KOHVRI PAKKIMINE KAUAI JAOKS on seekord lihtne. Kui läinud aasta juulikuus saarelt koju saabusin, tegin üksikasjaliku nimekirja, mida järgmisel korral kaasa võtta. Oot, olgem ausad. Nimekiri rõhutas pigem seda, mida maha jätta: kaks kolmandikku neist hilpudest, mis „igaks juhuks“ kaasa tarisin. Sest nagu viidatud postitusestki lugeda, saab troopikasaarel minimaalse garderoobiga hakkama. Aga ega põhjamaal sündinu ja kasvanu seda siis niisama pimesi usu, eks ole. Ikka omal nahal tuleb järgi proovida. 

Riiete asemel läheb sedakorda kohvrisse hoopis üht-teist köögikraami, maitseained näiteks. Mul on Oregonis igatsugu peent puru hea hulgihinnaga kokku ostetud, ei ole mingit mõtet Kauai toidupoes väikest varandust maitseainete peale magama panna. Aga neid kulub kokates ohtralt. Karri, muskaatpähkel, chillipulber, kui nimetada vaid mõned lemmikud. Kuid ma kaldun kõrvale, rääkigem kohvripakkimisest. Presskohvikann igal juhul kaasa, jah.  Me kumbki Pauliga ei kannata „tilgakohvi“.  Ja me läheme Kauaile viieks nädalaks resideeruma, mitte turistlema. Ehk siis enam-vähem kodustele oludele sarnane elukorraldus, mistap hotellitoa väike kööginurk tarvis oma käe järgi sisse sättida.

Kohver ise on mul päevinäinud. Õigemini lennujaamu näinud. Olen üks ja ainus kord elus teinud saatusliku vea ning reisinud tuliuue, kalli kohvriga. Never again. Kusjuures tegemist oli mu esimese reisiga USAsse, Pauli juurde. Tuttuus peene brändi kohver, paremaid hilpe pungil täis – tarvis ju muljet avaldada, esimesel kohtingul. Ja mis te arvate, kas mu kohver jõudis koos minuga sihtpunkti, El Paso lennujaama New Mexicos? Mkmm. Jäi koos kõige riide- ja jalatsikraamiga kadunuks. Kindlustus oli tehtud, aga otse loomulikult ei korvanud see kümnendikkugi kaotatud kehakatetest. Ega siis asi ainult hinnas olnud. Enamik riideid olid erilise hoolega Eestimaa sekkaritest soetatud stiilipärlid. Mõne peale mõtlen nostalgiaga siiamaani... Anyway, kindlustuse olemasolust hoolimata vedasin lennufirmaga oma pool aastat vägikaigast. Teate küll, need lõputud telefonikõned, kus alguses vastab sulle masin, ja siis veelkord masin, ja kui väga veab, õnnestub elusa inimeseni läbi murda, aga sel elusal inimesel on nii tihke hindi keele aktsent, et soovid, et saaksid uuesti masinaga rääkida. Ühesõnaga, lõpuks ma mingi kompensatsiooni ikkagi sain.

Kuid mis ma siin vingun. See esimene kohting, kus mul muuga Eputada polnud kui nende riietega, mis üle Atlandi lendamisel seljas olid, ühe paari saabastega ja kahe paari aluspesuga, see õpetas mulle nii mõndagi. Eelkõige seda, et inimene saab üllatavalt vähesega hakkama, isegi välimuseteadlik naisinimene. Kusjuures minu ja Pauli ettevõtmised noil kolmel nädalal sisaldasid nii tantsuõhtuid kui ka road trippi ja telgis ööbimist. OK, mõningase kasina garderoobilisa sain siiski kohapealt. Paul oli mulle juba enne mu saabumist hankinud paari kamopükse (siiamaani mõistatan, kuidas ta mu mõõte teadis), ning korra tegin tiiru ka kaubanduskeskuses, aga sealt soetasin vaid mõned topid ja kolm paari sokke. Või neli. Kesse enam nii täpselt mäletab, kaheksa aastat möödas juba. Mulle lihtsalt ei meeldinud miski sellest Ameerika kraamist, ja ega too konkreetne shopping mall erilise stiiliteadlikkusega ei hiilanud kah.

Aga sellestsinatsest kaubamajakülastusest jääb üks seik küll surmani meelde. Tahate kuulda? Olgu peale. Ma nimelt olen eluaeg olnud üksinda shoppaja tüüp. Ei kannata silmaotsastki, kui keegi minuga osturetkel kaasas jõlgub, olgu või verivärske kallim. Niisiis teatasin Paulile, et lähen teen suure kaubanduskeskuse poodides omapead tiiru, et lepime aja, millal kella all kokku saame. Paul lahkelt nõus – talle meeldivad iseseisvad naised. Küsib mult, palju ma arvan shoppamiseks aega vajavat, kas 45 minutit on OK? ------------- Sõnu mul sel hetkel suust ei tulnud, kuid ilmselgelt oskas Paul mu näoilmet piisavalt lahti mõtestada, hoolimata vaid paaripäevasest koosveedetud ajast. Välgukiirusel pakkus ta välja uue tärmini - kaks tundi. Pikendades selle järgmise hingetõmbega kolmeks tunniks, mille mina omakorda halastusest kaheks ja pooleks kahandasin. Meil on omavahel siiamaani nali käibel, kui juhtume kusagil üüratusuures ja põnevas poes olema, et kas mulle neljakümne viiest minutist piisab.

Ühesõnaga, pakin kohvrit. Nädala pärast lendame.
February 04/2018
Image: Internet 
“ I get ideas about what's essential when packing my suitcase." - Diane von Furstenberg