähenes aeglaselt hiiglaslik tormipilv, õigemini kolm tormi korraga, eristatavad lausa. Suurem jagu pilvedest olid valged, aga väga erineva "faktuuriga". Tormifrondi ülemine, tundus et lausa stratosfääri küündiv serv rullus ees ja kogu muu kohutav ilu tuli järele. Võrreldav vast mitmekümne tuumaseene või vulkaanipilvega; kogu idataevas oli seda täis. Ja selja taga, läänes, toimus säärane päikeseloojang, et...et! Mõneti heagi, et fotokat polnud, pildistades ei saa nö. sündmuse sees, "kohal" olla, aga samas on mul kahju et need pildid saamata jäid.
Torm ise aga vaid ähvardas, vajus pimeduse saabudes Orelimägede taha tagasi.