Miks asjad ja olud alati just siis eskaleeruvad, kui mina ära olen? Ukraina sõja algusest sain veebruaris teada nädalase hilinemisega, siis, kui me Pauliga Arizona kõrbeavarustest tsivilisatsiooni (loe: mobiililevisse) tagasi jõudsime. Ja seekord keerab putin kruvi pingule täpselt sel hetkel, mil lennikiga Vaikset ookeani ületan.
Aga sõjast ma ei hakka kirjutama. Ega sellest, kuidas tundub uudistest lugeda, et mobilisatsiooni eest põgenevad venelased end üle Soome piiri pressivad. (Tundub sürreaalne.) Minu reaalsus kaheks järgnevaks kuuks on palmipuude kohin ja ookeanimüha ja plumeeriaõite uimastav lõhn. Ja kõige jubedam katastroof, mis juhtuda võib, juhtus juba saabumisõhtul. Me nimelt ei saanud soovitud tuba, mistap veedame järgnevad kolm päeva asendus-apartemendis, pühapäeval kolime “õigetesse" ruumidesse.
Tegelikult oleksin pidanud alustama hoiatusega. Et ega siit kaks kuud muud eriti ei tule peale paradiisisaare teemade. Nii et kes arvab, et liig kerglane, või kel sügismasekas peal, aga palmi alla ei pääse, kuigi tahaks, sel on vist mõttekam mu blogi kuni novembri lõpuni vältida. Jaa, natukene süümepiinu tunnen küll. Sünnimaa naabruses sünnib ettearvamatuid asju, kütte- ja toidupoearved niidavad eestlasi jalust, ja mina siin õilmitsen, eks. Aga teate – kuniks elu. Mis see aitaks, kui ma oigaksin? Kellel sest kasu oleks? Ei mul, ei teil, ei ukrainlastel. (Värskes Vogues on muide intervjuu Olena Zelenskaga. Armas aeg, ta on nii kaunis naine. Kas valu kaunistab mõnel juhul samal moel kui õnn? Jah.) Kui see peaks lohutama, siis kõrgus, kuhu Hawaii hinnad on tõusnud, viis meid Pauliga esimesel toidupoekülastusel infarkti äärele. Ning taas, mu kurtmine on muidugi esimese maailma mure x 10, nimelt elame siin Pauli päevarahadest, palgast ei pea sentigi kulutama.
Lillikese viisime jälle hoidu. Nagu tal kombeks, meie poole ei heitnud enam pilkugi, niipea kui Deschutes Pet Lodge tuttavaid inimnägusid nägi. Ei tea, äkki peaksime armukadedad olema? Seekord Lillile check-inni tehes mul ausalt öeldes nööris isegi pisut kõri, pidin paar sekundit rahulikult hingama, enne kui sissekirjutamis-protseduuriga jätkata sain.
Ilm? Ilm on Kauail täna samasugune kui eile, homme samasugune kui täna. Panin paremasse veergu me piirkonna ilmateate ka, ja lingi hotellilähedasele rannakaamerale, juhuks kui keegi end piinata soovib. Ning tõmban nüüd tänaseks otsad kokku, aga vähemasti teate, et olen õnnelikult kohale jõudnud. Paari tunni pärast võtan seljakoti selga, lähen turule värskeid juurikaid ja puuvilju ostma. Arvatavasti on sealgi hinnad taevasse kerkinud. Ega midagi, toetan rõõmuga kohalikke põllumehi. Ahjaa, seda ka veel, et minu kell on teie omast tervelt 11 tundi taga.
September 21/2022 Foto: Paul
“Hawaii is the only place in the 50 states where you can see the stars of the entire northern and southern hemispheres.” ― John Richard Stephens
Nautige sooja ilma ja mõnusat tuulekest. Sina ka puhkusemeeleolu. Minul on küll teie pärast hea meel, ilma krõbeda kadeduseta. Elu peabki elada oskama :P
ReplyDeleteJaa, kadedus ei vii kusagile. Pealegi, minu andmetel seisab sulgi varsti eksootika nautimine ees – tõsi, ilmselt väheke jahedamas kliimas kui siinne. :)
DeleteAga ma jäin mõtlema selle “elada oskamise” üle. See on tegelikult pikem jutt, äkki teen postitusegi. Et mida tähendab “oskad elada”. Kas seda oskust saab omandada, juhul, kui see kaasa ei sünni või vanuse/kogemusega ei teki? Kas “oskad elada” on kiitev või laitev väljend? Millistest parameetritest elamisoskus koosneb? Ja kes need parameetrid määrab? Ühesõnaga, andsid mõtteainet...