MINU NAABRINAISED, osa 5/7
OLIVIA
British humour, anyone? Aga palun. Koputage Olivia kodu uksele, teid võetakse avasüli vastu, kostitatakse kohvi ja küpsistega (jah, Olivia on küll Inglismaal sündinud ja kasvanud, kuid ei joo teed) ning vestlusega, mis annab silmad ette inglise telesarjadele.
Ameerikas elada – see olla olnud Olivia unistuseks juba plikapõlves. Vähese käsipagasi ning kenakese hulga hulljulgusega varustatult USA idaranniku sadamalinnas laevalt maha astudes oli Olivia kasinasti kahekümnene. Järgnesid paar lapsehoidjana töötatud aastat, neid meenutab ta siiani heldimusega, kuna sattusid hiiglama vahvad pered olema, ja mõistlikud kasvandikud. Võõraste laste kantseldamine lõppes tänu tantsuõhtul kohatud tegevteenistusest puhkusel olevale pikale, blondile, nägusale USA õhujõudude piloodile, keda too kurikuulus inglise huumor eemale ei suutnud peletada. Tänaseks on paar juba pea viiskümmend aastat abielus olnud, poeg ja pojalapsed ammu oma elu elamas.
Olivia immigratsiooniprotsessi kirjelduste taustal tundub mulle mu oma Kolgata tee USA alalise elamisloa saamiseks lausa lapsemäng. Toona, kuuekümnendatel, tuli muuhulgas aru anda igast sendist, mille endaga kaasa olid võtnud, ning igast pereliikmest, kes kodumaale maha jäid. Kusjuures meenutagem, et dokumendid liikusid asutusest teise
Olivia ning ta kaasa veedavad poole aastast, sooja aja, oma Kesk-Oregoni kodus. Külmade tulekul teevad aga seda, mida sajad tuhanded nendesarnased ja –vanused ameeriklased: löövad oma RVle hääled sisse ning suunduvad lõunasse. Lõunapoolsetes osariikides kutsutakse tulnukaid muide lumelindudeks ('snowbirds'). Väga mõistlik eluviis mu meelest, eriti kui pole enam igapäevast töölkäimise kohustust. Sõidad kuhu süda kutsub, ratastel maja ju kogu aeg kaasas. Ma peaks neist sõiduriistadest eraldi postituse kirjutama, see on lausa omaette tööstusharu, uhked interjöörid ja puha. Anyway. Olivia ja ta mees ei rända siiski enam niisama sihitult. Nad nimelt sattusid Katrina katastroofi ajal Louisianas olema. Orkaan üle elatud, ei kiirustanud aga Oregoni tagasi, vaid aitasid ühe loodusjõududest laastatud väikelinna elanikel kodusid uuesti üles ehitada. Mille käigus tekkisid kohalikega niivõrd tugevad sidemed, et nüüd talvituvad Olivia ja ta kaasa igal aastal sellessamas linnakeses. Võetakse vastu nagu pereliikmeid. Äraütlemata ilus lugu ligimesearmastusest ja abivalmidusest.
Olivia on pikka kasvu, east hoolimata sirge seljaga, kerge kõnnakuga. Pehmed satäänid juuksed, lõbusad hallid silmad, pärlid kaelas ja kõrvas. Mingi kauboi-esteetikaga ei ole Olivia kogu oma Ameerika-elu jooksul tegemist teinud, kus sa sellega. Meriinovillane kampsun siidise pluusi peale tõmmatud, seelik täpselt põlveõndlani, kahesentimeetrise kontsaga laitmatud beezhid kingad komplekti täiendamas, on Olivia hoolimata pisut kooliõpetajalikust välimusest tõeline seltskonna hing oma võllanaljade ja heledahäälse naeruga.
Ahjaa, ja (heas mõttes) käsitööhull. Kusjuures kõik, mis ta näppude alt tuleb, on tipptasemel. Ei eputa oma oskustega, aga me naabrinaistega oleme juba harjunud nõudma, et too nüüd palun lagedale, mis sa viimati valmistanud oled. No ja siis ilmub Olivia mõne peenelt kootud kampsuni või õhuliste heegeldatud kardinatega ja kõik teevad oooh ja aaah. Kas ma tema kokkamis-talenti juba mainisin? Sõbrannad räägivad, et Olivia käes kukuvad ameeriklaste traditsioonilised Tänupühade toidudki paremini välja kui ameeriklastel endal. Ja ilus lauluhääl on tal ka. Olen korra kuulnud. Me saame siin detsembri alguses prouadega kokku, väike eel-jõulupidu kingitustega - loodetavasti õnnestub Olivia taas jõululaule laulma meelitada.
p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
November 21/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7
