Rentsi juures räägib rahvas emakeelest. Räägin siin ka.
Meie kodune printer on ühendatud minu arvutiga. Kui Paulil läheb paberkandjal töödokumenti tarvis, edastab ta selle mulle, koos väljaprintimispalvega. No öelge, mil moel on võimalik keelepuhtust säilitada, kui su abikaasa pealkirjastab e-kirju sääraselt, nagu fotol näha - amüsantse seguga inglise, eesti, hispaania ja prantsuse keelest*.
Jah, mu emakeel on pisut mudaseks muutunud, ei hakka salgamagi. Samad kakskeelse pere-elu mured mis Rentsil, sans maimik, muidugimõista. Kusjuures kosutav oli lugeda, et mu ajuhangumised ei pruugi tingimata vanusest tuleneda – Rents, kes must vaat et poole noorem, võitleb sarnaste deemonitega. Et üks või teine eestikeelne väljend ei tule pähe, sestap ka mitte keelele. Kui näiteid tuua, siis minu kirstunaelaks on juba hea mitu aastat sihuke lihtne sõna nagu ingver. Inglise keeles ginger. Kõlab ülimalt sarnaselt, eks, paraku kaob eestikeelsena millegipärast pidevalt mu mälust. Nii imelik! Tõenäoliselt olen ka eestikeelseid lauseid hakanud vähem või rohkem ebakorrektselt üles ehitama, igapäevaselt kõneldava võõrkeele mõjul.
Keelekuhtumises mängib muidugimõista rolli ka fakt, et elan võõrkeelses keskkonnas. Mu lugemisvaragi on enamjaolt inglisekeelne. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis ega ma eriti püüagi keelekorrektsust sälitada. Oleksin ema või vanaema, oleks asi ehk teisiti. Sel juhul näeksin asjal ehk mõtet, pisikese rahvakillu keele kestvuse seisukohast. Kuid antud oludes ei leia ma pingutamiseks põhjust. Kuniks eesti keelt rääkivate sugulaste/sõprade/tuttavatega asjad enam-vähem aetud saan, nii kõnes kui kirjas, kuniks liig „väliseestlaslikult“ ei kõla, peaks hundid söönud, lambad terved olema. Või?
Mu aju keelekeskus töötab tõrgeteta, kui tarvis kahe keelega zhongleerida, eesti ja inglise. Võin kakskeelses seltskonnas täitsa sujuvalt ühelt teisele hüpata, tõlkida. Samas, kui pikk, väsitav päev eestlaste ja ameeriklaste segaseltskonnas seljataga, hakkab aju õhtu aegu kinni jooksma. Ja väsinuna, väidavad siinsed kaaskondlased, olla ka mu inglise keel tugevama aktsendiga. (Mind arvatakse aktsendi põhjal tihtipeale päritolult sakslaseks, muide.) See va aktsent on mitte-väsinuna samuti üsna tugev ilmselt, kuna saan asjakohaseid küsimusi vaat et igapäevaselt. Ja komplimente, sest ameeriklased arrrrmastavad aktsente. Ega ma pole vaeva näinud kah, et inglise keelt aktsendivabaks lihvida. Sõnavara täiendamine, grammatika parendamine on palju olulisemad mu jaoks.
Ja veel. Tõsised tõrked sujuvas suhtluses tekivad, kui mängu tuleb kolmas keel. Mäletan, korra Eestis käigu ajal olime Pauliga Narvas, mingis pizzarestoranis, 100% venekeelses keskkonnas. Tellimuse esitamiseks tuli enam-vähem üheaegselt ettekandja ja Pauliga suhelda, mille tulemusena ei suutnud ma lõpuks ühtegi sõna üheski keeles kuuldavale tuua, mõistus jooksis paariks sekundiks täitsa kinni. Sarnased kogemusi leidub mul ka neist kordadest, mil mina ja Paul oleme põgusalt mõne siinse vene keelt kõneleva perekonnaga suhelnud, Seattles või Kauail näiteks. Noil puhkudel pean end inglise keelest täielikult välja lülitama, muidu ei suuda vaat et sõnagi venet kuuldavale tuua. Muide, veel paar aastat tagasi tundsin nukrust, et mu vene keel üha enam rooste läheb, praktika puudumise tõttu. Tänaseks on kahetsus kadunud, kuna mistahes venekeelne väljend või lausejupp viib mõtted Ukrainale. Mõistus ütleb: mõttetu seos. Süda ütleb: võtke ja toppige oma vene keel sinnasamusesse. Huvitav, et soome keel (mida kõnes valdan üsna hästi) sarnasel moel juhet kokku ei jooksuta, kui teda eesti ja inglise keelega paralleelselt pruugin.
Et siis sedamoodi on lood mu emakeelega. Päris kokku pole keeleoskus kukkunud, servadest aga mureneb tasapisi ning kindlalt. Annaks vaid taevas, et sihukest jubedat väliseestlase rääkimisviisi külge ei hakkaks, nagu lapsepõlves mõne mitukümmend aastat väljamaal elanud sugulase suust kuulduna mäletan. Ei taha kedagi alusetult süüdistada, kuid takkajärgi pakun, et ehk võeti ekstra ette emakeelt inglise või rootsi maitseainetega tugevamalt vürtsitada, kui tingimata tarvis oleks olnud.
* Juhuks, kui teil kahe silma vahele jäi: peale kahteteistkümmet koos oldud aastat olen Pauli jaoks jätkuvalt „mi amour“.
September 08/2022
“In Paris they just simply opened their eyes and stared when we spoke to them in French! We never did succeed in making those idiots understand their own language.” ― Mark Twain, The Innocents Abroad
Ingveriga mul on hästi, aga on ports teisi köögivilju (ja just nimelt köögivilju, muude elualade sõnavaraga seda muret pole), mille nimed elavad minu peas ühes keeles korraga ja teist on pea võimatu meenutada. Kui kord meenub, läheb eelmine variant meelest. Need on: porrulauk, pastinaak ja siis... ee, veel üks, mille nimi ei tule mulle hetkel kummaski keeles meelde:D nuikapsas! Kõiki neid asju sööme võrdlemisi tihti, ei ole mingid harva kasutatavad sõnad... Pastinaagi puhul on lahenduseks saanud üldse see, et kasutame kodus kõmrikeelset sõna (miskipärast on see Duolingo kursuses väga põhjalikult sees ja isegi kõrvaltkuulaja on selgeks saanud, pealegi on "pannas" hea lihtne sõna).
ReplyDeleteAppikene, kitty, see on küll ÄÄRMISELT veider. Minulgi ei esine ajublokk üksnes ingveriga, vaid ka mitme teise köögiviljaga. Just, et elavad mu peas ainult ühes keeles. Näiteid: leek (seesama porrulauk, mida sinagi nimetad), bell pepper, cilantro, kale, zucchini, veel mõned. Kui juhtun neid sõnu mingil põhjusel eesti keelde ümber panema, ei oska enam inglise keelde tagasi tõlkida. Mis nõidus see on nende köögiviljadega??
DeleteMInu arust on sul vähemalt kirjas väga eestipärane eesti keel, kohati paremgi kui mõnel kodueestlasel. See, et vahel on mõne konkreetse sõnaga (olgu või "tüübliga") ortograafiaprobleem, on pisiasi - laused on sul üldiselt hea eestiliku süntaksiga ja see on minu arust palju tähtsam.
ReplyDeleteAga segakeeltest on mul endal tore mälestus - mul oli kunagi Ungaris põgus flirt või romantika või hingesugulus või misiganes ühe šveitsiungarlasega. Kui ma õigesti mäletan, siis oli meil kokku 4 ühist keelt, milles me saime suhelda - ungari, prantsuse, itaalia, inglise - ja me libisesime suure mõnuga sujuvalt ühelt teisele, siis oli nagu omavaheline salakeel, millest ükski normaalne inimene aru ei saa.
Nii armas kiitus, notsu, palju tänu. Teeb südame soojaks, iseäranis sinu suust, kes sa mulle keele-eeskujuks oled, koos paari teise blogijaga.
DeleteAga salakeel on lahe jah. Me Pauliga kasutame teinekord eesti keelt, ta pikib hispaaniat ka sisse, ma saan praeguseks pisut arugi. Seda muidugi ei anna nelja keele mänguruumiga võrrelda, seda enam, et Pauli eesti keele õppimise õhin näitab juba mõnda aega lahtumise märke. Eks sinnapaika see ilmselt jääbki.
Hea teada et päris vanemast peast hakkavad paljudel (mitte kõigil) kaduma kõik teised keeled peale lapsena õpitud emakeele. Korduvalt nähtud kuna kaasal seoses tööga suht lai suhtlusringkond väliseestlastega. Juhtub sõltumata eelnevast keeleoskusest või haridusest. Kohalike ametnikega suhtlemisel peavad lapsed või tuttavad tõlgiks olema.
ReplyDeleteAinsad keeled millega mul tekib puterdamist ja teised keeled sisse ronivad on rootsi (viimati õpitud) ja vene keel, vähene praktika. Venega olen viimasel ajal nii palju vaadanud kuulanud, et täitsa sujuvalt tagasi arusaamise osas.
Mul on vene keel samuti selle sõjaga hüppeliselt paranenud - paradoksaalselt, sest nagu Epulgi, on vene kultuuri tarvitamisel mul nüüd paha assotsiatsioon tekkinud, kuigi avalikult dissidentlike JA antišovinistlike (NB! dissidentlus ei tähenda igal juhul šovinismi puudumist) autoritega see õnneks puudub.
DeleteTasapisi hakkab ka ukraina sõnu tuttavaks saama (aga teatav osa neist, mis pole vene sõnadega sarnased, on mulle jälle poola või mõnest muust keskeuroopa keelest tuttavad), igatahes twitteris õnnestub mõni säuts vahel läbi lugeda ilma tõlkemootori reaaluseks appi võtmata.
Ukraina keele koha pealt sama seis.
DeleteMina ei ole kunagi välismaal elanud, aga isegi minul on pidevalt olukordi, kus mul tuleb kõigepealt meelde ingliskeelne sõna ja eestikeelne... noo, vaatan siis sõnastikust, kui meelde ei tule :D Ma põhjendan seda sellega, et ma küll elan Eestis ja suhtlen enamalt jaolt eestlastega, aga meediat tarbin inglise keeles, filme vaatan inglise keeles, muusikat kuulan igasugustes keeltes ja raamatuid loen üldse vähe (küll aga väga palju ingliskeelset internetti). Tööl räägime sellist naljakat eesti-inglise segakeelt, keegi ei hakka kõiki asju eesti keelde tõlkima.
ReplyDeleteNo ja siis muidugi need sõnad ka, mida ma näiteks tean ainult soome keeles, ma ei tea, kuidas seda selgitada, ma isegi ei räägi soome keelt.
mul on pigem olnud see, et mingi teise võõrkeele sõna tuleb nii tugevalt meelde, et ei tule selle keele oma, mida parasjagu vaja. ja kui itaalias sõitsin keeletundi koos venelannaga ning seal suhtlesin veel ühe tuttavaga inglise keeles, siis oli küll 4 keele üksteise otsa tarvitamise peale aju lühises.
ReplyDeleteaga vene keel... mul on praegu kõvasti paranenud, olen tugiisikuks mõningatele idapoolsetele ukrainlastele ja see on ainus ühine keel, milles suhelda
Vene keelest rääkides. Mul on ka seoses sõjaga tekkinud vajadus lugeda ja refereerida kolleegidele. Aru saan, aga tõlkida on kohutav, eriti kui peaks kiirelt ja otse inglise keelde. Millegipärast käib see protsess mul läbi eest keele, et kõigepealt üritan kokkuvõtte teha emakeeles ja siis mingi refereeringu inglises. Täiesti koomiline, aga ma sain vist tänu sellele täiesti olematule ja roostes oskusele lausa boonust, ametlikult :D Halb nali ilmselt, aga sõjast saab ka kasu lõigata (vabandust).
ReplyDeleteSinu eesti keel on väga ilus, ma olen seda juba ka öelnud.
Kolm keelt korraga on paras pähkel ja aju võib vabalt kokku joosta. Kui üks võõrkeel teisest nõrgem, siis on olukord suht lootusetu. Millal ma hispaania keelt rääkima hakkan (vist siis, kui itaalia keele ära unustan)...
ReplyDeleteVabalt võib ka nii olla, et mõlemas võõrkeeles tean sõna, aga eesti keeles mitte (kusjuures saan aru, mida mõeldakse- lihtsalt eestikeelne sõna ei tule meelde).
Vene keelega, nii nagu mõne teise keelega, on oskus ainult passiivne. St ma saan aru, aga rääkimisoskus on väga kesine. Sellest hoolimata tõlkisin kooliajal filmide / telesaadete sisu inimesele, kes ise pidas naabriga pikki venekeelseid telefonikõnesid. Aga minu vene keele õppimine oli 90ndatel st õppisin nii vähe kui võimalik oli ning kõik, mis külge jäi tuligi telekast.
Ma avastasin hiljuti, et kui räägin vene keeles (mis on mu võõrkeeltest tagant teine), tulevad asesõnand prantsuses, nii et minu venekeelset juttu ukrainlastest üürnikega vürtsitasid, sõnad: et, mais, sans ja evidement. Kuna mu tööks on sünkroontõlkimine, aga ma tõlgin ainult emakeelde, siis pole probleem vahetada keeli, millest tõlgin, aga kui korraga tuleb rääkida rohkem keeli, kui eesti ja mõni võõr, siis kipub aju kokku jooksma küll. Ameti pärast juba olen sunnnitud säilitama keelepuhtust, aga ei võta seda erilise sundusena. Nüüd, seoses kurva sündmusega peres avastasin, et mul puudub hea eestikeelne vaste sõnale "closure". Ja Epu süntaksit kiidan samuti. Minu jaoks on ka süntaks üks olulisemaid keelekasutuse aluseid. Oma võõrkeelses keskkonnas kasvanud poja kasvatasin korrektse eesti süntaksiga rääkima, aga eks ma olin hull ka, kui tuli jälle saksa süntaksiga lause, käskisin uuesti öelda, eesti keeles. Nüüd, täisealisena, on väga rahul. Sakslased ei saa aru, et ta pole sakslane ja eestlased ei arva teda välismaal kasvanuks. Vähemalt keele pärast mitte.
ReplyDeleteMis mõttes puudub vaste sõnale "closure"? Ei puudu need vasted mitte kunagi, mõnikord pole küll täpselt sama tähendusväljaga vastet, aga tegevusele või olukorrale on alati olemas eestikeelne sõna. Moodsaid tehnilisi väljendeid ei kiputa eriti eestindama, nii on "printer" ja "meil" tulnud, et jääda, kuigi "meili" asemele sobiks "kiri" sisuliselt ülearugi hästi, aga noh, nii on juba läinud.
DeleteKui kurva sündmusega seoses, siis on ilmselt "lõpp", "lõpetatus", "otste kokku võtmine". Kurvad sündmused ei ole enamasti tehniliselt nii keerukad ega moodsalt varemolematud.
Rõõm kuulda, et mu lauseehitus kõrva ei riiva ja lausa kiitust saab. Aga harvad pole korrad, kus pean selle nimel vähem või rohkem vaeva nägema. Noh, et moodustan lause, ja kui üle loen, tunnen, et miskit on valesti, misjärel hakkan sõnu ümber tõstma. Mine nüüd võta kinni, tuleb see võõrkeelse keskkonna mõjust või millestki muust. Tegelikult, kui meenutama hakkan, tuli mul Eestis elades samamoodi iseenda tekstis parandusi teha.
Delete