IGA ÕIGE EESTLANE TEAB, et pidupäev ja kehv ilm käivad kokku. Vihmane jaanipäev, porised jõulud jne. Meil siin Kauail oli vabariigi aastapäeval päev otsa padusadu. Taevast kallas ämbrite viisi vett. Sooja vett. Õhutemperatuur püsis samal ajal 25 plusskraadi ümber - väga veider kogemus mulle kui sünnilt põhjamaalasele. Aga sünnimaa sünnipäev ei jäänud vihma tõttu tähistamata. Tegime Pauliga väljasõidu (saare idakallas, Wailua jõgi, paar koske, hiiglaslikud, aga pildile jäävad pisikeselt. Veinibaar ja kohalike pizzarestoran - turistivaba). Klaasi tõstsime Eesti ja eestlaste terviseks häid mitmeid kordi. Teavitasime Eestimaa sünnipäevast ka kõiki kaaskodanikke, kes vähegi huvi tundsid ning kuulata viitsisid. Huvi oli muidugi üsna kerge tekkima, kui „terviseks“ hõikasime - arusaadavalt sõna teise poole tõttu, eks ole.

IGA ÕIGE EESTLANE ARVUSTAB pidupäevakontserti ja külaliste kleite kah. Kõigepealt kontsert. Teate, mul hakkab vägisi tunne tekkima, et kui meile 24.veebruari õhtul miskit tavalist ja rahvalikku vaadata/kuulata pakutaks, midagi sellist, mille järele lõviosa arvustajaid näib õhkavat, kaasa arvatud mina, oleksime kõik pisut pettunud. Sest oleme kuidagi juba harjunud, et oige ja vasemba ning lavalt korrektselt ette kantud isamaaliste laulude asemel õnnistatakse meid igal issanda aastapäeval millegi raskesti läbihammustatavaga, „kunsti“ alla liigitatavaga. Mis seal ikka. Peojärgne arvamustevahetus on kujunemas osaks eestlusest, ja pole ilmtingimata üldse halb osa.

Ah et kuidas mulle meeldis? Ma juba ette otsustasin, et üritan avatud ja positiivne olla, kannatan ära nn. eesti filmi sündroomi, vajadusel ka kohustusliku põhjamaise ängi. Aga kui nooruke näitlejanna seal liiklusummikuses bussis alustas, sedasi katkendlikult, imelike hingetõmbepausidega, tuli mul ikkagi tuttav „palun, ei!!“ tunne peale. Vaatasin siiski kohusetundlikult lõpuni, kaamerakõigutamisest hoolimata – see teeb mind merehaigeks, ja mitte ainult eesti filmikunsti puhul. Mõned asjad täitsa meeldisid, näiteks stseen, kus koeraga võileiba jagati. Ja Sven Grünbergi muusika. Metsalangetamise teema oli mõjuv, kuid näis mulle kahtlaselt sarnane puudetapmisele Avatari filmis.
Ahjaa, ja Ojasoo pintsak oli kaks numbrit liiga väike.

Presidendi külaliste riietus aga tundus sel aastal vägagi tasemel olevat. Toon leedide hulgast välja kolm lemmikut: Kristiina Ehin naiselikult õrnas valges, Marta Vaarik naiselikult jõulises mustas, Kadri Lainas naiselikult julges värvilises (porgandikeit). Way to go, ladies!
Hästi ilus moment oli ka "Mu Isamaa" ühislaulmine. Ja meie presidendi näoilme, kui ta südamest kaasa laulis.
February 26/2018
Fotod: enamjaolt Pauli kaamerast.