Võtsin Kauaile kaasa kolm paari pükse. Roosilised, fotol paremal, on teksalõikega, istuvad üsna tihedalt ümber, aga materjaliks mõnus puuvilla ja spandexi segu. Lennureisiks seega väga mugavad. Meil oli väike miinuskraad, kui kodunt lahkusime, mistap kuidagi ei kiskunud miskit Hawaii-päraselt üliõhukest selga panema. Nende pükstega saan siin üleval mägede troopikametsades matkata ka, seal on jahe, ja sääred on tark kaetuna hoida, taimestiku tõttu. Kamopüksid (fotol keskel) on poolde säärde, puuvill vähekese spandexiga. Absoluutselt asendamatu osa mu Kauai garderoobist. Fotol vasakul on aga pärl, mille püüdsin vaid paar nädalat enne väljalendu kodulinna sekkarist. Haaremipüksid!! Õhuke, imepehme puuvill. Ma olen terve igaviku sääraseid tahtnud.
Ühesõnaga. Olen nüüd kindlaks teinud, et ütlus “ega riie meest riku” ei pea päriselt paika. (Naist, antud kontekstis.) Kuidas ma selles nii kindel olen? Aga vaadake, ma viisin läbi vastava KATSE, olgugi, et teadmatult. Katsetingimused: erinevad päevad, ookeaniäärne promenaad, mina oma keskhommikust jalutuskäiku tegemas, kui Paul tööl. Tasub lisamist, et kohalik etikett näeb ette igale vastutulijale naeratamist. Hawaiil ei ole see üldse raske. Anyway. Läheme katsetulemuste juurde.
ROOSILISI PÜKSE kandes on naeratused kindlustatud. Naisterahvad on mitu head korda pükste kohta komplimendi teinud, küsides, kust need pärit. Kust mujalt kui kaltsukast - mida ma ilmaski enda teada ei jäta, kuigi see vastus toodab erinevaid reakstioone.
KAMOPÜKSTE puhul on naeratused miskipärast eriti laiad, iseäranis meesterahvaste nägudel. Vast seetõttu, et need püksid on nö. kaks ühes – militaarne, kuid samal ajal naiselik. Mustris heleroosasid värvilaike sees ja puha. Ühesõnaga, kamopüksid on mu siinse säärevarjukollektsiooni vaieldamatu publikuhitt.
Aga vot kui HAAREMIPÜKSID jalas, on vastutulijate naeratused tavalistest tükk maad tagasihoidlikumad. Kuigi tegemist mu isiklike lemmikutega, kohalikku kliimasse ideaalselt sobiva, elegantselt lohvaka riideesemega. Korra, kui mul veel rätik kah laudanaise kombel pähe oli seotud (Pauli bandana-kollektsioonist näppasin), ei suutnud paar kodanikku naeratusepoegagi välja pigistada, vaatasid must mööda kui tühjast kohast. Hmm. Püksid vihjavad moslemimaadele, rätipea veelgi enam? Mina ei oska sellist käitumisemuutust küll muu arvele panna. Siiski loodan väga, et põhjus OLI milleski muus, näiteks mitte-naeratajate kehvasti magatud öös, või valesti praetud hommikusöögimunas, vms.
Ei pea vist ütlemagi, et nüüd ma kannan neid haaremipükse erilise mõnuga. Protestivaim. Ah jaa, seda tuleb siiski tõe huvides lisada, et kaks auväärses eas prouat tegid (teineteisest sõltumatult) siiski ka haaremipükste kohta kiitva märkuse. Aga neile meeldisid värvid, lõiget nad ei kommenteerinud.
February 21/2018
“Show me a girl with her feet planted firmly on the ground and I'll show you a girl who can't put her pants on."― Ann Brashares, Girls in Pants: The Third Summer of the Sisterhood
